teisipäev, 17. jaanuar 2012

Aunastest, Kersnast ja minust ka

Kui tihti te loete enda vanu blogilugusid?
Või kas üldse loete?

Mulle andis selleks tõuke Vahur Kersna intervjuu, mille tegi Maire Aunaste. (Pean tõdema, et neile mõlemale kuulub minu sümpaatia. Olen isegi vaimus mänginud muutumismängu teemal: kui ma oleksin Maire Aunaste ja mõttes talle mitu kirja kirjutanud. Miks? Jäägu see minu saladuseks).

Olen tihti kahevahel: kas jätkata kirjutamist ja risustada ruumi või lõpetada. Nii mõttetu tundub mõnikord, et mõtled enda napakaks. Milleks? Noorena muidugi oleks päevik olnud omal kohal, sest põhiteemad olid poisid, armumised ja maailmavalu.

Mina ei pidanud päevapäevikut. Märkmikuid, kus igasugu mõtteterasid ja luuletusi, küll. Mingil ajajärgul kronologiseerisin mõningaid tegevusi ja abielu algusjärgust on pärit mõned rahapäevikud. Ah, jaa, garderoobi olen ka üles tähendanud. No et mis millega käib ja mida juurde vaja. Nõuka aeg oli ju. Noorena ja ammuuu täheldasin üles vallasvara, no siis kui asju vähe oli. Mäletan miks ma seda tegin. Olin AK (Abi Kaasa) peale lootusetult tige ja arvasin, et kui mustvalgel ja paberil, siis suudan üht koma teist puust ja punaseks teha. Oi lapsnaise naiivsust. Ta lihtsalt pissis mu paberi peale (jutumärkides) ja nii see üllitis abieluloo prügikasti lendas.

Mõned kohustuslikud kõned tegin ka. Kahjuks on kaduma läinud lõpusõnad oma lasteaialastele 1978.ndal aastal. Oleks tahtnud selleaegseid mõtteid üle mõelda.

Aga mis valu nüüd taga ajab?
Tegelikult algas kõik rohkem kui kümme aastat tagasi, mil uuesti koolilapseks moondusin. Ja minu tuppa tungis internett. Koos Proua Psühholoogiga ja muude õppejõududega, kes muudkui pressisid sinust sõnu välja. Kõige hullem oli, kui nõuti üles kirjutada oma elukaar. Ja põhjendada Eriksoni järgi, miks ja millal ja mida tegid, tundsid ja mõtlesid. See 1999 aasta üllitis lebab käsitsi kirjutatuna sahtlipõhjas ja ootab...

2003-ndal, kui minust palgatööpõlgur sai, muutusin mõttelaiskuse likvideerimise kartuses kommentaatorgrafomaaniks. Ja veidi, oot oot, kuidas seda nõuka ajal nimetati - rajoonilehe kirjasaatjaks. Sest kui keha alumine osa alati ei allu käskudele, siis peab ülemisele poolele säru tegema.

Mõne asja üle olen uhke ka. Veidi on kirja pandud emapoolset suguvõsa või puu kasvamist ja elulugusid. Siin andis torke genealoogia kursus. Seda asja nökerdan pikkamööda edasi, vahest, kui hasarti lähen, siis ägedamalt, aga on aegu, kus esivanemad pikaks ajaks unustusse jätan.

2007 aasta kevadest algas delfis blogiaeg. Ja kestab tänaseni. Sellest pea neli aastat siin.

