reede, 9. august 2013

Ruttu Tuttu! 2


TUDULASED JA MAGAV MUUSEUM

Leopold Laurson kirjeldas Tudu küla täpselt sada aastat tagasi järgmiselt: “See on juba päris metsinimeste elupaik. Ümber ringi metsad ja sood, niiet waew ligi pääseda. Inimesed on rumalad, ajalehti ei loe terwes külas keegi muu, kui ainult kooliõpetaja. Inimesed waatawad wanawara korjajase pääle kui mõne imelooma pääle, suud, silmad laiali, ja peawad sind koguni kolera külwajaks. On talusid kuhu sisse ei juleta lasta. Sõna Museum, paneb neid paris kohkuma, pole seda ennem sugugi kuulnud. “Mis asi see Muusejum on”. Ei aita siin ka pikk seletamine, see sõna käib juba üle Tudulaste mõistuse. Öö saatsime Tudu kooliõpetaja Weemi pool mööda. Peaaegu niisamasugune kilplane, kui rahwas.” (Virumaa teataja)

Muuseumimaja seisab tummas üksinduses küla serval. Rohtu kasvanud ümbrus ja lagunev vanker viitavad  mahajäetusele. Tüli ja riid pani perenaise lahkuma. Pole ime, kui esimest lugu silmas pidada. Kuna meil on tutvust, mis avab kõik uksed, oleme oodatud. Majatäis vanavara ootab avastamist. 

Nostalgialained löövad üle pea. Olen teda igalt poolt otsinud ja siin ta ongi - minu lapse- ja noorpõlve igapäevakaaslane. Rohelise silmaga sõber. Vanaema juures oli hulga pisem, mis töötas akudega. Hiljem aga patareidega Alpinist ning nahkvutlaris Selga.

Loomulikult mitte SEE, vaid seesama. Seisab kõrgel riiulil nii et näppima ja grammofoni avama ei pääse. Pildile saan ta ikka. 
Isa suitsupaki niisamuti

Mäletan, et värvisin neid maid ja meresid pastakaga. 

Järgmise toa liinikud on tikitud meid õpetama. See sobib laisale eriti



Pioneerirätte, sussikotte jt. aastatetaguseid esemeid silmitsedes tuletati meile meelde, et märkamatult oleme sinna ikka jõudnud, kus meiega kaasnevad vidinad muuseumisse antud. Oi aegu! Õnneks leidsime vanemat aega ka. No niiii vanad me nüüd ka ei ole!



Meie jaoks kaks tundi aeg seisis. Kuigi päikesekell arvas teisiti. 



Loodan kõigest hingest, et magavale muuseumile koos mitmete käsitööd täis tubadega leitakse rahasüst ja Vinni vald väärtustab asja, mis tehtud rohujuure tasandil. Kellele vanavara, kellele vana kolu. 

4 kommentaari:

päevalill ütles ...

Ootame.Ehk tuleb veel võimalus mulgi kellegagi koos istuda ja kandgastelgi lõksutada(no olgu või heegelnõela).Mul kõrgemad ambitsioonid puuduvad,aga ehk on nendekski siis keegi.

Emmeliina ütles ...

Eile Käsmus folgil alustas Kristiina Ehin oma jututuba umbes nii: Käsmu on hea koht, siin on isegi muuseum.
Raplas, tema sünnikohas, oli ainuke põnev asi teadetetahvel kurikaelte piltidega :)

tegelinski ütles ...

Kusjuures, vanker tuleb tuttav ette. Vanadelt piltidelt. Kas minu ema aegne või ma ise olen sellises olnud... mul on hulk lapsevankreid piltidel, juba ammu plaanin postitust, ehk kunagi...
Väga vahva lugu siin ja toredad asjad :)

Emmeliina ütles ...

aitäh, Tegelinski!
Mulle tundus, et olen tõesti samasugust vankrit Sinu piltidel näinud.
Tee jah postitus, 50-ndatel maal kõikidel vist titevankreid polnudki. Mina mäletan enda lahtist käru ju see hiljem kusagil keldris vedeles.
Vennal 60-nda alguses oli selline sissepressitud luikedega ....