Mida mulle õpetas Hvostov?

Lugedes Päevalehest Andrei Hvostovi kirjeldusi, kannatusi ja lahendusi insuldijärgse voodihaige, 65 aastase naise, keda nimetati ka vanaks inimeseks, hooldamisel, valdasid mind kaksipidised tunded. Esimene, ehk viha, sundis toas närviliselt ringi kõndima ja muud tegevust otsima. Kindlasti tõusis mu vererõhk, kõrvus hakkas kohisema - ühesõnaga aju andis kehale impulsi. Enne seda olin just lõpetanud vanema ajakirjaloo Kaika Lainest ja sellest, kuidas Lainel ei lubatud  enam vanast peast telekast igasugu halbu asju vaadata. Tänaseks on Laine teispoolsusesse lahkunud. Kas teda hoidis pikaealisena halvale selja pööramine, ei saa ma enam kunagi teada. Võin vaid oletada.
Teine tunne oli hirm, mis sundis googlisse toksima otsingusõna "insult" , et uurida kuidas "vanu" st. eelpensionäridest  eakaaslasi ja eelkõige ennast selle koletise eest kaitsta. Kui see üldse on võimalik.

Sellepärast trükin siia just ennetava tegevuse, kuna pärastisega pole endal enam midagi peale hakata.
Algus oli masendav (kokku võtvalt portaalist insult.ee):

Insulti võib haigestuda igaüks
Igal aastal haigestub Eestis insulti üle 4500 inimese
Eesti tööealiste hulgas on haigestumine oluliselt sagedam, kui teistes Euroopa riikides
Insult tekib sagedamini eakatel, kuid võib tekkida ka noortel
Mõned inimesed on insuldist rohkem ohustatud kui teised (Mõningates allikates on vihjatud geneetilisele eelsoodumusele)

Riskitegurid:
suitsetamine - soodustab veresoonte lubjastumist ja verehüüvete e. trombide teket
alkoholi liigtarbimine - tõstab vererõhku. Eriti ohtlik on suure alkoholikoguse tarbimine lühikesel ajavahemikul, sest see tekitab järsu vererõhu muutuse.
suur kehakaal - kontrolli kehamassiindeksit ja vööümbermõõtu. On aeg läheneda kaalujälgimisele teisest aspektist:  mitte välimus vaid tervis!
madal füüsiline aktiivsus - see heaoluühiskonna pahe. Eks tuleb eluaseme ja automugavusi kompenseerida kunstliku järelaitamisega st. igasugu võimlemisnippidega, kepikõnniga või jalgrattasõiduga.  Ühesõnaga see peab olema tegevus, mis annab sooja ja ajab natuke hingeldama ka.
Soovitavalt pool tundi päevas.
kõrge vererõhk - vererõhku tuleb regulaarselt kontrollida, sest paljud ei tea oma vererõhku ja normist kõrgem vererõhk vajab ravi
diabeet - II tüüpi diabeedi kulg võib olla hiiliv, sellepärast peaksid kõik üle 50.sed vähemalt kord aastas kontrollima veresuhkru taset
südame rütmihäired - südame kodade virvendusarütmia tagajärjel tekkiv tromb põhjustab veresoonte ummistusi. Sellepärast tuleb kontrollida vere hüübimisnäitajat, et vajadusel manustada verd vedeldavaid ravimeid, mis vähendavad insuldiriski 70 % võrra
liigne kolesterool - kuhjub veresoontes ja halveneb verevool. Tuleb kontrollida ja vajadusel tegeleda.

Ja kõik. Tundub väga lihtne. Pealtpoolt. Ei midagi kontimurdvat.