Ja jõudsingi Kersna sõnadeni tagasi. Noppisin enda jaoks ja et vägi tugevam, siis panen siia kirja:
  • Halvad mälestused kirjuta liivale, head mälestused raiu marmorisse (Hiina vanasõna)
  • Kirjutada nii, et sõnadel oleks kitsas, mõtetel avar. Pikka halli teksti ei viitsi keegi läbi lugeda.
  • Väga vähesed kurdavad mõistuse puudumise üle.
  • Sa ei saa teha 50 aastasena neid asju samamoodi kui oled teinud 20 aastasena.
  • Ma ei ole jumala tüüpi kes ütleb, et tehke nii, see on õige.
  • Kui kokku saavad ühe inimese elus iseenesest mõistetav õnn ja täiesti mõistetamatu õnnetus, siis toimub midagi loovat, juhtub uus kvaliteet.
  • Minu eest otsustati ära, et minu elu vajab muutust.
  • Tuleb säilitada mõtteaktiivsus ja endalt küsida: mida mulle tahetakse õpetada
  • Inimesed kes on üksteisele loodud ühel päeval nad saavad teineteise, kui nad seda väärivad
  • Armastus pole see, mis liigub objektilt objektile, ta kas paisub või kahaneb. Armastus on see, kuidas sa suhtud ülejäänud maailma, mitte ainult inimestesse, kes sulle meeldivad.
  • Armastus on laiem ta ei puuduta ühte inimest.
  • Üks osa on meie tervenemisel tavameditsiinil, teine on inimesed, kes on läbirääkimisi pidanud vaimumaailmaga ja kolmas on lähedased, kes on raskel ajal sinuga. Kui suudad kõik kolm panna ühe ülesandega tegelema, on võit sinuga.
  • Raamat on raamat, see pole kogu elu tema täiuses.
  • Milleks minna tagasi, kui on võimalik minna edasi
  • Iga inimene peaks hakkama oma elu jooksul tegema märkmeid ja võimalusel kirjutama ühe raamatu, et lastel oleks võimalik oma vanematest lugeda.
  • Kui sa pead nendest inimestest, kes tulevad sinu järel ja sa tahad neid aidata, siiralt neil ennast leida, siis raamat või tekst ükskõik mis kujul,minupärast kasvõi luuletused, või sümfoonia ...midagi mis räägiks sellest, mis on selle inimese esivanemate hinges või maailmas toimunud - sellest on niipalju abi ja see on nii tähtis.
Mina igatahes jätkan.


14 kommentaari:

Bianka ütles ...

Mõtlesin pikalt, kas ja mida siin ütelda. Nagu sa viimasel ajal oled ise välja ütelnud, pole vaja arvamust avaldada, kui pole küsitud. Seega ei ütle ma midagi ei Kersna, Aunaste ega nende kirja pandud mõtteterade kohta. Vastan ainult su küsimusele. Jah, loen mõnikord vanu kirjutisi ja imestan, kuidas varem igasugustel teemadel arutleda sai, ilma et keegi seda kuidagi valesti oleks mõistnud. Ei tea, mis on muutunud, või kes on muutunud. Nüüd olen konfliktide ja pahakspanemise vältimiseks pigem hakanud lähtuma vanarahva tarkusest, et rääkimine hõbe, vaikimine kuld ;)

Emmeliina ütles ...

Bianka hea, lugesin vanu lugusid ja kommentaare. Tõesti, heatahtlikkust ja mõistmist oli veel kaks aastat tagasi blogimaal hulga rohkem, sõbralikkust ilmselt ka.
Millegipärast nägin su umbes sellist kommentaari ette.
Eks see "julgus olla erinev" käib ka selle alla.

Udo ütles ...

Et milleks üldse kirjutada. Mul vahel tundub et asjad mis üldse väärt kirjapanemist on tegelikult nii lihtsad ja iseenesestmõistetavad et isegi kuidagi narr on neid üles kirjutada. Vahel on mul tunne et kui keegi peaks minu kirjapandut lugema siis ta kindlasti mõtleb- no milleks küll see, see ju siililegi selge. Aga kirjutamata ka nagu ei saa. Siis need mõtted muudkui keerlevad peas. Aga paned kirja, ja kuidagi kergem hakkab. Ja no tühja kah kui asi lapselikult naiivne välja näeb.

Üks teine motiiv kirjutamiseks on ülesmärkimine e. kroonika. Enda juttudest olen vahest leidnud tähelepanekuid millede mõttest ma kirjutamise ajal pole veel aru saanud.
Aga arvan blogikirjutamine on kui keskendumine. Keskendud millelegi, kirjutad üles ja siis hakkab see miski sinu suuremas minas vaikselt selginema. Kuni ükskord laksatad käega otsaette. Et näe kuis asjad on.

Vääritimõistmisi ja arusaamatusi tuleb ette nii blogielus kui muidu elus. See teeb ettevaatlikuks ja mõtlikuks tõesti, et mis siis valesti läks. Minumeelest küll ei tohiks eksimuste pärast veel kogu asja minema visata. Kes ei tee see ei eksi. Päris hoolimatu apsakate suhtes ka jälle olla ei saa.
Tasakaal noh, ma ju räägin ..

soodoma ja gomorra ütles ...

Mulle on ka Aunaste alati väga meeldinud, aga seltskonnas ma alati mõtlen, kui selle välja ütlen. Üldiselt jään sel juhul alati vähemusse ja tule alla, kui mitte päris lolliks ja üksinda.
Ainus asi, millest ma pole enini täpselt aru saanud on see, et miks see nii on?

Kersna raamat, kui alul mõtlesin, et täitsa ok, siis natuke hiljem tädesin, et oli hea. Täna arvan, et kohe väga hea.

Bianka ütles ...

