Laupäev, 17. juuli 2010

Võsu, mu arm!




Olen pea kaks nädalat kodus olnud. Ranna-ja elamuste otsimise ajas. Kui Karepa oma värskusega on hommikusöök, Mahu ja Vergi vahepalad, Sagadi kultuuri ja loodusteadustega tõhus lõuna, siis Võsu on minu magustoit.

Oh, mis see Võsu on? Palju rahvast ja lärmi, vilets söök ja jook - kuuleb tihti inimesi ütlevat. Kuid minule on Võsu lapsepõlves kogetud rikka ja luksusliku puhkuse sümbol. Esimene, kuhu sattusin, oli Tallinna Kaubamaja suvila. Onu ja onunaise töökoha kaudu. Juba üksi suur maja mändide all oli põnev ja sealsed inimesed teistmoodi, kui alevirahvas. Selleaegne direktor oli pärit minu vanemate kodukandist ja nii moodustasid täiskasvanud omaette seltskonna. Kuna onupoeg oli ikka poiss, mis poiss, siis leidsin endale tüdrukkaaslase (kunstniku tütre), kelle nime olen kahjuks unustanud. Mäletan, et tema ema oli otsekui ajakirjast välja astunud - nii muljetavaldav. Eriti sellepärast, et kandis kübarat. Lunisin siis rannaajaks tädi kübara enda pähe ja päikeseprillid ette. Minu riietus koosnes teismeliseeas punastest dressipükstest ja mingist pluusist. Imelik, et juba siis vihkasin ma igasuguseid kirjusid kitleid. No näed, kuhu klahvid viisid - ikka riideteema juurde kuigi sellest ei tahtnud ma rääkida.

Hommik algas saiade ja kohviga piimasaalis. Lisaks sellele, et kõik oli minu arvates peen, olid saiakesed ja koogid väga maitsvad. Kuna suvila asus ülejõe oli juba mere poole tulek läbi männilõhnase metsaaluse mõnus. Viimane lõpp läks alati jooksuga. Rannas oli põhitegevuseks vee piirile linnade ehitamine. Kui vedas, lubati vees olla nii kaua kuni huuled sinised.
Sulgpalli mängimine käis asja juurde. Kui oli kõva tuul, siis panime palli sisse käbi. Olin selles mängus üsna osav. Õhtul läksid suured Energia šaslõkibaari. Meie muidugi sabas. Õues olid jämedatest kändudest lauad ja istmed ja kamin, kus sai ise liha küpsetada. Kui lugesin hiljuti Carmen Tabori mälestusi (tema isa, Georg Suurmets selle baari rajas), tuli kõik selgesti meelde.
ja Metsaklubis käisime kinos.

Hiljem, kui tädi suvila valmis sai. oli mõned korrad võimalus seal ööbida. Ükskord korraldasime isegi tüdrukutega peo (küll ilma poisteta). Suvila asus teisepool oja ja tee sinna oli ääristatud teiste samasuguste kaunite majadega. Olen hiljem mõelnud, et krundi saamiseks pidi kindlasti mingi kõva boss olema. Tädimees näiteks töötas sel ajal kutsekooli direktorina. Meie piilusime muidugi näitlejaid ja nende suvilaid. Põnev! Vend oli mitu suve pioneerilaagris. Ka teda sai vaatamas käidud.

Täiskasvanuna Võsuelu jätkus. Armas abikaasa toimetas ühte suvilasse elektrit panna. Aasta oli siis 1980. Kaks põnni, noorem kolme kuune ja keskkoolis käiv vennas moodustasid meie mõnusa suveseltskonna. Hommikul vara pidi minema piimasappa. Süüa poes polnud, peamine toit oli turult ostetud värske kartul ja sibulasoust. Kui tahtsime ennast hästi tunda, siis läksime Neptunisse lõunat sööma. Ühel õhtul jätsime lapsed vennaga ja käisime isegi paar tundi tantsimas. Lõpuks oli raha nii otsas, et bussipiletid koju ostsime piimataararaha eest.

Perega suvepuhkamise aega kuulus Võsu tingimata. Kaks põnni sappa ja trügimine bussile algas. Sõita tuli 36 km. enamasti püsti seistes ja hea, kui mõni tädike poisid põlvele võttis. Kord juhtus nii, et vanem poiss oli juba bussis ja meie pisemaga trügisime ukse taga. Juht karjus, et ega buss ole kummist ja sulges ukse. Sain ikka paraja šoki ja laps ka. Õnneks sundisid õnnelikud seespoolsed bussi peatuma.

Meie asutusel oli suvila, mis hiljem moondus kenasti rikkaks pansionaadiks. Sinna oli paras rebimine, eriti päikselistel nädalalõppudel. Kui valmis uus elumaja jäeti sinna nn. direktori sviit. Tänu oma töökohale sain seda perega kasutada, mis sest, et rohkem vihmaste ilmadega, aga ikka Võsu! Poeg 2 tahtis kindlasti pioneerilaagrisse. Loomulikult Võsule. Isegi Eurovisiooni käisime vaatamas Võsu Neptuni baaris, sest sealne Soome TV levi oli parem kui Rakveres! Olid ajad.

Uue riigiga võtsime meiegi uue suuna. 1988 - 89 laadisime punase " žiguli" jäätist ja fantat täis, et täita seda tühimikku kuhu rannakaubandus veel polnud jõudnud. (ärge igaks juhuks küsige, kust kraam tuli) Kohalik külanõukogu oli lahkelt päri ja 5 kopikat toote pealt oli selline kasum, mille eest saime bensiini + perelaste rannamõnu. isegi selleaegne vabariiklik ajaleht mainis meie osa rannakaubanduses.

.....
Ma meelega ei kirjelda loodust, merd ja muid kaunidusi. Minu Võsus on see miski, mis sunnib mind vähemalt kordsuve jooksul sinna. Mitmeid aastaid ühildan endasse kauni muusika ja Võsu. Nii ka tänavu.

/ülejäänud pildid panen Emmeliina pildistamise kohta/

3 kommentaari:

helle ütles ...

Olen oma elus 2 x Võsul puhkekodus olnud koos tütrega. See oli õndsal vene ajal, kui eksisteerisid niisugused asjad kui puhkekodu tuusikud aü liinis.
Esimene kord oli suurepärane kõik. Ilmadega vedas ja käisime iga päev rannas(vesi oli külm!!!)Õhtuti kinos või mõnel peol (tütar oli küll täitsa tibu alles, aga ikkagi). Oli kuldne puhkus.
Teisel korral ei vedanud sugugi ilmadega, sadas kõiksee aeg. Mina lugesin toas raamatuid, ei viitsinud hommikul isegi sööma minna(oli jupp maad sinna). Tütar kõõlus niisama.
Meile tuldi varem järele, läksime hoopis Rakvere linna paarutama ja olime seal aja täis.
Mulle Võsu meeldis. Nüüd olen seal lastega ekskursiooni ajal paar korda käinud. Kas mulle tundus või oligi kõik maha käinud? (mõned head aastad tagasi)

Emmeliina ütles ...

Helle, hoopis vastupidi, nõuka aegne õnneks laguneb ja parem pääseb mõjule. vaata kui ilus on koolimaja!

helle ütles ...

Nojah, ma pole seal ammu enam käinud ju. Tahass küll:)
Vaatasin pilte kah!