Neljapäev, 8. juuli 2010

Tuulutamise aeg



Kas teie teadsite, et veel 1951 aastal käis 39 % pariisitare üks kord kuus vannis.
...et meie esiemad pesid nägu üks kord nädalas,
...et hambahari (kui oli) oli kamba peale üks,
...et vana laul " sitamaja pole vaja, lasen ümber oma maja" oli nii tõene kui tõene,
...et eelmise sajandi 60-ndatel leidus veel vanu naisi, kes pika seeliku varjus pissimise toimingu sooritamise olid täiuseni viinud ja teostasid seda kus iganes,
...et luksuslikult elasid naised, kellel oli kaks paari aluspükse: pikemad, allapoole põlve talveks ja lühemad suveks,
...et naiste "padjaklubi" üheks tegevuseks oli teineteise peast täide otsimine.

Need olid vaid üksikud pärlid Eesti Vabaõhumuuseumi teadusdirektor Heiki Pärdi loengust
„Põõsa taha pissile ehk hügieeniolud maal 100 aastat tagasi”.

Muhedat juttu koos fotomaterjaliga saime nautida kolmapäeva õhtul Sagadi mõisas. Sündmusele reklaami ei tee, sest juba tund enne väljakuulutatud kellaaega olid istekohad saalis hõivatud. Inimeste asemel küll kotid, mütsid, kampsunid, aga ikkagi. Meil oleks tulnud võtta seisu koht, kuid lahke korraldajanäitsik halastas ja tema juhatusel paigutasime kolm tooli ukseavasse.

(hei, punaste pükstega proua, kes sättis ennast just minu tooli ette püsti seisma, loodan et leiad järgmiseks korraks loengu, kus räägitakse viisakusest eestlaste kultuuriruumis)

Aga see kõik oli nibin nabin toreda jutuvestja muheda sõnakasutuse taustal. Osalt ju teame kuidas meie esivanematel selle puhtusega lood oli, aga kui ikka pannakse otseselt faktide ette, siis võib mõnetise kõhklusega nentida, et nõuka-aegne sundpesemine koos sundsteriliseerimisega (minu täi ja kirp on minu isiklik omand) avaldas meie edasisele eksisteerimisele positiivset mõju.

Selle mõjul kadus ära pea ja kehakihelus ajaks mil Birgit Varjun, Rene Puura klaveril ja Indrek Varend saksofonil kaunist kontserti alustasid. Siis võis ennast tõeliselt kultuursena tunda, nautida Birgiti kandvat häält ja kokkupandud kava sobivust.

Ja kui veel lisada jalutuskäik pargis, siis ei jäänud täiuslikkusest kübetki puudu.

Kes veel pole aru saanud, siis suure saladuskatte all ütlen (no muidu tuleb järgmisel kolmapäeval juba poolest lõunast teele asuda), et tegemist on juulikuistel kolmapäevadel Sagadi mõisa härrastemajas korraldatud öömuuseumiga.


Kes otsib, see leiab!

Pildil mõisaproua "riidekapp"
Õppige, kallid kaaaskodanikud.


Aitäh Po 2 ja Mi 2. Reisime veel!


7 kommentaari:

Helve ütles ...

viskasin esialgul kerge pilgu peale ja mõtlesin, et nii pisike, mis tal viga oli, et nii vähe riideid oli.

lugesin juttu veelkord ja tundsin kadedust, mis elamused Sul ja rõõmu ka, et Sul sellised elamused ja siis vaatasin pilti ja - heureka!. säh sulle riidekapp!

osavad ja nutikad on mõne kandi inimesed!

neiud ärevil ütles ...

Oi mina tunnen ennast nüüd küll jube hästi.WC veega ,iga päev mõnulen dušši all (võin isegi massaaži peale panna).Pesu on ka üksjagu .Elu missugune.

helle ütles ...

Kui tuli see "punaste pükstega proua" koht, tundsisn kerget võnget südames, aga usu, mina see pold:)
Ma olin sel ajal ... ei mäletagi.

Need vana-aja hügieeniprobleemid eksisteerivad ka tänapäeval. Ma olen kassasabast ära läinud, sest ei kannata kanget pissihaisu oma nina läheduses.
Mõnes maaliini bussis olen nina kinni hoidnud, sest lisaks pohmelli-jm haisule on seal ka kõvasti kasimatuse haisu.

Mul on kodus olnud vanu ja viletsaid inimesi, aga nad ei haisenud. Vett ja seepi leidub ikka!

See kappkäimla on väga peen, aga ei tea, kuidas selle haisuga oli;)

soodoma ja gomorra ütles ...

me käisime eelisel aastal õige mitmel loengul.

sel aastal tuleb kahjuks vahele jätta.

mulle meeldib samuti väljas jalutada, mõisad seest pisut ahistavad. eriti need vanad rasked tumedad kopitanud väljanäituseks jäätud elamised/toad. Nii kohutavad:)

ma armastan kergust, valgust
ja läbipaistvust. ei tahaks kuidagi seal aastate taga elada.

joanamari ütles ...

ma ei tea kuidas sagadi mõisaga on aga palmse mõisas küll ei ole kopitanud haisu
seal justkui elatakse sees ja elu käib seal täiel rinnal
vaevalt et tänapäevased dušsiruumid ja kempsud snna külastajate jaoks tehtud on
elu ikka keeb seal
kui oleksin noorem siis läheks sinna suveks töölegi
elamine seal samas tööliste majas jne
mis hügieenitoimingutesse puutub siis minu tsaariaegne vanaema pesi ennast küll iga päev
ja pesu oli tal ka hulgem mida tihti vahetas
rinnahoidjatega oli tal kehvem lugu neid tal rohkem olnud kui üks
sellega ta ei harjunud ära
pani selga vaid arstile minekuks
aga selle asemel olid tal endal õmmeldud pihikud millest isegi võtaks šnitti kui neid kusagil alles oleks;)

Emmeliina ütles ...

blogija tegi huvitava tähelepaneku riiete ja staatuse kohta. hakkasin mõtet veeretama ja mõisaaegset mööblit võrdlema. need vana aja prouade kleidid pidid ju kappides tohutult ruumi võtma, mitte nagu nüüd, et 30 cm,. topp ja umbes samapalju seelikut :) ilmselt kingiti moest maas riided vaestele sugulastele.
aga see kempsu avastus tuli meil ka kogemata.

ärevil neiuke, eks meie maailm on ka jubedamalt saastatum + toit.

sjgelle, see proua pedagoogi eeskujumõõtu välja ei andnud. pigem tagakuju.
kõige hullem on minu meelest olukord hügieeniga pealinna ühistranspordis. omal ninal kogetud.

soodoma, mulle meeldib vana, aga värvidest eelistan pruunile valget ja sinist. rohkem sellist häärberilikkust kui rasket ja rohmakat (ma pisikest kasvu ka)

panen ajaviiteks mõned pildid sinna kus emmeliina pildistab.

Emmeliina ütles ...

soodoma, arvan, et ongi vanaaja asjade usku inimesed ja uuele avatud. Kuulud nähtavasti viimaste hulka, aga meie Joanamariga need teised. Mina eriti. Palmse on minu jaoks juba liiga muuseum, kuigi olen ka seal kontserdikuulamise naudinguid saanud ja isegi möödunud aasta jaaniõhtu veetnud.