Armas Emmeliina, mul on hea meel selle üle, et me vähemalt situatsiooni ühtmoodi näeme ja hindame.

Minu arvamus sellest, miks suhted on muutunud, oleks umbes selline. Omavahel lähemalt tutvumise ja pealiskaudsete viisakuste vahetamise etapp on läbi saanud. Oleme üksteist rohkem tundma õppinud ja tahaks suhtlemises järgmisele levelile liikuda. Aga kui selgus, et blogisõbrad ei meeldigi enam nii palju, kui siis, kui me üksteisest vähem teadsime, siis oleme patiseisus. Uuel tasemel suhelda ei oska, aga vana juurde tagasi minna ka ei saa. Ja küllap on veel mingi nüansss, mis kaasneb virtuaalsuhlusega. Me ei näe üksteise ilmeid ega kuule hääletoone. Üks ja sama jutt võib kõlada päriselus hoopis mitut moodi.

Udo ütles ...

Tahaks siin Biankale vastu vaielda. Mumeelest blogisõprade meeldivus või mittemeeldivus pole nii määrav. Isiklik solvumine või ebameeldivus on kui laine mis koraks loksutab paati ja läheb siis jälle. Palju püsivama mõjuga on asjaolu et me ei suuda mõista. Blogi, kui ta ikka on sisimast kirjutatud, toob välja asju päris inimhinge sügavustest. Ja neid mõista tõepoolest vaid kirja vahendusel on üsna keeruline.

Kaamos ütles ...

Nagu Biankalgi ei lähe mu kommentaar päris teemasse, jajah, blogielu veidrad põiked, eksole.
Tundub tõesti, et paar aastat tagasi oli sebimist blogimaastikul rohkem. Inimesed olid üksteise suhtes uudishimulikumad, need omakorda, keda uudishimu tabas olid julgemad end avama. Nüüd piieldakse võõraid altkulmu ja sisukaid vestlusi on harvem, valdav on lahja ja viisakas "small talk".
Ei tea küll teiste eest kõnelda, kuid mu enda sümpaatiad ei ole ajapikku muutunud, need, kes enne tundusid põnevad isiksused olema, on seda ka nüüd. Olen ma seepärast stagnant? Kui olengi, siis suva sellest.

Olge ikka huvitavad edasi, nii võib jututiigi ajutine tuulevaikus ehk ülegi minna ja elu taas kihama hakata. Tulevad pikad diskussioonid tulistel teemadel ja sisulised arutelud tõsistest asjadest. Kui aga midagi ei muutugi, on meil vähemalt, mida mäletada :D

Aga muide: kas teile, seeniorblogijad, ei tundu, et viimase aja trend on natuke sinnapoole viltu, et särtsakate lugude alla ilmuvad mõnusad kommentaarid ei arene aruteluks vaid summutatakse loo kirjutaja polt kähku "mulle pole nõuandeid vaja"-märkusega?
Äh, ehk olen paranoiline...

tegelinski ütles ...

Mina loen oma vanu postitusi küll, mitte niisama ajaviiteks, vaid lihtsalt on mõnikord mõnda asja meenutada vaja. Mul vist saab juba 7 aastat pidevat blogimist.
Kommenteerija olen vilets, mõnikord tulevad küll mõtted, kriban ära ka... ja siis kustutan. Süda rahul, et öeldud sai, iseenda jaoks selgeks räägitud, keda teist see ikka niiväga huvitab :)
Aga tuttavaid blogisid loen pidevalt ja oma blogipostituste sabast on küll tore teiste kommentaare leida :) Seepärast ma ikka ise ka natukene...

helle ütles ...

Ütlen ka sõna sekka, on siis arvamust küsitud või mitte. Mulle tundub pikemat aega juba, et blogimise kõrgaeg on möödas, või õigem oleks vist öelda, et on tekkinud stagnatsioon. Uusi tulijaid on väga vähe, ja kui mõni jõuliselt tulebki, siis teda eriti sõbralikult vastu ei võeta... millegipärast.
Üldse on kommenteerimine jäänud väga harvaks. Ega ma räägi kellegi teise nimel, ikka ainult iseendast - loen, aga ei kommenteeri.
Seepärast arvan, et need, kes on siiani jäänud blogima, on väga tublid. Neil on ikka ilusad ja huvitavad mõtted, hästi komponeeritud sissekanded.
Vanu postitusi ja kommentaare on tore lugeda. Eks see üks omamoodi kiiks ole, minu sõbrannadest ei blogi mitte keegi.
Jätkame! Hoogsat sulejooksu!

tyyp ütles ...

olen ka tegelikult päris pikka aega bloginud. varsti saab 5 aastat täis. tõsi küll, enamuse ajast kinnistes blogides, kuid nüüd pistsin veidi arglikult ja kohmakalt nina kapi ukse vahelt välja. kommentaare kirjutan suht harva. arvan, et mis tarkust mul ikka öelda on.
loen enda vanu postitusi mõnikord kui tahan ajas veidi tagasi minna ja meenutada, millised mõtted olid.

reality-sõbrannad ka blogisid ei loe. kuid olen blogimaailmast sõpru leidnud.

