Igal meist jutud kuulata ja rääkida

Puhkuse neljas nädal sai õnnelikult läbitud.

Koos juuliga algasid Sagadi ÖÖmuuseumid. Kes kuulnud pole neile teadmiseks, et Sagadi mõisas toimuvad juulikuistel kolmapäeva õhtutel loengud, mida värskendatakse muusikaga.
Algus oli 3.ndal. Teemaks

Tallinna Ülikooli õppejõud Anu Kannike oli tasemel ja slaidimaterjal peletas päevaväsimust.

Polnud kunagi mõelnud, et mõiste "kodu" praeguses mõttes hakkas tekkima seoses tööstusrevolutsiooniga. Ajal, mil hakati minema tööle ja tulema koju. Enne seda oli talu nii elamise kui töötamise koht. Kuigi mingi tükike talurahva koduinterjööri vanadelt fotodelt ja maalidelt nähtud hämmastab 18 - 19 saj.  vaesus ikka ja jälle uuesti. Õigemini, mitte niivõrd vaesus, kuivõrd ebamugavus. Olen püüdnud oma esiemasid sinna rehetarre kujutleda. Näiteks  aasta 1842 kui väikeses Võrumaa nurgas Kanepist kümnekonna kilomeetri kaugusel sündis mu vanaema vanaema Ann. Seitsmenda lapsena. Kas saunas? Või rehetoas? Anni ema oli 39. Oli ta õnnelik? Mis tähendas sel ajal mõiste "õnnelik olema"? Annil oli kolm ristivanemat. Üks nendest mõisapreili Julie Tiesenhausen. "Miksid" ei lõpe. Ann olevat läinud mõisa teenijaks. Kas tema murdis mustrit ja sattus ühel eluetapil talutarest häärberisse. Tegemist oli väiksemat sorti mõisaga. Aga ikkagi. Mitte laudadest kokkuklopistud säng õlgedega, vaid tõeline voodi. Ja peegel! Ann olevat olnud ilus inimene (vanaema väljend).  Kas ta sellepärast jäigi silma noorparunile, kes Tartus arstiteadust studeeris? Poisslast, kes 1863.a. ilmavalgust nägi ei võetud loomulikult omaks. Vastupidi - pere pidi mõisast lahkuma. Jälle tagasi vaesusse. Ka vallaspoeg Johann ei saanud kergema elu peale. Mõisamoonaka leib ja väike saunake EW ajal. Lasterikkus, kellest üks kõige tragim murdis järjekordselt talutarest välja. Loomulikult teenijaks. Sedapuhku küll presidendilossi. Ja muidugi mitte kauaks. Sedapuhku segas sõda vahele. Ja märtsipommitamine, mis hävitas kodu ja kõrvalepandu. Tädi Leida ei rääkinud sellest. Seda sügavamalt vihkas ta nõukogude korda. Ja kommuniste. Sellele vaatamata oli tema Tallinna korter 60-ndatel stiilne ja väljapeetud. Kas tegemist oli komisjonikauplustest ostetuga? Ma ei tea ega saa kunagi teada. Vanatädi lahkus autoõnnetuse läbi kui olin 20. Ei jõudnud küsimusteni ega vastusteni.
Johanni teine tütar, minu vanaema, ei murdnud talutarest salongi. Tema õnne piir oli oma talu. Üheksakesi moonakamaja ühest toast enda ehitatud majja. Ka siia astus uus kord vahele. Vanaema ei vihanud. Vähemalt häälekalt mitte. Tema mõtles pigem "on nagu on". Võttis omaks elektri ja kohviserviisi. Kuidagi loomulikult võttis.

Missugune oli minu esimene salong, mis pani mööda seinaääri kõndima? Arvan, et  tüdruku kujutlusvõimele andsid tiivad nii filmid kui raamatud. "Kolm musketäri" igatahes. Niikaua kui sain teada, et prantsuse preilid ei armastanud ennast pesta ja neil olid täid. Sugulastel tervikkodusid polnud. Liiga kitsas ja liiga madalad laed. Üksikuid kauneid esemeid ja pealesunnitud lauakombeid oli küll. Ja viisakaks manitsemist. Aga salonge ilmselt polnudki päriselt olemas. Vähemalt nii ma arvasin.

Võimaluse pärast  "aega sisse minna" mulle  need tunniajased loengud meeldivad.
Muusikatund meeldib jälle võimaluse pärast "ajast välja tulla". Olin peaaegu et unustanud ühe
omaaegsetest lemmikutest. Esinejanimega Kate ehk Katrin Mandel. Vaat mis tähendab  kui on olnud nati liiga vähe muusikat. Koos Tõuniga ehk Tõnu Timmiga, kes Jääääre aegadest teada, moodustasid nad mõnusvärske paari. Tuju heaks tegemiseks. Ei kriipinud kõrva ja ikka riivas hinge ka. laulud nagu jutud. Lubatud tund venis  kui laul ja kellalööke kuuldes avastasime koos saalitäie rahvaga, et peagi saabub südaöö. Nii ühtne vereringe tekkis. Perpetuum mobile.

Sõbranna, kelle kaasa kutsusin, oli üldse esimest korda. Metsamuuseumis ka. Lubas järgmisel korral jälle tulla. Veel üks inime nakatatud.

Juba kahe päeva pärast!