5. jaanuar 1994

Öösiti istub mu voodi serva peal pisike, suurte kõrvadega kääbus ja muudkui korrutab: kirjuta, kirjuta, no miks sa ei kirjuta. See on nii veider, et mõtlesin voodi järjekordselt uude kohta nihutada kuigi see ju ei aita, sest lisaks kõrvadele on kääbuskääbikul vähemalt kaks jalga, millega ta hiire kiirusel siblida saab.
Hommikuks on see kõik möödas ja päev vahib lõuad laiali aknast sisse. Öö ümarused kaovad ning voodist sussidesse on ainult üks liigutus.
Hommikuid ma armastan ainult siis, kui need on kohustustevabad. See tähendab, et kui kohustused saan endale ise kaela võtta. Nagu karusnahkse krae - mõnusa, kuhu sisse nina sooja panna. Aga kui need heidetakse kaela, siis nad on nagu madu-uss  - libedad, siuglevad ja mõneti kägistavad. Üks selline tekitaja võib olla telefon. Iial ei või teada, mis sealt tuleb.

Täna, 1994 aasta varahommikul suri mu kallis vanaema. Mõtlen, et kas sõnad "suremine, surnud, surnu"  peab sageli ja tihti viisakusest asendama sõnaga "lahkus". Kui mõelda, et eesti keeles on "lahkuma" eelkõige "minema". Ei läinud ta kuskile, lihtsalt suri ära. Või mis parem - tema aeg sai otsa. Kümme päeva jäi 99-st puudu. Oleks ehk sajani välja vedanud, kui ma oleksin osanud ta eest paremini hoolitseda. Mul aga oli sel ajal kiire - neli last, mees ja firma. Pealegi tundus vanaema igavene. No et temaga tegelemiseks on aega küll, no et kindlasti  kunagi võtame ja viime ja sõidutame ja ...
Ühte ma tean küll - tema kuulamiseks polnud mul kunagi kiire.

Alati, kui ta väga vanana meile tõime, siis võtsin ette just need kõige meeldivamad tööd (teiste tööde vahele): kappide ja sahtlite koristamise, linikute pesemise, tärgeldamise, hõbeda puhastamise (ärge nüüd itsitage, teenijat pole mul olnud, hõbelusikaid aga küll), kristalli poleerimise ja muidugi vanad fotod.

Pesu triikimine sobis ka, eriti need vastikud asjad, mis sai nädalate kaupa pesukorvi põhjapoole lükatud. Et küll kunagi tuleb õige aeg. Settisin siis vanaema mugavalt istuma ja ütlesin: räägi mulle kõike, mida mäletad. No ja siis ta rääkis ka. No ja eks ma siis ikka midagi oskasin küsida ka. Pisku.
Noor olin ja rumal olin. Ikkagi saime me koos olla 38 pikka aastat. Vanaema sai olla minu pulmas, ta sai osa me kõigi nelja lapse kasvamises, jõudis ära näha venna naise ja nende esikpoja.

Kurba oli ka. Juba kuuekümne kaheselt jäi ta leseks. Kaheksakümne kolmeselt pidi matma oma ainukese poja, kellele oli ainult 53 aastat antud. Vanaema elas pärast seda veel 15 aastat. Kindlasti nuttis ta oma poega taga. Öösi ja üksi. Oleksin võinud aidata tal nutta, kui oleksin siis seda osanud.

Vanaema väikelapsepõlv möödus Lõuna Eestis Põlvamaal. Ahja, Mooste, Kauksi...Edasi kolis moonakapere Tartumaale ja kui vanaema juba neiueas, siis Virumaale. Ta oli kaheksalapselise pere teine laps. Tüdruk, kes pidi kantseldama kõik nooremad.
Vanaema lapsepõlverajad ootavad veel käimist. Imelik, miks me ei sõitnud temaga neid läbi siis, kui ta veel oleks jaksanud. Tema vähenõudlikus ja meie mõistmatus. Pigem ikka hoolimatus. Et küll jõuab, et ta on ju igavene...

Oh kuidas ma sust mõnikord puudust tunnen. Eriti talvel. Ja õhtuti.

Ehk on nüüd aeg hakata oma ema eest rohkem hoolt kandma. Ta ju meil küll ALLES  85, kuid aeg kulub ja kulutab.