Pühapäev, 28. aprill 2013

Ussikuningapäeval, järg


(Koristustalgud kortermaja juures päädisid peavaluga ja mitte ainult tuulest. Sellele vaatamata jätkan projektiaruannet st. Peipsi äärset sõidulugu.)

TUDULINNAST läbi ei pööranud me Avinurme, vaid IISAKU poole. Ma pole seda teed vist kunagi sõitnud, vähemalt kevadel mitte. Imelised metsad kahel pool  - tükike Alutaguset! Sirged mastimännid ja valendavad kasetüved. Kõigepealt paistab kaugelt metsade taustal Iisaku vaatetorn. Meie alustame nagu ikka surnuaiast. Lõunane päike on rahvast kadunukeste kodusid korrastama tulnud. Leiame harukordseid rõngasriste (neli rõngasristi, 17 saj), mis seotud Peepude suguvõsaga. Kui Oonurme lähedal sündinud kasvanud kuulus dirigent Ants Üleoja (1936), siis Iisaku ligidalt  on päritnäitleja ja laulja Helend Peep (1910-2007)
Sõbranna võtab binokli abiks, et tundmatuid linde tuvastada. Mina tuvastan ilma binoklita rähni. 

Lõunasel kehakinnitusel tahame väikse panusega toetada kohalikku kohvikut, mis teenib rahavast juba 15 aastat masust ja ketikaubandusest hoolimata. Tummine hernesupp ja povidloga pirukad. Kui sinna kanti satute, ärge laske ennast häirida pimedast ebamugavusest, vaid panustage heale kõhutäiele. 

Huvitav on niimoodi lihtsalt sõita ja jõuda. ja jälgida inimesi ning maju. Siinne rahvas tundub oma kodudest hoolivat. Kõige koledam on bussijaam, mida millegipärast ei pildistanudki. Paarkümmend inimest ootab ilmselt kalaautot. Ja meie leiame poe. Kirikule kuuluv taaskasutus pakub pikaks ajaks põnevust ja tõotab suurt saaki. 

Kirik (ehitatud 1894) ise asub mäe otsas ja ilma kirikuaiata. Lihtsalt keset kaunist sinililledega parki. Korras ja kena. 
Valla koduleht on asjalik. Sealt pärinebki antud teave kokkuvõtvalt:
IISAKU on samuti vallakeskus nagu Tudulinnagi. Elanikke 1400 kanti, nendest 800 alevis. Ja üks gümnaasium. Vallavanem ja kirikuõpetaja on ühes ja samas isikus. Avo Kiir. Ilmselt ainulaadne kogu Eestis, kus võim ja vaim üheskoos. 

Toreda legendi leidsin ka: Muistend pajatab, et pärast laastavat sõda olnud Iisaku ümbrus inimtühi. Pääsenud ainult üks mees, kes end kogu sõja aja tühjas kaevus varjanud. Ta leidnud valge hobuse ja sõitnud sellega endale naist otsima. Sirtsu soost leidnud ta vanatüdruku, kes tema naiseks saanud. Mehe nimi olnud Iisak ning tema järgi hakatud ka kohta Iisakuks nimetama. Ümberkaudne rahvas aga olnud nende järeltulijad.


Vald on kuulus toonekurgede rohkusega. Pidavat olema 12 asustatud pesa. 
Oma muuseum on neil ka. Kuna tahtsime veel Peipsile jõuda, siis jätsime selle tulevikuks. Kunagi genealoogidega sai käidud ka. Aga vaatetornita ei soovinud jääda. Vaatetorn küll paistis, aga sinna saamiseks tuli veidi infot koguda. Tee viib mööda kenadest individuaalidest. Nii jõuamegi Tärivere mäele, mille  kõrgus 94 meetrit ja torn veel peale selle. Kaaslane käis, mina passisin seekord. Tuul oli tugev ja mine neid sipelgaid tea. Olid ju ühel aastal hakanud tornipuid õõnestama. 



Ja tulebki Peipsi poole kiirustada. Miks siis mitte valida sama valla heakorrastatud rand. Kauksi. Saab vähemalt otse autost kuiva jalaga. Mööda laudteed nagu linnaprouadele kohane. 

Ja sealt ta paistabki! Ohhh! Ilu võttis hinge kinni. Korraga nii liiv, jää, vesi, pilved ja päike. 

Kui maa poole vaadata ei saa aastajast aru. 
Jäljed liival
ja jääl




Olen vanaks elanud, kuid kunagi pole siin kevadel käinud. Nüüd siis on see tehtud. Jumalik!


järgneb veel natuke









2 kommentaari:

soodoma ja gomorra ütles ...

põnev, see on nagu tõeline kevadel käimine - ühe jalaga liival, teisega jäätükil.

tegelinski ütles ...

oleksin teadnud, et Tudulinnast läbi sõidad, oleksin sinna tervitusi saatnud :)