reede, 26. aprill 2013

Eile, ussikuningapäeval


( Iisaku kirikupoest ostetud kašmiirkampsunit kuivama riputades meenus episood nimetust filmist  või raamatust, milles proua kampsun kaotas ebakompetentse teenija tõttu masinpesus nii värvi kui  suurust vähemalt kolme numbri võrra. Seepärast olin ettevaatlik, sest kalendrikevadele vaatamata kulub soe ja pehme vinge tuulega keha katma)

Aga mitte sellest ei tahtnud....vaid hoopis eilsest markusepäevast, mil me ei kündnud ega külvanud, sest härgasid võis äkksurm tabada. Mõnes paigas kutsutakse  seda päeva ussikuningapäevaks. Ussikultus oli  omane kõigile Põhjala rahvastele ja 18.sajandini oli eesti naiste ehtetüüp maokujuline spiraal olgu siis sõrmuse või käevõruna. Ja muidugi need  ussikuningaga seotud muinasjutud ja varanduste valvamised. Ühesõnaga- ussikuningas oli sel päeval oma alamad nõupidamisele kutsunud. Veel ütles rahvatarkus, et sel päeval saab inimsaatust ette ennustada. Ja ilma.
Kirikukalendri järgi on tegemist evangelist Markuse mälestuspäevaga. Oma kaitsepühakuks peavad Püha Markust notarid, klaasikunstnikud ja kirjutajad. Miks mitte siis ka blogijad :D

Pole midagi meeldivamat töökeelust ja võimalusest seda sõnasõnaliselt võtta. Kuna kogu tubane majapidamine  karjub töötegemise järele on alati võimalus välja minna. Nii me tegimegi.

Tee viis TUTTU. Muidugi on selline kohalühend võõras, aga miks mitte mänguline. Tudus maabusin pikemalt aastajagu tagasi tänu ühe branne ümmargusele vanemaks saamisele. Tagasivaatel selgus, et paik on teenimatult blogisissekannetest välja jäänud. Ääremaa asi või kuidas. Igatahes panen plaani.
Tänavune Tudu poe esine mõjus militaarselt. Poes ostsid pildil oleva sõiduvahendiga kohale ilmunud mehed leiba ja majoneesi. Mitte suitsu ja õlut. Oleme hästi valvatud ja kaitstud.


Kell oli alles hommikupoolik ja ilm selleaastaselt külm. ....Isegi soojast autost.

TUDULINNA kirikutest olen kirjutanud. Vaja vaid üles otsida
Alevist läbi sõites ei osanud midagi arvata. Väike kohakene. Netist sain teada, et tegemist koguni vallaga, kus keskuses st. Tudulinnas põhikool ja lasteaed. Kultuurimaja ka. Valla tuntum küla Oonurme, kus kena külamaja ja kus laulupäevadel käidud. Rannapungerja kuulub samuti Tudulinna alla. Ühesõnaga tükk Peipsit samuti.
Nagu ikka huvitab mind koha ajalugu. Veidike, sest selle paigaga ühisosa pole.
1583 a. esimesed teated räägivad Tutinlinnast. Hilisem Tuddolinn eraldus Rakvere mõisast ja kuulus Viru Jaagupi kihelkonda. Nii et ei mingit Ida Virumaad, vaid ikka üks Virumaa.  Otsin vallakodanike arvu. 500 kelledest alevis 230. Mnjah. Elada saab kõikjal. Kodulehelt leian kena meenutuse:
„Linnamäelt avaneb küla peale ilus pilt: tänavate ääres asuvad majad on korralikult kõrvalhoonetest lahusseisvad ehitised, paljud isegi kahekordsed; mitmelt poolt paistavad tuuleveskid, haritud põllud, aiad, looklev jõgi. Ja seda kõki piirab eemalt „suur mets.“ Nii on Tudulinna kirjeldatud maakonna minevikku ja olevikku käsitavas koguteoses „Virumaa“, välja antud 1924. a. Rakvere maakonnavalitsuse poolt.

1947 a ehitati Roostoja jõele väike hüdroelektrijaam. Sinnasõidurisk jäi võtmata, sest mätas oli märg ja tee ka. 

Peatusime hoopis surnuaia väravas. .......

Branne rääkis toreda loo "Vana juudi õpetus pojale" 
Poeg, kui võtad esimese naise, võta juut. Lapsed tulevad ema nägu ja tegu
Poeg, kui võtad teise naise, võta venelane. Tema juba oskab armastust jagada.
Poeg, kui võtad kolmanda naise, võta eestlane. Sa vaata kui hästi nad oma surnute eest hoolt kannavad.
.....


Nii see oligi. Rohkem, kui kalmistuvaikus ja rahu hämmastas meid unikaalsete väikeste raudristide kogum. Midagi sellist pole ma kusagil näinud! Kodus uurisin veidi ja sain teada, et need unikaalsed sepisristid 18-19 saj. on kohalike seppade valmistatud. 
Kuna raud oli kallis materjal tuli seda kasutada kokkuhoidlikult. Igatahes vääris see vanasse männikusse rajatud matmispaik tähelepanu. Ka taastatud vabadussõja mälestusmärk köitis pilku. Igast küljest, peab ütlema


Nii  korrastatud vanu kalme pole ma kusagil näinud. Väike toimiv vald ja oma tööd tundev kalmistuvaht. Hea tunne jäi.

Edasi viis tee Iisakusse 
jätkub...

3 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Ajast,kui kevaded olid soojemad,külad rahvarohkemad...,on meenutused Tudulinnast kui ilusast ja huvitavate inimestega kohast.Linnamäel olid toredad koolidevahelised laagrid,kultuurimajas peod,kus sai alati tantsule,elektrijaam põnev suur tööstusehitis ja selle ümbrus hea piknikukoht(seda sõna me küll siis ei teadnudki).Päevalill

Anonüümne ütles ...

Telklaagrid.Päevalill

Emmeliina ütles ...

Kas Tudulinn oli siis suurem koht kui Tudu?