Esmaspäev, 12. juuli 2010

Päike, õhk ja vesi - need me sõbrad kolmekesi

Rakvere on suvel ebaõnnestunud asum. Igale poole, kus vähegi veesilm vastu naeratab on umbkaudselt 30 kilomeetrit.

Alustasime seitsmendal juulil järvest ja sõitsime Uljastele. Vesi on seal soe ja pehme, kuid lendavaid vaenlasi jätkus nii suhu kui silma. Kaua vastu ei pea, kuid esimene ujumine sel suvel sai tehtud.

Järgmisel päeval otsustasime lemmikpaiga kasuks. Selleks on aastaid ära proovitud Karepa. Pettuma ei pidanud ning lustisime täiega. Kuid minul oli seekord lisaks veemõnule plaan pildistada üht olulist maja. Siin ta ongi



VILLA Dombrovka, oma endises ilus ja praeguses kurvas mahajäätuses on möödunud sajandi 20-ndatel aastatel ehitatud historitsistlik suvila. Omanik oli Kunda mõisnik parun Girard von Soucanton. Kokku oli maju neli. Kaks neist on korda tehtud ja kuuluvad Kullole, üks on erakätes ja heas korras ja neljas, kõige suurem kõige õnnetum.




Olin sealses pioneerilaagris kasvataja. Aastal 1974, õpetajate laste laager oli. Meie rühma kümneaastased elasid just selles majas. Köök ja söök ka ja verandal sai isegi tantsitud, kui väljas vihma sadas.

(pildistatud läbi klaasi)



Pesemisruum, teate küll, selline pikkpikk renn näo ja käte ja plekk-kausid jalgade jaoks. Asus üle õue. Pildilt näha, et juba ammu pole pestud




Rahvamajas käisime kinos ja poepäeval poes. Matkarada viis mere äärt mööda Toolse linnuseni.
Laagri maa-ala oli mõnusalt suur. Andis ikka ühest majast teise kõndida. Nüüd räägib lapselaps, et tema tahab ka pioneerilaagrisse. Nii ahvatlev tundub see talle meie juttude põhjal.
Ise olen käinud Elvas, Valklas ja Luual, vanemate töökohtade järgi see tuusikute jagamine toimus. Vahetusi oli kolm, iga kuu jaoks. Mis maksis, ei mäleta. Aga miinimumpalka küll mitte nagu nüüdsed lastelaagrid.

Karepale tohtis sõita lubadega, mille onu või tädi miilits välja kirjutas. Tõkkepuu taga toimus range kontroll. Tegelikult selekteeriti juba bussis, sest piletit ilma loata lihtsalt ei müüdud. Ilmselt kõik selle tigeda torni pärast.


Öö hakul riisuti rand üle. Sellele vaatamata võis hommikul märgata riskijate jälgi. Olid ajad. Nüüd võib pisike liiva- uurija teha niipalju jälgi kui soovib.

18 kommentaari:

helle ütles ...

Oi taevake, mis on vanast heast Karepast saanud! Olen ju mina ja mu 3 venda seal pioneerilaagris olnud (õpetajate lapsed). Oli seal ka veel minu tütar 80ndate keskel.
Territoorium oli jah suur ja osa maju oli metsa sees teistest eraldi.
Kord oli torm ja vesi jõudis peaaegu peahooneni välja. Mulle tundus, et seal oli väga külm vesi.
Karepa oli meie kodust nii kaugel, et keegi külaliste päeval vaatama ei tulnud. Küll ma igatsesin.
Tütar kirjutas ka laagrist ahastavaid kirju, et sääsed söövad ja vette ei lasta. Tõin ta varem ära.
Nostalgia topelt.
Mida küll teeb aeg majadega, kui inimese hoolitsevat kätt enam pole.
Kurb-kurb tõesti.
Tore, et panid pilte ja kirjutasid.

Emmeliina ütles ...

no näed, jälle üks kokkupuutepunkt. see on õnneks ainult üks maja. teised on Kullo lastele kaunilt korras. mul lapselaps oli seal Ellerheina laululaagris.
võib olla sulle tundus vesi külm, sest lihtsalt ilmadega ei vedanud.
meie peame seda soojemaks kui Võsut ja Vainopead.

sille ütles ...

