Keda kiita leiva eest?

Ajal, mil igas kodus veel külmkappi polnud, ei kleepinud vanaema toidule silte "kõlblik kuni..." või "parim enne". Loomulikult ei tee perenaine seda nüüdki. Ta lihtsalt teab. Mis tal kapis on, mis millega kokku käib ja  millised on pereliikmete maitse-eelistused. Ei tunne küll inimest, kes mittevajaliku või mittemaitsva poest koju tassib ainult sellepärast, et on odav või sellepärast, et äkki kunagi ja kusagil võib vaja minna.
Toit on söömiseks, mitte seisma jätmiseks. Sügavkülmikute ajastu võimaldab tekitada mingi varu. Seisis ju taluajal sahvris lihaastja ja silgutünn, keldris juurikad ja toas tigutiivani taga suur suhkrukott. Sellist vana aega praegused mugavustes elavad perenaised taga nutta ei tea. Kellel siga-lehm-kanad elustiiliks, nendest saame teada ühe teise väga toreda blogi omanikult.
Mina räägin tavalisest "korteritoitlustamisest" marsruutidel poed- külmkapp-kõht, vahepeatuseks pliit või mikrolaineahi.

MÄÄLETAN määletan, miks ma ei mäleta...
Kui meie pere veel suur-suurem-kõige suurem oli, siis vastati kaetud pidulaua ääres tavapärasele küsimusele: kes kokkas? naljamisi: ikka Oleg, kes muu. Selle all mõtlesime esimest kohalikku kapitalismikaupmeest Oleg Grossi, kelle poest võis 80.ndate lõpuotsas soodsalt ja moodsalt poole tunniga korraliku pidulaua püsti panna, et siis hiljem kritiseerida, et kuidas ikka "mina" oleksin seda kala teinud või mis salatis puudu oli. Muidugi ei tähendanud see seda, et arvustajad oleks järgmisel korral ise "leemekulbi liigutajateks" hakanud. Kiirus vaid kiirus sundis kapitalismusega koos minejaid takka ja kulinaarialettidest sai töötava naise unelm. Arvan, et meeste ka. Sest varsti said nad aru, et naised ei saa enam oma kodust töökoormust toidutegemisse kanda. Alati oli võimalus vastata: mine ja osta siis poest, kui aega pole.
Järgmine pood, mis maakonnalinna kerkis, oli ilmselt "Säästumarket" . Siis seda keegi veel saastamarketiks ei sõimanud. Oi milliseid imelisi totsikuid- nätsikuid hüppas riiulitelt silma! Mäletan, kui tõin koju esimese molluskite purgi. Vanaema ...nojah jäi küll sedapuhku tühja kõhuga.

Ja nii see algas! Kiired pudrud ja helbed hommikuks - sips ja valmis. Igat sorti makarone vanaaegsete pikkade pappkarbis olnute asemel taldrikule ning laste unelm "ketšup" peale. Kilekotis kartulid ja juurikad ning kummikindad oli minevik! Voki või keeda või tee friikaid - üks, kaks kolm ja valmis! Rakvere Lihakombinaadi uuelt liinilt tuli kui "Vändrast saelaudu" igasugu viinereid ja vorstikesi - küll pikki , küll lühikesi , küll pakse ja peenikesi. Ja pihvid! Vapustav. Ei mingit hakklihaga plötserdamist. Pann ja seinad jäid puhtaks. Kui sul polnud mikrolaineahju, siis polnud sind olemas.
Leivanuga peitus sügavale sahtlipõhja, sest ka see töö tehti meie eest ära. Vorstid viilutati, singid siilutati...kohupiimad kreemitati. Ilmus uus ime - jogurt. Ja jäätiste sortiment mitu meetrit pikk. Võitoosi polnud vaja, küll Voimix avitas ja milleks neid kruuse ja taldrikuidki pesta kui on plastmass ja üha enam pisemaid, toidu aseainet täis potsikuid! Sprite või Coca pudel kõrvale või korgiga totsist mingi segumahlajook ja õnn tuli õuele ehk söök lauale.

Kiirelt  kerkis linnapilti ilma akendeta poode, kus anonüümsed müüjad teenindasid anonüümseid kliente. Milleks tunda, kui leti all enam midagi polnud. Kõik ja veel rohkemgi oli leti peal, silma nuumamas. Ainuke, mis puudu oli raha, aga see on juba teine teema.

Pikkamööda ilmusid külade, alevite ja väikelinnade poodide ustele sildid: suletud. Või polnudki silti vaja ning varsti andsid vaid trellid katkiste ruutude ees unustust, et kunagi oli selles majas pood. Ega ma mõni asokas või penskar ole, et kohalikust poest mingit jama kaupa ostan. Kiired ajad, kiired autod - asi see 30 km. Selverisse sõita. Linnas ju magusam leib. Või lähen ja tellin pitsa.
Nii siginseki külmkappidesse üha rohkem ja rohkem kuni.....

STOPP
Kes hakkasid esimesena elustiilimuutujateks? Eks ikka toidublogijad , ma arvan. Ja kodused leivaküpsetajad. Öku ei tähendanud enam möku, vaid sai elustiiliks. Nii nagu tihti stiilimuutujatega juhtub, kiputakse kiirelt uue juurde. Lisaks noortele ja teadlikele ilmus marketitesse üha rohkem tädikesi prill ninal, et uurida siltidelt e-sid ja muid kahjulikke tähti.
Kokaraamat on kõige parem raamat ja kokasaade kõige populaarsem saade. Järsku tahtsime kõik terved ja tervislikud olla. Kanad rõdule, maitsetaimed ka ja miks mitte igale linnavurlele oma maakas, kus talgutada ja auto lookas, tsivilisatsiooni tagasi vurada. Et seal oma pisikeste valgete kätega mullast nopitud mugulat käes veeretada ja mõelda: mul on nüüd mahekartul. Oh küll maitseb magus see!

Nüüd ma lõpuks tean, miks suured ketipoed nii palju toitu peavad prügisse saatma: meie lihtsalt ei taha enam seda teie e- rämpsu. Sööge ise ja helendage, kallid kapitalistid.

silt: mina loen Õhtulehte

pealkirja näppasin Manivald Kesamaalt ehk lapsepõlveluuletusest