Teisipäev, 12. jaanuar 2010

Aeg võtab kõik

Loen Sulev Olli kokku pandud elulooraamatut Heidy Tammest. Raamatukoguproua andis, et olevat minu järjekord. Ega ma ise täpselt mäletanud, aga väikeses alevikus kõik lugejad arvel. Ju ma siis kunagi avaldasin soovi. Tegelikult mul veel Betti pooleli, aga see uus tundus nii õhuke ja pilte täis.

Miks ma üldse sellest raamatust kirjutama hakkasin? Pole ju Heidy Tamme kuulunud minu ei noorpõlve ega ka praeguste lemmikute hulka, kuigi ta laulud osaliselt peas.
Esiteks, selle raamatuga oli mingi kamm, kas Tammele ei meeldinud või, igatahes see tekitas huvi. Ja teiseks, mis võiks olla veel pikkade õhtute parim augutäide, kui tuhnida teiste eludes ja haugata kõrvale üks mõnus..., no näiteks halvaa. Nii ma siis eile õhtul pärast koduperenaisi alustasin. Lugeda on vilets, ei paindu hästi ja pildid ja kaas on kohutavalt koledad. Saan prouast täitsa aru, eriti naljakaks teeb raamatu see, et osa pildist jääb köitmiskülje sisse ja nii on Jaak Joala täitsa poolik. Ja need tumedad must-valged pildid lausa lajatavad näkku oma halvakvaliteetsuses. Miks poleks võinud neid panna väiksemana, raamituna ja heledale taustale nagu Betti raamatus (välja antud 2003). Aga noh, selle kannatab veel ära, mulle tegelikult meeldivad mustvalged fotod rohkem kui need nõuka aja punaroosavärvilised. Peaasi kui sisu soovide ja ootustega vastavuses on.

Ja tegelikult tahangi öelda, et minu jaoks oli intervjuu vormis sisu päris huvitav lugemine. Küsimused olid läbimõeldult reastatud, polnud liigset survemeetodit stiilis, et no miks ikka nii läks ja miks ikka naa ei läinud. Ainult lugemise tegi raskeks vaheetappide puudumine. Kõik oli üks pikk joru. Intervjueerija (kuidas nimetada seda sõnalohet? ilmselt küsitleja) oleks pidanud tõesti vaeva nägema ja veidi liigitamist lubama, sest palju väikest teksti hajutab ja väsitab. Samas lauljatarist pedagoogi väljaütlemised ajakirjanduses (kui Kroonika on ajakirjandus) on kenasti fotode kõrvale välja toodud.

Aga tähtsam tuleb kõige lõpus. See on laulja eriline mõtteviis ja huvitav elukäsitlus pani mõtlema. Mul tädi sama vana, hea paralleele tõmmata. Aga vot ei ole mitte. Neid paralleele nii palju. Asi pole mitte nõuka aja estraadilaulikus, sest tädi mul ka teps mitte mahajäänud ja tubane tädi polnud, vaid ikka proua. Hoopiski selles, arvan ma, et Heidy Tamme 40 -ndad algasid vabal maal, kus vabad-avatud-rõõmsad-hoolivad kaaskondsed. Kus ei pidanud tsensuuri tõttu sõnumeid peitma ridade vahele, kus ei kuulutatud liigjoomise kartusel kuiva seadust, kus ühe suure juhi kirstu hauda laskmise kolakas ruttu ruttu uudistest välja lõigati ja nii edasi ja nii edasi.

Aga nii mõtlen mina. Ja vahel annan kujutlusele tiivad: mis oleks saanud, kui ma ise oleksin julgenud...sel ajal...ma mõtlen.

Kommentaare ei ole: