Kes saab suurema tüki?

Esimese mai hommikul vaatavad teki alt kaks säravat silma.
- Kevad tuli!-
Kust Tirts teab niimoodi öelda? Ise pole veel neljanegi. Edasi öeldakse vähemalt kolm korda "vanaema". Lihtsalt ütlemise rõõmust ja iga kord eri intonatsiooniga.
Enne eilset ööund sai veel pikalt naeru lagistada. Lihtsalt. Lõpuks vajus väsinud pea vanaema laia voodi oma poolele. Hetkeks tuli koduigatsus "tahan oma voodisse", mis kiirelt möödus.
- Ma tulen ikka sinu poolele?-
Tegu selles, et kaks madratsid tekitavad prao, mille unustasin kinni toppida.
- Pätu (hingega mängukass) kukub sinna sisse. -
Leiame teki ja lahenduse.
-Miks tuled õues põlevad? Kas nad muidu eksivad ära?-
Kell on juba üle keskköö, kui uni uue kuue annab.


Õhtul heliseb telefon.  Põnn nõuab vanaema.
- Ma tegin sulle kaardi!Kas tulete täna grillima? -
Kuulda on võitlust toru pärast ja Pisipõnni häält:
- halllooooooo, kallikalli...-
Ja nii pea pool tundi, enne kui lapsevanem jaole saab.


- Vaata, ma hakkan nüüd kive koguma. Isegi õpetaja ei tea, mis selle kivi nimi on. Mingi metall vist?-
Kolmeteistkümnene toob oma hinnalised aarded pihu seest nähtavale.
Tunneme teineteist juba üle viie aasta. Sinna sisse mahub nii ussikese kasvatamine liblikaks, suhkrusaia söömised pärast tunde ja väiksed matkad poodi. Ja suhtlemine FB-s. Kui üks meist oli Inglismaal ja teine Soomemaal. Õhtul hilja, siis kui mõlemat vaevas unetus ja kojuigatsus. See oli siis, kui veel väike oldi. Nüüd ollakse suur, kasvamise ja raskustega. Kuni järgmise etapini.

Heliseb mobiil:
- vanaema, ma panen kõlari peale. Ütle mu sõbrannadele, et Eda Ines Etti on meie sugulane!-
-mmmmmm, on muidugi. Kaugelt. Ja ma võin veel öelda, et tunnen Elina Pähklimäe õde ja ta on meil külas käinud. Evelin, mitte Elina. Ja Gerli Padar tantsis kuue aastaselt onu Rasmusega peotantsu.-
Oh, liiga vähe kuulsusi teismeliste kohta. Oleks seda varem teadnud, oleks vähemalt mõne kodustanud.

Tallinna Titt, see kõige uuem, ei tea veel elust midagi. Tähendab tema teab küll - seda, mida meie ei tea. Niikaua kuni mõte sõnadeks vormub. Senikaua on ta lihtsalt emmekas ja vanema sülle ei kipu. Aga küll me kohaneme.   Tegelikult mulle meeldib, kui tited on titeeas emade jagu. Turvaline ja õige süli. Hiljem saab neid juba vanaemale jagada.

Nüüd aga jutu mõtte juurde. Kui enda lapsed kasvasid, siis ikka tükikaupa ja omas kodus. Ei olnud laiali pudenenud nagu võililleudemed ja neil oli hea ning kerge silma ja kõrva peal hoida. Armastust ja hoolt sai anda kamaluga ja ühte kohta.
Nüüd aga tekib vahel selline mitmestumise tunne....no et kas ikka jätkub kõigile ja võrdselt. Ning nii noor  ka enam pole, et mitmekaupa toimetada. Elu muutub vanemaks saadeks aeglasemaks ja ise ka. Ning tänapäeva põnnid ning tirtsud on kiirema käigu ja taibuga.

Lohutan end sellega, et suvi ja puhkus pole enam kaugel. Ega ise tahaks küll olla lapselaps, kelle vanaemal pole lihtsalt aega. Et emadel, see on iseenesestmõistetav, aga vanaema peaks olema alati varuks.