Millegipärast ei räägi ükski portaal psüühilistest põhjustest. Ometi ütleb mu sügav veendumus, et just see on see, mis ühel inimesel vallandab protsessi ja teisel mitte.
Nii et selles osas vähemalt minu tark Arvut ei avita.
Siiski,  online raamatud:Luule Viilma
...lootus elada teiste elu ja lootus, et teised elavad siis ära minu elu...
...Kui inimesel on mingi pikaajaline lootusetu olukord, mis on üle mõistuse, siis tekib aju veresoone aneurüsm ehk lõtvumisest väljasopistunud laiend, mis võib lõhkeda kui vererõhk äkki tõuseb. Tulemus on insult - aju verevalum, mille tagajärjel tekib halvatus. Äkiline hirmus vihahoog üle mõistuse olevas, lootusetus olukorras, mis on kestnud niigi pikalt ja nüüd ilmneb, et läheb veelgi lootusetumaks tekitab ajuarteri seina rebenemise.
...äkiline vererõhu tõus tekib siis, kui inimesel tekib raevunud meeleheide: Keegi ei hooli minust, keegi ei taha minust aru saada...

Nüüd aga jutu algusse. Hirmu tunne, see kartus samamoodi abituks ja võimetuks jääda, on ilmselt meile kõigile omane. Eriti kui sügavuti teemasse süüvida ja kujutlusvõime appi võtta. Mis saab sel puhul minust? Mis, kes, kus jne. Kuidas saaksin selle probleemiga tegeleda just praegu - siin ja kohe?
Autori poolt pakutud kommuunilahendus oligi see, mis minus esimese st. vihatunde tekitas. Nii üdini jabur tundus see. Umbes sama tobe, kui ühe kohaliku ärimehe fantaasia uut hooldekodu rajades: kena, et teeme selle keset linna, siis on klientidel hea teatris käia ja pargis parte sööta. Vaene mees ei näinud ette, et need, kes teatris käivad ja parte söödavad, ei tule omaste raha eest tema klientideks. Vähemalt Eestis mitte. Tulevad need, keda tuuakse. Need, kes enam üksi hakkama ei saa. Nii ei saa lamav abitu olla kommuunis teiste, veidi kobedamate  hooldada. Iseasi, kui ta veest ja toidust ilma jäetakse. Humaansetel printsiipidel. Ühesõnaga - kommuuni mõte mulle meeldib, oleksin nõus ise seal ka elama, aga sellega tulevad toime ikka need, kes vähest kõrvalabi vajavad printsiibil: mina sulle - sina mulle.

Kuna autori iga kümnes mõte oli: hooldus on nii kallis, siis küsin: miks peab nii raske töö olema odav?
Miks peab kõrgesti kvalifitseeritud õpetajanna saama kolm korda suuremat töötasu? Nii hooldaja-põetaja kui õpetaja mõlemad kannavad hoolt inimese eest. Kas surija on vääritum isend kui kasvaja laps? Veel häiris mind artikli autori puhul koristajatööd puudutav vaatenurk. Kas tõesti kujutleb ta tänapäeval kaltsuga vehkivat tädikest? Pigem kujutlen laste peale karjuvat ja kätega vehkivat pedagoogi. Ühesõnaga koristaja ongi alam olend, kellelt võib haige hooldamist nõuda, aga kirjanikuhärra oma kõrgustes ja peene lõhnatajuga selleni ei lasku. Samas, ma ju ei tea ega tunne ennast, kuna pole säärases olukorras pidanud olema. See on Johari akna järgi "pime või varjatud ala", milles käitumist  ette ei tea, kui olukord käes.

Nii palju küsimusi kerkis pähe ja muidugi see kõigekõige: kas lapsed peavad oma abituid vanemaid aitama?
Ilmselt saaks meie 85 aastane ema juba mõttest sellele kuidas me vennaga tema hoolitsemise pärast kakleme, infarkti või insuldi. Võib olla saabki. Mina ju tema mõtteid ei näe. Äkki ta kardab seda igal ööl ja sõnastab selle hirmu pehmelt öeldes "muretsemiseks"?

sildid: mina loen Päevalehte