Reede, 12. juuli 2013

Vana postijaam, kaugeid aegu teab....



Kui kaugel olete, juba sada piletit müüdud! kuulen telefonis muuseumi perenaise häält.
Paar kilomeetrit veel, kohe-kohe! rahustan ennast ja teisi.
Kell näitab kümme minutit seitse läbi. Üritus peab algama kell kaheksa. See, mis  täna Sagadis toimub ületab igasugused normid. Kust ilmusid need argipäevaõhtused ajaloohuvilised? Lihtsalt ei jätku kohti ja kõik. Saali on toole triiki täis. Raamatukogu naised on ennast rahulikult ukse taha istuma sättinud. Ettenägelikumad - kiiremad  heidavad tagumistele üleolevaid pilke: oma viga, et nii kaua kodus kohmerdasite. Leian tuttavaid selgasid. Isegi Väike - Maarjast on kohale tuldud. Kolleegid lasteaiast teevad lihtsameelsele asja lihtsaks: see on ju Maarja - Liisi pärast. Muidugi, oleksin kohe pidanud arvama. Maarja- Liis Ilus ja Peeter Rebane sisustavad kavaga "Kuldne põld" 10 juuli öömuuseumi muusikatunni.

Kuid alguses oli loeng...

Kehastusin 19 sajandi kõrtsitüdrukuks, kes sai aastase töötamise eest rahapalka 20 rubla, kaks särki ja kaks seelikut. Appikene, need kuluksid ju kuu ajaga läbi! Või mitte? Ilmselt oli üks komplekt talvine ja teine suvine. Õpi, eideke, kui järjekordselt "kaltsukatuurilt" lookas koti all koju koperdad. Õpi kokkuhoidu vanast elust. Eiiiii taha! Ei taha korstnata ja klaasimata akna-auguga kõrtsi tagakambris õlgedel reisiväsimust puhata, hundinahk ümber.

Oehh, kui tüütu bussireis oli, kumiseb kõrvus. Mõtle, konditsioneer ei töötanud, telekas näidati mingit vana filmi ja vets haises. Nuujah....
Läheks siis ajas tagasi. Puuratastega väikevanker ja viis kilomeetrit tunnis. Ometi reisiti ka sel ajal. Isegi klaver transporditi Peterburist Tallinnasse.

Lektor oli reisikirjadest valiku teinud. On ju vanad reisikirjad põnev materjal kohalike elu - olu tundma õppimisel. Reisisid riigist riiki ikkagi haritud, kirjaoskajad  inimesed - koduõpetajateks või vaimulikeks suunduvad või kirjanikud - rännumehed.
Mis tunnise loengu sisse ikka mahub? Ja kus see teeline eestlasi rändude ajal kohtas? Teeäärsetes kõrtsides peatudes, loomulikult. Loengu materjal sisaldas Eesti ja Liivimaa kõrtside kirjeldusi 18-19 saj.reisikirjanduses. Hõreda asustuse tõttu oli raske öömaja leida. Kõik mõisad ja pastoraadid ei võtnud teelisi vastu. Sellepärast hakati juba Rootsi ajal iga 30 km taha maanteekõrtse rajama. Niisuguse  korralduse said maaomanikud - mõisnikud.

Siis kui jalgu puhkas hobu peeti külmarohust lugu....
Ega need eestlased õlut tahtnudki ja ega palju ei joodutki. Klaas viina ja hobusele heinad. Mehed meil ju vähenõudlikud. Eesti naised pidid kodu ja lapsi hoidma, ega neid suurde linna kaasa võetud. Nii ma arvan.
Meie kõrtsid olevat olnud sakslaste reisikirjade järgi äärmiselt viletsad ja vaesed. Sellepärast tuli ikka "oma moonakott" ühes võtta. Aadlikutel oma kokk ka. Õnnelikud olid need, kel sada vähki söögilauale toodi või värskelt püütud haugi pakuti . Saja vähi eest tuli välja käia 10 kopikat. Olete vähki söönud? Ma vist lapsepõlves...
Viletsamates kohtades tuli külmunud ja kuivanud lihatükiga leppida.

Ekraanile ilmusid  maanteäärsed kõrtsid 20-ndast sajandist. Päris uhked juba teised. Loomad toas ja puha. Suur ahi, mis sooja andis, pikad lauad ja pingid.

Kodus hakkas mind huvitama mis vahe oli teelistele postijaamal ja maanteekõrtsil?
Vikipeedia räägib, et Euroopat kattev postijaamade võrgustik kujunes välja 17 sajandil ja toimis 19 sajandini, mil postisüsteemi hakkas välja tõrjuma telegraaf ja hiljem autotransport. Eesti ja Liivimaale jõudis Rootsi postijaamade võrgustik 1638 aastal. Võrreldes rootslastega oli venelaste postiteenus viletsamal järjel. 1730 aastal andis keisrinna Anna Ivanovna välja rida ukaase. Näiteks keelas ta Liivimaal postitöötajaid sõimata.
Postijaamad rajati suuremate teede äärde: Tallinn- Peterburg, Tallinn - Riia jm. Postijaama töötajateks olid ülemus, postipoisid, sepp, sadulsepp, köögitüdruk. Ülesanneteks posti ja reisijate takistusteta liiklemise tagamine, hobusöödaga varustamine, reisijatele toidu ja ööbimisvõimaluse tagamine. Postijaam allus rüütelkonnale. Alates 1870.ndatest tõrjusid raudteed postimaanteed tahaplaanile ja neid hakati rajama kõrvalistesse kohtadesse. 20.nda sajandi esimesel poolel postijaamad suleti. Virumaal on säilinud Pikaristi postijaam (veidi Rakvere- Narva teest eemal)

Maakõrtsid kuulusid mõisnikele. Kõrtsmik oli vaid rentnik. Kõrts oli eelkõige teekäijate kokku saamise koht. Enne Põhjasõda on kokku loetud u. 200 kõrtsi.Vene tsaaririigi võimu all see arv kümnekordistus.
Kui riik 1900.ndal aastal keelas viina müümise, siis läksid kõrtsid üksteise järel pankrotti. Tuleb teha selge vahe külakõrtsi ja maanteekõrtsi vahel. Külakõrtse leidus iga viie  versta takka, aga maanteekõrtsil oli postijaama ülesanne. Juba Rootsi ajal olevat postitõllad liikunud teedel täpse ajagraafikuga - põllul töötavad talupojad said selle järgi lõunale minna.
Tegelikult vahet vist polnudki. Ainuke erinevus, mis netis tuulates tundus, aga ei pruugi põhjapidav olla on järgmine: Juba Rootsi ajal püüti maakõrtse postijaamadest lahus hoida sellega, et ära hoida joomist. Ühesõnaga, kes karske, läks postijaama, kes aga kesvamärjukest pruukida tahtis, see otsis üles maanteekõrtsi. Ka maanteekõrtsid ehitati talliga. Virumaal on taastatud Viitna kõrts. Aga postijaamas pakuti samuti teelisele süüa-juua.

Nüüd läksin jutuga hoopiski teise suunda, aga nagu olen öelnud: üks teema viib teiseni. Peaks ikka seal Varbuse maanteemuuseumis ära käima. Miks muidu mulle lektori näidatud foto Tille kõrtsist nii südamelähedane tundus. Ikkagi esivanemate elukoha ligidal Tilleorus.

Muusikaline osa sobis reisijutuga. Vanast vaksalist on laul kirjutatud. Miks mitte vanast postijaamast ja maanteekõrtsist.

Kommentaare ei ole: