teisipäev, 5. jaanuar 2010

Elan hästi, kui ei võrdle

Lugesin ja loen Karl Muru Betti Alveri Elu ja loomingu lugu. Igasugu mõtted kipuvad pähe.
Üks lõik ei lase lahti. Tegevus toimub ajal, kui Talvikute kodu Tartus nende maal viibimise ajal rüüstati ja nad uue elamise leidsid. Aastal 1945

"See on suurevõitu tuba, laiade akendega ja avara vaatega linnale ja Tähtvere pargile.(....)
Nende tuba on raamaturiiuliga pooleks jagatud: tagumine pool vastu mäenõlva Bettile, esimene pool Heitile. Mööbliks on kaks vana diivanit, paar lauda ja tooli, söögilauaks riidega kaetud raamatukast, puhvetiks külili asetatud riietekapp, mis enam püsti ei seisvat, nüüd aga eest riidega kaetuna näib väga "noobel". Nii on selle eesti silmapaistvama luuletajapaari uus kodu (...) Puuduvad köögiriistad ja sööginõud: nuge kahvleid on vaid üks paar, taldrikuid üksainus, tasidest vaid üks mokkatass. Sellest hoolimata kaetakse õhtulaud potis küpsetatud kana ja kartulatega. Taldrik antakse külalisele, pererahvas ise sööb miniatuurseilt mokka alustassidelt teelusikatega. see meenutaks mõnevõrra Jaapanit, kui mitte teejoomiseks ei tuleks kasutada väikest koorekannu ja konservikarpi."

Muidugi oli tegemist sõjaajaga ja muidugi on tegemist hoopis teise põlvkonnaga, Betti Alveri sünniaasta 1906. Kuid see kirjeldus paneb mõtlema, et ka vaene saab olla väärikas. Paralleele tõmbama sundis aga ühe üle 80 aastase eaka naise (mitte minu ema) konstanteering: ma pole kunagi nii vaeselt ja viletsalt elanud nagu nüüd???? Panen siia meelega mitu küsimärki. Ka see inimene pidi ju sõja ja sõjajärgse aja üle elama. Kuidas siis nii, kui praegusel ajal on pensionärid ainus kindlustatud elanikkond. Ega siis vanadus ja haigused ole vaesus, see on paratamatus.

Aga praegusaegne vaesus on ikka võrdlemise küsimus. Ja praegusaegne nälg on tihti valikute paljususest tekitet. Välja arvatud lapsed. Pole nemad süüdi. Neid tuleb tõesti kaitsta. Aga nende vanemate osalised käitumismustrid võib nõuka aja süüks ajada. Kui asjad olid mõõdupuu ja üles kasvas põlvkond "seebid ja šampoonid sektsioonkapi klaasi taga". Ka mina olen selle põlve liige. Kasutute kristallkausside pealt ja alt tolmu pühkides jõuab see teadmine pikkamööda minuni.

Aga nüüd lähen ja haukan kapist tüki lõhet röstsaial. Kõht selle vaimutööga na tühjaks läinud.

PS: mõtisklus ei ole tellimuslugu ja ma ei kuulu Keskerakonna pooldajate ridadesse.

6 kommentaari:

Eve Piibeleht ütles ...

Vaesus või rikkus on taustsüsteemist tingitud probleem. Sellest võiks muidugi lehekülgede kaupa kirjutada...

Bianka ütles ...

Alati, kui meie elu üle pahandajad võrdlusi toovad, siis öeldakse, et vat, kus seal on hea, inimest hinnatakse ja talle makstakse palju jne. Ja mõeldakse selle "seal" all kas Saksat, Soomet, Rootsit, Itaaliat jt. "vana" Euroopa riike, mitte Lätit, Bulgaariat, Ungarit või mõnda meiega saranase minevikuga maad. Egiptusest või Indiast rääkimata.

Mulle meeldis see Ekspressi Austraalia-avastamise lugu. Küll seal on ikka hea elada....

helle ütles ...

Sul on jumala õigus(nagu alati). Võrdlus viib absurdini. ALATI on olnud meist vaesemaid-viletsamaid ja ka rikkamaid.
On küll paljudel väga raske, aga ega see üleüldine vingumine aita. Käisin täna külas ühel abielupaaril,kes püüdis aasta tagasi emigreeruda tütre juurde Ameerikasse. Tulid tagasi nelja kuu pärast. Mõlemad on pensionärid.
Arutasime seda ilmaelu, resümeerisime: olgu mis on, oma kodus on kõige parem. Pensionäridel on kindel sissetulek olemas, elu sisse seatud, vajadused pole liiga suured - ei tohi nuriseda.
Ma ei taha öelda, et kõik on hästi, kunagi pole, aga midagi saab inimene alati iseenda olukorra parandamiseks teha.
Ma ei taha ärritada nüüd neid, kes praegu tõsiselt hädas on.

Emmeliina ütles ...

kallid kaaslugejad. Ma ei osanud niipalju arusaadavalt väljenduda, kui mul mõttes mõlkus, aga arvamata ka ei raatsinud jätta ja nagu sjgelle ütles ei taha kellelegi ülekohut teha.

Praegu lõppes Vabariigi kodanikud ja teemaks kultuuripealinna rahastamine. tahan öelda, et rahastatagu sinna miljonid või miljardid, see kes ikka trepikoja nurka s..ub, teeb seda nii või teisiti kullatagu see maja kasvõi üle. Kõik oleneb ikka inimestest

joanamari ütles ...

ma ei taha ära kiita
aga ma pole kunagi nii rikas olnud kui praegu
mul on küll paljud asjad, mis ostetud on ja kingitud pärit kaltsukast
aga kui söögitoas ka põrand ja uksed ära värvida, on see nagu kodusalong parimas ajakirjas
laudlinu on mul nüüd kogunenud nii palju et ei mahu kappi ära ja ma pole saanud aastaid endale osta taldrikuid, mida eelmisel nädalal tegin
katan nüüd nendega iga päev laua ja imetlen
90ndate alguses polnud mul linagi lauale panna panin tüllkardina mida juhtus rohkem kingitud olema kui akende ette mahtus
ja taldrikud oli mulle kinkinud kõik eksämm
lõhe leivast ei osanud siis unistatagi
lasin odrajahukördi käärima ja tegin pannkooki veega mida sai siis nätsutatud
piimasuppi kõrvale
mille piim oli naabrinaiselt laenuks saadud ja isegi leivaraha ju polnud
ja oma maja nägin vaid unes
nüüd elan kui paradiisis
ei pea maadlema naabritega kellel une reziim teine kui mul jne
ühiskodlike tasuta üritusi on vähem aga muidu ei saagi ma aru et oleks masu
kui tööd poleks siis oleks jah raskem
aga elasin sellegi aja üle
sõbrad aitasid
mäletan korda kuis tütrega olid meil kõhud nii tühjad, siis läksime mu sõbrannale külla ja küsisime süüa
muidugi anti;)
kõik on millekski hea
võrdlusvõimalus peab ka olema
kui raskeid aegu pole näinud , ei oska paremaid hinnata

Emmeliina ütles ...

aitäh Joanamari nii põhjaliku kirjeldava analüüsi eest. Sa said asjale minu meelest enda seisukohast pihta. ka see lõhesaia lugu (nimelt konteksti asetet) jõudis pärale.