Pühapäev, 3. jaanuar 2010

Uuele avatud


Üle hämara, varjudest tume,
õrna ja sinava lume
heidab veerev, kustuv päike
punava läike.

Üle ääreta, lumise välja,
nii tühja ja palja,
viib üksik tee
üle jõe,
kus pruunikad pajud
on unesse vajund.

Mööda lõpmata teed
lähevad reed
kuu kahvatul kumal,
eha punal,
kaugele...

Talvine õhtu
Villem Grünthal-Ridala

Millegipärast, just sellise õige talveilmaga meenub see kooliajal õpitud luuletus. Ilmselt tuletab ta meelde väikest koolitüdrukut, kes armastas näärivaheajal koos sõbrannadega hobusemeeste peale hääletada. Ausõna! Alevisse meiereisse tõid lähedalolevate talude peremehed- loomapidajad piima hobustega. Ree peale oli visatud heinu, nende sees piimanõu ja kõike seda juhtis kasukaga ja kindlasti habemega (mis võib nüüd muidugi olla kunstlik liialdus) muhe onu.
Tuli vaid paksult riidesse panna, ikka villased retuusid alla ja paar paari dressipükse üksteise otsa. Siis veel sokid ja vildid või "hüvasti noorused". Otsa talvemantel või kasukas, mis kellelgi ja pähe "karvakas". See karvakas oli vahepealne moeüllitis, maksis mingi kümme rubla ja kõrvu sai külmal ajal alla tõmmata. No nagu mingi läkiläki moodsam variant.
Ja siis padavai meierei juurde. Aja parajaks tegemiseks võis aialt lumme hüpata ja mõõta, kes saab kaugemale või võistelda, kes julgeb ennast tagurpidi hange kukutada.
Kui piim ära antud tuli viisakalt juurde minna ja sõidule paluda. Mälestustes on kaks meest, üks sõitis ree ja teine saaniga. Saaniga oli vahvam, siis sai taga püsti seista ja seljatoest kinni hoida. Mõlemad talud olid mingi kolme kilomeetri kaugusel. Ega me päris lõpuni sõitnud, kui hobune hakkas suurelt teelt ära keerama, siis läksime maha ja hakkasime tagasi alevisse kõmpima. Küll oli külm, suust tuli rääkides auru ja telefonitraadid undasid. Seda undamist mäletan nii selgelt.
Teine talverõõm oli soomikute ehk soome kelkudega kihutamine. Võis valida variante ja sõita kordamööda või ka üksinda. Kahekesi oli parem, sest siis sai vahepeal istuda. Keskkoolitüdrukutena käisime isegi seitsme kilomeetri kaugusel maarahvamajas peol. Soome kelkudega, ausõna. Kelgud peitsime enne peopaika kuusehekki. Ja see ei olnud sada aastat tagasi, vaid aasta oli 1972. Kel vedas, selle sõidutasid poisid öösel koju. Mina olen sellise pika soomekelgusõidu saanud.


12 kommentaari:

Bianka ütles ...

Kuhu küll need poisid jäid, mis on neist nüüd saanud...

Emmeliina ütles ...

küll ükskord mõistad sa, küll ükskord mõõõõistad sa

Udo ütles ...

Huvitav. Just täna rookisin õues lund kui korraga lõi ninna mingi üdini tuttav lõhn. Ei läinud kaua kui taipasin et veidi sõnnikune hapukas aroom on hobuse lõhn. Lapsepõlvest veel ikka mäletan. Loogiliselt võttes vaevalt see lõhn reaalne sai olla. Eks ta ikka mälestuste maalt. Tükk aega seisin ja nuhutasin.

Emmeliina ütles ...

V-August, nii ongi vist väga krõbeda külmaga. Aitab mälu teravdada mitte ei loiuta, nagu suvine leitsak. Igatahes olen taevale tänulik iga sellise lapsepõlvepildi eest.

päevalill ütles ...

Naeran siin mõnusalt omaette.Alles see oli,aasta viimasel päeval,olles oma karukoopa äärses külas,avastasin,et vanadel kuuri ees päris kobe soomekas sõiduvalmis.Võtsin laenuks,mõtlesin,et hea surnuaial käia ja muidu talve nautida.Aga noorpõlves polnud ainult lumi paksem,vaid ka teise koostisega!!!!Selle talve lahtiaetud teedel oli selle riistapuuga päris raske liikuda,jalased vajusid lumme,kogu aeg kiskus vasakule,üldse ei liuelnud ega libisenud.Ja ühtegi poissi polnud isegi poe juures õlut joomas(suvel mõni veel on,aga kas ta kelku jaksaks lükata,vaevalt,sest kobedamad jäid ju peale koole linna).Nii et pool kilomeetrit enne kodu oleks sõiduriista heameelega kuuseheki taha lükanud,märtsikuuni,siis vist on lumised teed parajaks lihvitud.Küll sai pingutatud ja higistatud!
Aga endistele poistele meenutuseks-vähemalt minu abikaasa külas oli nii,et suurtel poistel sobis soomekat kasutada ainult küngastest alla laskmiseks,võisteldi,kes kaugemale.Ja selleks lasti kelk alla,ise oldi poollamades-no nagu praegu mingi suure spordi kelguala.Aga vanemad ei tohtinud sellist ekstreemsporti näha,sest soomekas oli ikkagi tarbeese!

Emmeliina ütles ...

proua Päevalill kenasti kommenteerimas ja veel nii toredat juttu jutustamas. Muuseas, Vaala keskuses maksis soomekas mingi tuhatkaksada raha. Aga see, et et lumi oli vanasti suhkrusem, no see pole meie vanuses vist enam uudis:P

helle ütles ...

Kõigega nõus. Samad tunded, samad mälestused, samad mõtted.
See ongi blogides vahva, et leiad hingesugulasi.
Kõike head, Emmeliina!

Emmeliina ütles ...

oi, Helle, oled vahva pildikese lisanud. Uuel aastal uue hooga!

kukupai ütles ...

Oli soomekas linnapiigadelegi tuttav sõiduriist, poes ja turul oli sellega päris hää käia. Ja just alles nägin ühte papit seda lükkamas siin, tal veel vanast ajast alles...
Minju oma paarkümmend aastat tagasi laiali lagunenud, oma lapsi olen sellega veel sõidutanud...

Aga head uut aastat kah!

Emmeliina ütles ...

aitäh Kukupai, minu ema käib praegugi soome kelguga poes. ütleb, et hea tugi ikka ja on kuhu peale kott panna.
ise vist ei oskaks enam ;P

Anu ütles ...

Kallis Emmeliina! Olin pisarateni liigutatud minu armast luuletust sinu blogist lugedes. Mina lugewsi seda esimest korda mitte vanemana kui 6 aastat. See oli oi kui palju aega tagasi. Pealegi oli see esimene luuletus, mille ma pähe õppisin. Nii ilus pilt! Nägin seda hiljem palju kordi unes. Nüüd rõõmustan, et mõnele teiselegi see meeldib.

Emmeliina ütles ...

Tere Anu, oled mul siin uue aasta esimene uus lugeja. Kena, et meeldis ja mis kõige tähtsam - vanu mälestusi ellu äratas!

Kiikan nüüd ka sinu elamisse - olemisse.