Emmeliina ütles ...

aitäh, nii huvitavad kommentaarid.
Kahjuks olen veidi ajahädas. Õnneks järgneb päevale õhtu :)

Hundi ulg ütles ...

Ei loe oma vanu postitusi kohe üldse. Korra proovisin ja piinlik hakkas. Mõnikord mõtte, sagedamini sõnakasutuse, grammatika ja lihtsate stiilivigade pärast. Ning miks ma siis pean ennast vägisi piinlikku olukorda panema?

Kommentaaridest olen ennast tagasi tõmmanud. Tundub, et liigne sõnavõtmine ei lähe kokku üldise trendiga. Pisut lollakana tunnen end kui kellegi blogis üksinda prääksun.

Kirjutan ikka iseendale ega mõtle võimalikele lugejatele. Blogisuhtluses ongi vist nagu abielus. Ühel hetkel märkad, et ise räägid ikka neid samu jutte ja kedagi see ei huvita. Ja teiste blogide puhul... No on ju ette teada, mida see blogija tahab ütelda ja mis ta asjast arvab :)
Aga nagu abieluski võivad osapooled olla ettearvatavad, kuid ega seepärast veel lahku minda. Seega, kirjutage ikka, küll ma loen...

Emmeliina ütles ...

ütlen nüüd veel sõnad sekka:

V-A, olen nõus, et on arutlused ja kirjeldused. Püüan need enam vähem tasakaalus hoida. Alguses tegin kirjeldustele teise blogi, aga puht füüsiliselt ei jõua nii korralik olla, et mõlemat pidada.
Minu meel puhastub samuti, kui loo kirja saan. Olen tasakaalu otsingutel...


Soodoma, täpselt sama siin, st. Aunaste kohta. Mul on tõeliselt hea meel, et jagad minu sümpaatiat. Kersna raamatut pole veel lugenud, olen raamatukogus sabas.

Bianka, kehakeel, miimika puudumine, hääle ja tundevarjundid - just nende puudumine tekitab arusaamatusi. Vähemalt mina pole kirjasõnas alati nii tugev, et lugeda osata. Sellepärast kirjutasin ruttu teise jutu otsa.

V-A, mõistmisega on keerulised lood. Hea, kui iseendastki aru saaks :P

Kaamos, sama siin, st. stagnant. Mina seeniorblogijana tunnen, et kui olen kellegi poolt, siis pole ma tingimata kellegi vastu. See pole ju rahvastepalli võistlus, vaid "erinevus rikastab" klubi.

Igal meist vist valdkonnad, milles ennast veidi tugevamana tunneme.
Kõige ohtlikumad on ilmselt sügavalt isiklikud lood. Osa meist hoiavad need koodi all. Kui ikka lähed isiklikku ruumi kommenteerima, siis ei tohiks kirjutajale haiget teha ja teda elama õpetama hakata. Või olla on sellepärast palju valu välja laskmata jäänud. "Ma tean, mida tunned" lause ei toimi. Aga kui otsustasid loo avalikuks tuua, siis pead arvestama, et vastukajad ei pruugi meeldida.
oh milline keerutamine :D

tegelinski, pikka iga ja head jätku! Mind küll huvitab :D

Helle, just nii see on ka minu arvates. Ja minu vanadest tuttavatest-sõpradest ei blogi samuti keegi. Aga loevad küll. Vähemalt nii nad ütlevad.

Lindakivi, blogimisest tekkinud sõprusest võiks 21 saj. kursusetöö kirjutada. või vähemalt ühe peatüki. FB-st ka.

Hr. Hunt, mina loen ja häbenen. Vahest olen uhke ka ja vahest pilkan ennast. Võrdlus abieluga on vahva. Kui ma nüüd peaksin veel 30 aastat jätkama, sest viies aastapäev jõuab varsti kätte, siis ..tuleks pealkirjaks vana targutaja igavad juhtumused.

Aitäh kõigile teile. Kui keegi oleks 10 aastat tagasi mulle öelnud, mis tähtsuse arvuti minu elus saab, siis oleksin ta välja naernud.

Anonüümne ütles ...

See on ka huvitav blogi...
***'
http://elviina.blogspot.com/