Kolmapäev, 4. jaanuar 2012

Vana aasta viimane kolamine

Kuna Kreutzvaldi juurde tuleb sõita  mööda  teed, siis jääb sinna äärde

Neeruti mõis
Lääne Virumaa
Kadrina vald

Olen vanade asjade ja hoonete usku. Sellest ei saa ma üle ega ümber ja seda kiiksu ei pese maha ei seebiga ega šampooniga.
Tänavu otsustasin oma varamu üle vaadata ja veidi otsi kokku tõmmata.

Minu mõisakiiks sai vist alguse miskit aastast 1988, kui Horisondi tagakaanel hakkasid ilmuma pildid Eesti mõisatest. Siis otsustasime alustada Virumaast ja otsida üles võimalikult paljud häärberid ja allesjäänud kõrvalhooned. Poeg 1, kes oli siis 11 aastane tekitas isegi kartoteegi, mis praeguseni alles.
Hiljem hakkasid ilmuma nn. mõisaraamatud ja üha rohkem läks hooneid eravaldusse.
Kui netti tekkis Praosti koostatud portaal mois. ee olin jõudnud palju unustada, sest puudus oluline st. fotoaparaat.
Ja hooned muutusid väga kiiresti. Mõned neist vuntsiti üles ja nendest said hotellid; mõned lagunesid või jäi ehitamine pooleli.

Aga nüüd alustan möödunud aasta viimasest vaatest ja külastusest.





Pärast Liivi sõda oli mõis Nierothide valduses, millest ka eestikeelne nimi Neeruti.

Mõisa uus, ühekorruseline peahoone valmis 1878 aastal vanade hoonete ümberehitamisel telliskiviehitusena, mil mõis, nagu sageli paljud selle aja omandid, oli jõudnud ostutehingu kaudu Rehbinderite kätte, kes omakorda müüsid mõisa 1902 a. Peterburi suurkaupmehele ja kummivabrikandile Kirschtenile.
Uus omanik alustas peahoone kapitaalset ja rikkalikku ümberehitust ning kaunistas mõisa harukordse 30 meetri kõrguse torniga.

Kultuurimälestus - kelder

Mõisa peahoone on täiesti ebasümeetriline. Nagu oleks keegi tahtnud pidevalt enda unistusi täide viia. Branne ütles, et arvas selle kunagi pühakoja olevat. Torniga, seepärast ju.



Kõrvalhoonetest on säilinud kurb ja tühi valitsejamaja ja ait ning teenijatemaja - pesuköök
Loobu jõe ääres.

Kultuurimälestis - valitsejamaja




Veel huvitavat viimasest mõisnikust Eduard Kirschtenist ja mõisamajast valikuliselt Neeruti Seltsi kodulehelt:

1902. aastal isalt kingituseks mõisa saanud, kolis Eduard Kirschten oma proua koos väikeste lastega häärberisse, ise jäi esialgu Peterburi, hakates pealinnast intensiivselt mõisa­majandust juhtima.

Nutika mehe juhatusel said uue tuule sisse metsandus, põllundus ja karjakasvatus. Üha moodsamaks muudeti pargist läbi voolaval Loobu jõel asunud vesiveski (põles maha 1949). Mõisa hoonestus aina tihenes, töölistega oli sisse seatud kindlad palgasuhted, süsteem töötas edukalt.
Härrastemaja ehitati põhjalikult ümber (1903-1906). Pikale hoonele lisati mansardkorrus ja võimas torn.
Ümberehituse ajal rajati mõisa vesivarustus. Torni paigutati veepaak, kuhu pumbati vesi veskist vesiratta abil, mis oli seal juba vanemast ajast tõstemehhanismina töötanud. Ühtlasi käivitas see dünamo, mis mõisale valgustusvoolu tootis.
Lõunaseina rajati klaasist talveaed, kus kasvatati palme. Kadrina raudteejaamast veeti mõisa telefoniliin.
Pargi kõrval tegeldi maastikukujundusega ka Neeruti mägedes ja järvede ääres - "Kalevipoja künnivagudes" ehk "jääaja muuseumis".
Looduse nautimiseks rajati kõnniteid, paigaldati vaatekohtadesse pinke ning püstitati kergeid pilpakatusega lusthooneid, üks parki, teine Tagajärve äärde künkale (1907).
Ka järvekaldale tehti iluravi - talvel jääle veetud liiv muutis mudase kalda kultuurseks liivarannaks. Ja et lõbujanused Peterburi külalised saaks paadiga sõita mõlemal järvel, lasti järvede vahele kanalid kaevata.
Lõputult ­eemal viibiva härra armukadeduse tõttu läks proua Saksamaale isakoju tagasi.
Peretütar Emmy jäi aga Neerutisse, kuhu nüüd kolis ka tema isa (1913). Kuid juba aasta pärast kutsuti härra ohvitser sõtta...
Järgnevate sündmuste kohta liigub rahvasuus mitu versiooni, selge on vaid see, et järgnes noore mehe äkiline surm. Testamendis palunud ta end matta oma mõisa maadele ja pikapeale saadi selleks ka luba.
Pärast Vabadussõda abiellus Emmy Valter Bohmiga ja nad kolisid Tallinna.
Äsja oli maareform mõisnike tuluallikaid kärpinud, riik jättis Emmyle alles härrastemaja ja isa hauaplatsi.
Noorpaar üritas mõisal ja talul siiski elu sees hoida, palgates sinna töölisi ja sulaseid. Et härrastemajal eluhõng sees püsiks, koliti sinna aedniku ja metsavahi pered.
Aga mis sai edasi?
Andmete vähesus ja minu saamatus annab teada, et pärast mõisa võõrandamist 1921 kolis valitsejamajja ja teenijatemajja Neeruti kool, sest laste arv oli märkimisväärselt suurenenud.
Kool lõpetas tegevuse 1971 aastal
Aga milline saatus tabas häärberit?

Millegipärast oleks nagu vahepealsed aastad kuhugi peidetud. Mida tähendab lause "pikki aastaid tühjana seisev hoone"
Kui pikad on need pikad aastad - kas kümme, kakskümmend, kolmkümmend...
Peaasi, et see hoone kuulub kultuurimälestiste registrisse ja on omavalitsuse poolt mitu aastat tagasi kaelast ära müüdud. Ärimees Ander Ildile ja tema abikaasale Hannahile.









Kommentaare ei ole: