Lugesin Epp Petrone uue aasta kolumni milles ta arutab teemal: kas meil on õigus teiste inimeste lapsi õpetada. Tähendab, tervet lugu mitte, vaid naistekast poolikult. Lugu kokkuvõtlikult rääkis sellest (minu arvates), et mida vanemaks laps saab, seda suurem roll tema igapäevaelus on sõpradel, kelledest mõned võivad meeldida ja mõnede käitumine mitte. Eriti negatiivselt suhtusid kommentaatorid sõprade vanemate järgi nn. nuhkimises ja leidsid, et "pole vaja ei küsida, ega uurida".
Isiklikult jään vastupidisele arvamusele.
Kui minu lapse sõbrad tulevad külla minu isiklikku ruumi, siis peavad nad seal käituma valdaja reeglite järgi. Nii lihtne see ongi. Kui meil võetakse üleriided ja jalanõud esikus ära, pestakse käed, tutvustatakse ennast, siis saab ju tänitamata ja lühipalvega seda juhtida. Just tänitamata ja lapse sõpra piinlikku seisu panemata a la "kas teil siis kodus...", mida just emmed tegema kipuvad.
Meie peres enam lapsi pole. Küll on mul kaks varateismelist lapselast ja lapsehoidja olles näen pea 13-seks saava noormehe sõpruskonda. Kui linna poistekambast kostab rõõmus "tere", siis tean - aaa, Maario sõbrad. Peab ainult ise valmis ja avatud olema. Veidike psühholoog, veidike sotsiaaltöötaja ja veidike turvamees. Nii lihtne ja samas keeruline see ongi. No et ära ei peletaks, naeruväärseks vanamutiks ei jääks ja seega ka lapselast ei kahjusta. Toonitan veel - moraalitsemine ja tänitamine tuleb ära jätta. Ja noorperemeest halvustada- arvustada sõprade ees on kohatu. Küll saab hiljem ka, kui vaja, juhtida tähelepanu toas valitsevale kaosele, mudastele botastele ja nurka visatud koolikotile.
Kirjutasin selle loo alguse juba mitu päeva tagasi, aga mõtlesin, et no mis ma ikka ja jälle uue aasta alguses enda "maailmaparandamisega" peale hakkan. Et ilma minutagi neid "tühikõnelejaid"
Täna aga andis blogikaaslane ja FB sõber viite Maris Kruuse loole "Hundirahvas". See pani uuesti mõtte liikuma.
Räägin lihtsalt mida teeb ja on juba aastaid teinud mu poja pere. Kui autos on vaba koht ja tavaliselt on ja kui sõidetakse kuhugi põnevasse paika, soovitatakse pojal alati sõber või sõbrad kaasa võtta. Isal on tihti vaja tööasjus Tallinnas ja Tartus käia. Miks siis mitte viia poisid mõnda filmi vaatama (kõige uhkem muidugi 3D) või seiklusparki või Ahaa keskusse. Või ujuma.
Veel toredam on korraldada üks ilmatuma põnev jalgrattamatk koos telkimise, lõkke ja kõige selle juurde kuuluvaga.
Kõige lihtsam on tekitada koduseid filmide ühisvaatamisi ja popkornisöömisi. Pole tähtis, kas su kodune televiisor on kolm cm. laiem või kitsam. Kolm on juba seltskond ja koos on mõnus. Otsivad ju täiskasvanud sõpruskondi ja ei hulgu sihitult tänaval. Miks ei tohi meie kodud olla meie laste sõprade kodud? Aga reeglid on omaniku kehtestatud. Seda ei tohi unustada.
Tuletan meelde paarikümneaasta taguseid aegu, kui me kõik vaesed olime. Kui ikka näljaste poiste hord koolist koju imbus, siis pidi osav olema, et kaasatulnud sõpru söögi ajaks ei peaks tagatuppa suunama. Mis oli selle aja kõige kättesaadavam ja kõhtu täitev? Ikka kartulipuder ja vorstikaste. Kasvõi kahest sardellist. Ja sai ja moos. Vaeseks ei söödud kedagi. Kõht oli kasvaval lapsel kogu aeg tühi.
Mõtiskluseks andmed Sotsiaalministeeriumi kodulehelt:
2011.a. arvele võetud vanemliku hoolitsuseta ja abivajavad lapsed 2573,
perekonnast eraldatud 453
Lõpetuseks arvan, et ei ole vaeseid ega rikkaid lapsi. On võimekad ja vähem võimekad lapsevanemad.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
2 kommentaari:
Armas mõtisklus sul siin ja seeläbi tuli mul silme ette meeldiv pilt, kui tore võis olla sinu poegade sõber omal ajal. Samuti on su lapselapsel väga vedanud, et tal nii mõistev vanaema on.
Aga ikkagi tahaks sellele idüllilisele kujutluspildile veidi vastu vaielda. Kui tänapäeva tingimustes isa-ema jõuavad töölt alles 6-7 paiku, siis tahaks nad teada, missuguseid sõpru lapsel vahepeal külas käib. Selle teadasaamise hulka kuulub ka sõprade taustakontroll. Ja kui sõbrakandidaadil on olnud vähevõimekad lapsevanemad, siis pole asi ainult kõhutäies, vaid paraku on selliste vanemate kasvatuslikul praagil ka võimalikud palju halvemad kaasnähud. Ja kuna sõprade mõju teismelise kujunemisel on tohutu suur ja vanemad ei saa kontrollida, mis nende äraolekul kodus toimub, siis on üsna loogiline, et ei lubatagi kahtlasevõitu sõpradel pärast kooli külla tulla. Isegi, kui nad pole tegelikult halvad lapsed...
Muidugi on ka minu arvamus vaid teoreetiline, sest meie peres praegu teismelisi pole.
Täiesti päri sinuga. Kirjutasin ka Epu loole kommentaari, et kindlasti peavad lapsevanemad laste sõprade tausta teadma. Mu vedas, me elasime alevikus, kus kõik teadsid kõiki. Sellele vaatamata läks nii mõnigi ese kaduma ja oli pahandusi. Poisid räägivad, et tegelikult ei tea ma pooli asjugi, mis kulisside taga toimusid :P
Praegusel ajal ja linnas on ohud palju suuremad: keegi ei välista, et külla tullakse pudel või narkots kaasas või kambakesi minnakse põnevusest kaubanduskeskusse vargile. Ja seda juhtub ka paremates peredes. Sõmerul olid näiteks noored noortekeskuses narkojoobes ja jäid vahele.
Arvan, et mida kindlam sõpruskond,seda kergem juhtida ja silma peal hoida.
Postita kommentaar