eelmise jutu lõpetasin sellega, et sain apteegiprouadelt teavet endise Elva pioneerilaagri kohta.
SEITSME AASTANE Väike - Maarja tüdruk sõbrannaga kuuks ajaks laagrisse.
Osalt on see kokku pandud ema jutust ja enda pisikestest mälestustest. Olen aru saanud, et tuusikute saamine polnud väga lihtne. Isa ja ema töötasid Eesti põllumajandustehnika ettevõttes ja tegelesid ametiühinguga. Igatahes mäletan ema marke kleepimas ja hilisemast asutuse kroonikast sain teada, et isa ametiühingu esimees oli.
Mis loom see pioneerilaager üldse oli?
Wikipeedia annab teada, et pioneerilaager oli kollektiivne suvine puhkepaik 7-15 aastastele lastele, peamisi lastelaagri tüüpe NSVLiidus ja sotsialismimaades. Pioneerilaagrid asusid enamasti selleks ehitatud või kohandatud hoonetes. Pioneerilaagri tuusikuid jaotati töötajate ametiühingute kaudu. NSVLiidu eliitpioneerilaager Artek asus Krimmis (seal viibis 1989 aastal meie vanem poeg, aga see on juba omaette lugu)
Laagrid olid ilmselt süsteemselt vanemate töökohtade järgi jagatud. Vahetus kestis kuu aega, vanemate külastuspäev oli ka.
Olen mõelnud, et miks mind üldse pärast esimest klassi nii kaugele laagrisse saadeti? Olin julge, pealehakkaja ja küllaltki uudishimulik.Võib olla oli põhjuseks maikuus sündinud väikevend ja soov vanemale lapsele mingitki meelelahutust ja sotsialiseerumise võimalust pakkuda, kui terve suvi vanaema juures? Igatahes mäletan Kiltsi raudteejaamas lehvitavaid vanemaid, ema süles väikevend ja suurt rohelist kohvrit. Oletatavasti oli meid rongis rohkem ja oletatavasti pidi meile raudteejaama mingi transpordivahendiga vastu tuldama, sest sammudes nüüd, 50 aastat hiljem sama teed, tundus see ikka oma paar kilomeetrit pikk.
Lahketelt prouadelt apteegis olin saanud teada, et laager asus praeguse Verevi motelli maa-alal paarikümne meetri kaugusel järvest.
Vaadates seda huvitava arhitektuuriga pea saja aastast hoonet hakkab mälus midagi liigutama.
Just! All korrusel, ümmargusel verandal paiknes selle aegne pühamu - pioneeride tuba. Kuigi laagri noorimad, asjatasime me mingi vihmase ilmaga seda korrastades. Selle teo eest tabas meid "kõige suurem autasu" - lipu langetamine. Vahemärkusena olgu öeldud, et lipu heiskamine ja langetamine toimus igal hommikul ja õhtul koos piduliku ülesrivistuse ja pioneerirättide lehvides ning fanfaarihelide saatel.
Ühesõnaga mäletan järve, pioneerituba, lipuväljakut ja loomulikult pisikest väravaputkat, kus vanemad lapsed väravavalves olid. Ilmselt väravat koos tõkkepuuga ja mingit loosungit selle kohal. Äkki "tere tulemast!" Väravamajakese ees liival oli samblast, kividest ja käbidest kalender, mida rühmade kaupa iga päev uuendati. Mida ma ei leidnud oli meie elamise maja. Mälus ka pole, kui, siis midagi ebamäärast ja pikka koridori. Sööklat samuti mitte. Aga karneval on küll meeles, sest üks noor kasvataja tegi meist sõbrannaga neegritüdrukud.
Internetis kolades sattusin Elva pioneerilaagri laulu esimeste ridade otsa. Ja kujutage, peas hakkas lint kerima. Uskumatu! Mul ei olnud ju seda laulu hiljem kunagi vaja olnud. Ainult see üks kuu. ja ega ma tegelikult ei tea, kas need sõnad olid sellised või mängis mälu vingerpussi.
kui tuled Elvasse sa seltsimees
siis tea, et seisad, vaba süda, käed
sa Elva pioneerilaagri ees.
Tere tulemast, nii seisab väraval
ja taeva poole paistab punalipp
kohtad sõpru silmil säraval
tunned laagri elu on see rõõmu tipp.
No ühesõnaga vaevalt see täpselt nii oli, aga nüüd see mind kummitab. Juba mitu päeva. Viisi autor on neti andmetel Aleksander Blumberg ja sõnad Louis Pavel.
Ootan hoolega mil põlatud pioneeriaeg moodi läheb ja sellest rohkem kirjutama hakatakse. Õnnelik lapsepõlv - nagu selle nimega küpsised!
Ühtegi fotot mul laagriajast pole ja ühtegi nime ka mitte. Ometi tehti ka sel ajal kindlasti pilte ja kuhugi pidid need saama. Tean, et see tuhin läheb mul varsti mööda, sest uued teod ja mõtted tulevad peale, aga ikkagi - viiekümne aasta tagune. Ammu. ........
Veel tekitab minus hämmastust, et otse laagri aia taga paikneb(s) lastekodu. Mällu pole sellest imekaunist majast midagi jäänud. Kas olid plangud nii kõrged ja tagune varjatud?