Kas see oli see Karepa laagri "suurte maja!"? Olen isegi seal aastiad lapsena olnud (õpetajate laps ju ;D ).
Kõigepealt väiksena olin Roosa Villas, aga see vist pole see maja? Seal sai veranda postide kaudu teiselt korruselt alla libistatud kui kasvatajad ei näinud. Ja kasvatajaks oli Eha. Päris karm tädi, aga ainuke, kes mul nimepidi meelde jäänud. Siis oli mingi aasta rohelises majas metsa sees. Ja viimasel aastal olin "suurte majas" ja see vist see maja mida Sa pildistasid?

Sõitsime autodega, sõitsime bussidega, varsti meil vastu tuli Karepa... Oli vist nii? :D

Emmeliina ütles ...

Sille, sa ei öelnud aastat, sellepärast ei oska rohkem öelda.
Millegipärast arvan, et see Roosa Villa oli kõrge ja mäe peal ja see ongi see neljas maja, mis kuulub erakätesse ja mida ma üles ei leidnud..
Roheline maja on kas torniga Kullo maja või väiksem Kullo maja.
ja siis see kõige suurem, kus minu ajal oli köök ja söökla.

Ega ma su kasvataja polnud :D (1974) juuni - juuli

sille ütles ...

74 aastal olin ma alles 3aastane, siis ma olin alles malevas (koos vanematega) :)
Ah, see oli hoopis söökla maja. Mul ei ole laagri ajast kohe üldse pilte (peale rühma ühispiltide) ja vaat ei mäleta täpselt neid maju. Roosa Villa oli väikeste maja. Ja minu meelst see ei olnud keskusest väga kaugel. Sellel majal oli lahtine veranda. Roheline maja oli metsa sees, kõige kaugemal keskusest. Seal olid tollal 8 -9 aastased lapsed. Ja suurte maja oli ka üsna keskuse juures ja seal olid mitu rühma ühes majas ja kõige vanemad lapsed.
Mina käisin Karepal 1978, 1979, 1980, 1981 aastal. Alati juulikuus. :) Meil olid mingi pisike punt tüdrukuid, kellega Roosa Villa ajast olime alati ühes toas.
Rohelises majas oli üks kasvatajatest minu meelst Piret(79) ja Roosa Villas oli Eha. ja see Eha oli Roosa Villas kõik need aastad alati kasvataja. :)

Emmeliina ütles ...

lisaks sööklale olid majas ikka rühmatoad ka, sest maja ju väga suur. Pildilt kõik ei paistagi.

Mulle tundus, et kasvatajateks võeti Peda üliõpilasi ja Rakvere rajooni koolide õpetajaid.

ka mul pole pilte, sest endal fotokat polnud.

olin seal ainult ühel suvel. meie pere laste laager asus Võsul.
Karepale ju nõuka aeg niisama kolama ja randa ei lastud.

huvi tekkis, et kes oli see kuri Eha :)))

siis oli Karepa sul ikka täiesti lapsepõlve kaasosa.

helle ütles ...

Pioneerilaagrid olid nõuka-aegse kasvatuse üks lahutamatu osa. Ei mäleta, et see oleks vanematele palju maksma läinud. Me olime maalapsed, ometi saadeti pi-laagrisse või tahtsime ise minna. Ilmselt nii-ja naapidi.
Mind ei saanud keegi Tallinna kogunemispaika viia, pidin ise bussiga sõitma. Ei kannatanud siis üldse bussisõitu. Mäletan, süda läks pahaks ja oksendasin oma käekotti. Pärast viskasin selle prügikasti. Selline piinlik mälestus jäänud.
Hiljem käisin vendadel Tallinnas järel. Mind vanemad usaldasid, kuigi olin ainult mõned aastad neist vanem.

helle ütles ...

vanadlood.blogspot.com/2008/02/pioneerilaagrite-mttest.htm

Kirjutasin kunagi seal oma pioneerilaagritest.

kukupai ütles ...

Minu pioneerilaagriajad jäid veel kaugemale, üks suvi Palmses (mis kohe üldse ei meeldinud) ja kaks Valgemetsas, mida kuidagiviisi võis taluda, siis kasvasin lihtsalt välja...
Minu laagrikogemused

Emmeliina ütles ...

Helle, oi millised mälestused. Mulle tundus jah, et kusagilt varasemast jooksis see Karepa laagri jutt läbi. Nüüd team ,et teie pereblogis.

Emmeliina ütles ...

Kukupai, minu laagriajad jäid üsnaüsna kaugele:
1963 -Elva
1965 - Luua
1966 - Valkla
Need olid lastele, kelle vanemad töötasid põllumajanduses (ilmselt)

Olen Palmse kohta teisteltki kuulnud, et seal olid venkud ja vene kasvatajad.

näed mis ühist teemat jälle välja tuli :)

sille ütles ...

