...ehk väike lugu sellest, kuidas kitsetall saaks oma sõbrad niimoodi üle lugeda, et keegi tema peale ei vihastaks. Mäletate ju seda muinasjuttu kitsekesest, kes luges kümneni?
Suures raamatukogus vestles rahva ülelugemise teemal meiega emeriitprofessor Ene Margit Tiit
ning tutvustas äsjailmunud raamatut " Eesti rahvastik. Viis põlvkonda ja kümme loendust". Loeng oli haarav ja hariv. Puudutasid ju vanemad rahvaloendused meie esiisasid ja esiemasid. Kuna olen hingerevisjonidest st. netis avaldatud arhiveeritud kirikuraamatuid pidi oma eellasi taga ajanud ja nii mõndagi avastanud tunnen, et minu jaoks on rahva üles märkimine tähtis.
Esimene loendus toimus 1881 aastal. Kuna ma raamatut ei ostnud, siis ei saa selle sisu ümber jutustada ja meelde ka ei jäänud. Kui, siis see, et lesknaisi oli tunduvalt rohkem kui leseks jäänud mehi, sest mehed abiellusid uuesti. Selle tõenduseks näiteks mehe vanaisa, kellel kolme naisega kokku 13 last. Kui olin veel päris algaja sugupuu uurija, siis mõtlesin, et kirikukirjades viga, kuna minu vanaema vanaisa naine May äkki Anneks muutus. Ei kujuta aga ette, mis loendust saab teha praeguses kärgperede ja elukaaslaste virrvarris!
1934 aasta loenduses oli rahvastikupüramiid tugevasti naiste kasuks, sest sõda oli oma töö teinud. ja 1941 aasta loendusel oli rahvastiku arv vähenenud 100 000 võrra.
Nõukogude korra ajal toimus kokku neli rahvaloendust. Neist viimaseid isegi mingil moel mäletan, kus ülelugejaks kohaliku külanõukogu sekretär.
Registrite pidajad tundsid huvi miks üldse tehakse rahvaloendust, kui olemas on registrid. Vastus kõlas umbes sääraselt, et meie registrid pole veel nii korras nagu näiteks Soomes, et mingi osa elanikkonnast ei ela aadressil, mis on rahvastikuregistris ja neid andmeid ei saa võtta arvesse edasise regionaalpoliitika kavandamisel.
Rahvastikuregister ei anna pilti sellest, millised on eesti pered, milline leibkondade suurus ja kas neil üldse leiba jätkub. Ega see tähenda, et küsitakse pere sissetulekuid ja palganumbrit, vaid saadus andmete põhjal saab selgeks, kus kandis elavad kõige vaesemad.
Küsimused töökoha kohta annavad teavet just nimelt sellest paigast, kus inimene töötab, mitte asutuse äriregistri aadressist.
Nii rääkis see auväärne professor , kellele peaks tegelikult vanuse järgi vanaproua ütlema.
Oi kuidas mulle meeldivad vanad targad naised! Eesti rahva ajalugu meeldib ka.
2 kommentaari:
Ene Tiit oli minu õppejõud. Ei tea, kas asi oli selles, et statistika kui õppeaine mulle ei meeldinud või selles tema naljakas hääletoonis, aga ta mulle eriti sümpaatne polnud. Aga oma ala asjatundja on ta kahtlemata, kuigi mulle tundub, et ta on omandanud nagu mingi statistika-maskoti staatuse. Imestan, miks kedagi teist nooremat selle ala asjatundjat kaamera ette või ajakirjandusse sõna võtma ei kutsuta, kui sellest temast juttu tuleb ;)
Great info. Lucky me I found your blog by accident
(stumbleupon). I have book marked it for later!
My web site ... strapless monitor
Postita kommentaar