Üks päev Elvas pani mind kulutama koduseid tunde ja koha ajalugu uurima. Üks asi on istuda kodus, aga hoopis teine kõndida ja veenduda ning olla kohal. Olen tõesti suur tüdruk ja tean, et igale poole ei saa ega jõua. Õnneks on palju kohti kuhu saab ja jõuab. Kohtumiseni, mälestuste Elva, vaikuse ja viisakuse linn!
5 kommentaari:
Tere ;)) Satusin siia ... ja samad mälestused ;)) Korra veetsin ka siin suve ning hiljem noorem õde. Kuidagi ühesed mälestused. Kui ma ema käest täiskasvanuna küsisin, et miks sa mind sinna saatsid? (ma ei tundnud ennast siin hästi) Ema vastas - siin olid sa hoitud ja söönud st kord oli majas ;))
jah, see oli see aeg, kus promoti internaatkoole, ööpäevaringseid lasteaedu jm. "kodust eemal" kasvatusvahendeid. Internaatkoolis oli ju ülalpidamine prii ja laps vanema kaela pealt ära. Oli peresid, kus mõni laps mitu vahetust pioneerilaagris veetis. Mõnele selline kollektiivne elu sobis, teisele mitte.
1920 -1930. aastatel oli Elvas pikemalt suvitada võimalik vaid jõukamatel inimestel. Soodsaimgi pansionaadikoht käis töölise palgaga suvitajale üle jõu. Ent Elva oma kauni looduse ja põneva seltskonnaga oli puhkamiskohana siiski väga ligitõmbav ning suvitajaid saabus nii lähilinnadest kui kaugemalt Euroopast ja Venemaalt.
Viimase paarikümne aasta jooksul on kahetsusväärselt vähe ilmunud raamatuid vene intelligentsi elust ja tööst Eestis, seda nii Tsaari-Venemaa kui ka Eesti esimese iseseisvusaja perioodidest. Tahaksime sestap oma Elva-teemalises raamatus, lisaks puhke- ja suvitusteema ajaloole, tutvustada veidi omaaegse Tartu ülikooli vene õpetlaste-õppejõudude sidemeid – väikelinna Elvaga. Näiteks eelkõige kasvõi nende osa tollal alles kasvava ja linnaks kujuneva Elva eklektilise arhitektuurilise üldilme moodsamaks, stiilsemaks muutmisel – siia oma kaunite, tollal täiesti luksuslike, suvilate-villade ehitamisega.
Lisaks üldajaloolistele seikadele, oleks hea rikastada meie teost ka inimlike mälestuste ja meenutustega. Sellel eesmärgil ka käesolev tutvustav pöördumine.
Näiteks konkreetselt. –
Väikese Elva linnakese 127 aastases ajaloos on vene kultuur mänginud suurt osa. Eriti Keiserliku Jurjevi (Tartu) Ülikooli (1802-1918) kaudu. Nimelt hakkasid ka vene keelt emakeelena kasutavad ülikooli õppejõud ja teadlased Elvas suvitama; rahakamad professorid aga endile ka villasid ja pansione ehitama. Elva nõndanimetatud „professorite linnaosa“ – praegune Järve ning H. Raudsepa tn. piirkond – tekkiski XX sajandi esimese kümnendi lõpul. Siis, kui Väike-Konguta mõisa tollane omanik Otto von Ungern-Sternberg hakkas seal soovijatele 1911.a. krunte müüma.
Praeguse „Verevi“ motelli kohale ostis 1911.a. novembris krundi (nimega „Taino,“ vn. k. – „salaja“) veterinaariateaduste magister, Doni kasaka poeg – Ivan Zahharjevitš Šurupov (1870-1918), kes aastatel 1900-1916 töötas St. Peterburis, Kroonlinnas, salastatud bakterioloogilises laboratooriumis, töötades välja muhk-katkutõve vastaseid preparaate ja bakterioloogilist relva.
H. Raudsepa tn. - 9. aga ehitas villa ülemaailmse kuulsusega keemik, sünteetilise kautšuki avastaja – Ivan Lavrenjevitš Kondakov (1857-1931). – H. Raudsepa tn. - 5. rajas endale suvise villa matemaatikaprofessor, ülikooli rektor Vissarion Grigorjevitš Aleksejev (1866-1943). – Järve tn. -1 (tänane lastekodu maja) villa ehitas aga arstiteadlane, patoloogilise anatoomia professor, Tartu ülikooli audoktor (1932) – Vjatšeslav Aleksejevitš Afanasjev (1859-1942).
Muinasajast saadik olid eesti ja vene hõimud igati normaalsetes, inimkonna ajaloost tuntud tihedates naaberlikes suhetes, milles esines nii rahulikku kooselu kui ka sõjakäike.
See on muutumatu, ajalooline – kõige edasise alus.
Kui vaadata üldistavalt XXI sajandi Eesti olukorda, näeme tungivat vajadust – luua võimsalt areneva kapitalistliku Venemaaga – jälle kord konstruktiivseid, heanaaberlikke suhteid.
Meil ju tegelikult on paljutki positiivset, millele ajalooliselt tugineda.
Sattusin ka siia! Oi kui millised mälestused..Tekkis endalgi huvi , kuidas vanasti olid laagrid ikka kuu aega pikad.Ainult head mälestused.Suurimad tänud mõnusa meenutuse eest ! Ja muidugi pildid!
Postita kommentaar