Aa, see suuur maja oligi siis ilmselt sööklaga sama maja. Millegipärast mulle tundus, et see oli veel eraldi. Seal suures majas oli veel raamatukogu ka.
See Eha oli selline üsna ülekaaluline (vähemalt mu lapseea mälestuse järgi) ja range naisterahvas. Igatahes kurjaks kasvatajaks me teda pidasime, ilmselt oli tal lihtsalt "kord majas".
Mulle on jäänud Karepa laagrist vaid head mälestused.

Anti ütles ...

Tulin jällegi Karepalt läbi. See on nagu palverännak, mida ma aeg-ajalt ette võtan. No ja "suure maja" paraadtrepil istudes lõin ehku peale sisse märksõnad/ Karepa suur maja/. Nii ma sellele leheküljele sattusin. Pidin olema Sillega samas rühmas, sest nii kasvataja Eha (ehk lendav tünder) kui ka see rühmalaul on väga hästi meeles.
..Jah, kurb on näha, et maja laguneb. Suur maja, söökla ehk staap ja raamatukogu (laagri ajal kutsuti seda koolimajaks) on eraldi hooned. Lisaks veel "Roosa villa"

Anonüümne ütles ...

Hmm... Ehk on siin kedagi, kellega olen üheskoos Karepal aega veetnud?
Ise olin Karepal 1988 mingis vahetuses (mul alles sealt saadud aukiri, pean välja otsima ja kuupäeva vaatama).
Mäletan, et magamistoad olid mingis suures kollases majas ja sööklahoone asus eemal, tuli mingist laululavast mööda jalutada. Roosa villa nimetust mäletan ka, kuid ise seal olnud ei ole.

Anonüümne ütles ...

Pilti vaadates tundub, et too kollane maja oligi minu laagri ajal nn minu koduks. Maja, kus asus köök ja söökla oli tiba väiksem. Söökla välistrepil tehti ma toona meie rühmapilt, kuid kahjuks pole pilti säilinud...

Emmeliina ütles ...

jaa, teil on õigus. Suures majas, see, mis pildil, ei olnud pioneerilaagri ajal kööki ega sööklat. Segaduse minus põhjustas see, et 90-ndate alguses toimusid mingid Kaitseliidu? laagrid ja me tegime oma firmaga seal süüa. Siis oli köök tõesti Dombvrovkas.

Kodiu ütles ...

Tere!

Olen Karepa pioneerilaagris olnud oma kooliaja ilusamad 7 suve (1974-1980) ja tõesti, pildil on Suur Maja, kus elasid vanemad rühmad (I ja II). Kui läksid Suurest Majast alla, mere poole, möödusid vasakul olevast kiigeplatsist ja laululavast ning rivistuste platsist, siis jõudsid otsaga maja juurde, kus ühel pool paiknes staap ja teisel pool, uksega mere poole, söökla. Need olid ühes majas. Kui seal staabi ees, näoga mere poole seista, siis paremat kätt jääb Roosa Villa (kus olid kõige väiksemad, IV rühm) ja vasakut kätt kaugemal metsa taga Koolimaja (seal oli siis III rühm). Praeguseks on Suur Maja juba peaaegu korda tehtud (vt Facebookist Villa Dombrovka). Karepal on midagi väga erilist, seal olnud inimesed käivad seal palverännakutel jah, isegi luusin seal vanadel radadel igal aastal ringi ja on tunne, et kõik juurikad on tuttavad. Võib-olla peaks mingi ühise heietuste lehe avama, oleks väga põnev lugeda, mis mälestused teistel sealt on.

Unknown ütles ...

Tere!

Olin paar päeva Karepal- üle mitmekümne aasta. Sel korral olin villa Dombrovkas ja on suur rõõm, et villa on leidnud omanikud, kellel on nägemust ja võimalusi selle korda tegemiseks. Mõlgutasin mõtteid, kuidas see kõik nägi välja ca 100 a tagasi- villad ja küla koos. Olin Karepal pioneerilaagris 1970 ja otsisin maja, kuhu mind tol korral pandi- tundub, et Roosa villasse. Mulle ei meeldinud kogu see laagrikord. Mõlgutasin ka mõtteid, kuidas see kõik välja nägi- laager ja küla koos ning siis veel Sagrits ja Bogatkina jne. Aja kihid on huvitavad.