Reede, 4. september 2009

Vanemate rikkus (vaesus) nuheldakse laste kaela

Tihti viivitan oma mõtete väljaütlemisega. Vahest nad jäävadki minu sisse ja vahest ootavad pahameele möödumist. Ja pärast ei tahagi enam midagi välja sõnada. Arg olen ka.

Eile lugesin üht blogi, kus oli viide Maalehes ilmunud Ernitsa üllitisele "emapalgast". Loomulikult lugesin kõigepealt viidatud artikli ja siis kommentaare. Ausalt öeldes läks mul süda pahaks.
Kõigepealt loo pealkiri "Ühed lapsed on teistest palju kallimad. Miks?" tekitas paljudes kommenteerijates pahameelt. Pakuksin siis välja sobivama pealkirja mitte "emapalga" vaid vanemate hüvitisele viidates. See oleks "Ühed emad on teistest palju kallimad. Miks?"
Sellele oleks hoopis kergem vastata. Siis saaks need väikesed inimesed st. lapsed vähemalt pealkirjast distanseerida.

Või jääb tõde "vanemate patud nuheldakse laste kaela" kõlama selliselt:
"Vanemate rikkus (vaesus) nuheldakse laste kaela."

Olin ja olen algusest peale olnud igasuguste toetuste vastaline. Muidugi astun kohe ämbrisse, sest mis see pension siis muu on kui toetus, sest omariiklus alles nii üürike, et vanemad liikmed juba enne selle saabumist vanadusest töövõimetud olid. Nii et pension, kui sotsiaalse toetuse liik on vajalik, sest pensionäride ehk ülalpeetavate lapsed pole lihtsalt võimelised neid ülal pidama. Järgmised on töövõimetud. Midagi pole teha, maailma hästikorrastatud plaani halva teostuse tõttu on sellesinase taeva all koht ka nende jaoks olenevalt riigi arenguastmest. Mõned sünnivad abivajajatena, mõned saavad sellisteks töötamise ja elu käigus. Nii et ka nende toetamine sõltub riigi maksurikkusest ehk võrdsustamisest. On paiku, kus nad lihtsalt hääbuvad, et uutele samasugustele ruumi teha.

Ja nüüd siis see kirutud kurja juur. Vaadates 20 aasta tagusesse ma kahjuks täpselt ei mäleta millal ja mis mahus need lastetoetused meie ellu ilmusid. Korraga nad lihtsalt olid olemas. Ega me teadnud tahtagi, saime ainult rõõmustada, et eh, näe riiki, kuidas ikka hoolitseb oma nõrgemate liikmete st. laste eest. Mis kergelt käes, see igapäevane.

Kuid pikkamööda hakkaski kasvama põlveke, kes võttis toetusi kui elu normaalkaasosa. Sünnitad lapse - toetame. Mõtle kui tubli! Paned lapse kooli - toetame! Oi kui tublid vanemad, mõtle, panid kohe lapse kooli. Ilma toetuseta ei olekski lapsel kotti , ega pinalit, ega tossusid ega süüa. Sünnitad palju lapsi. Mõtle kui kena, nüüd on meil rohkem vanadele pensioni teenijaid ja muidugi ka riigi truisid alamaid, sest kes ikka seda kätt hammustab, mis toidab st. jagab. Jaa, sünnitab küll, aga ainult siis kui toetatakse.

Tihti tundub mulle, et üles on kasvanud ja kasvab põlvkond, mis püsib ainult karkude st. toetuste najal.
Ja nüüd sellest, miks ühed emad on kallimad kui teised. Sest ühtede emade töötasu on lihtsalt suurem kui teistel. Nii lihtne see ongi. Veidike loeb haridus. Kahjuks veel ainult veidi, sest meil on üsna palju selliseid töökohti, kus algkõrgharidus ei kindlusta noort inimest kõrgläikelise palgaga 25 000.- piires.

26 kommentaari:

kukupai ütles ...

Kakskümmend aastat tagasi olin mina oma noorimaga titepuhkusel. Siis just algas suur inflatsioon ja kõigepealt hakati maksma lastega peredele ühekordseid hinnatõusukompensatsioone. Selleks ajaks, kui uuesti tööle läksin 1991, olid ka lastetoetused platsis tõepoolest. Koolialguse toetus tuli veidi hiljem ning tegelikult oli sellest palju abi, sest pärast puhkust palka ju ei saanud, aga koolitarbed vajasid ostmist. Minu meelest võiks säilida toetus I klassi minemiseks, siis on kulud kõige suuremad, hiljem saab juba palju targa majandamisega kokku hoida.

Eve Piibeleht ütles ...

Ma ausalt öeldes olen siiamaani selles küsimuses kahevahel. Teades isiklikust aspektist, et kui aastal 1986 oleks olnud mingisugunegi toetus, oleks ka mul laps olnud. Tookord olin sunnitud loobuma, sest ei kujutanud ette, kuidas suudaksin üksikemana ära elada. Rohkem võimalusi ei antud.
Aga laustoetamist ei poolda sellegipoolest.

joanamari ütles ...

Ma ei arva, et me peaksimegi elamagi vaid toetustest, aga kui riik ei suuda maksta normaalseid palku, millest saaks ära elada ja korralikult oma lapsed üles kasvatada, siis on toetused omal kohal.
94ndal aastal töötasin riigi asutuse juhina ja sain miinimum palka, sellest jagus vaevalt maksudeks ja toiduks.
Ma ei tea, mida ma oleks peale hakanud lasterahata ja koolitoetusteta.
Kui mu 4 väikest last läksid kõik ühel aastal korraga kooli, pidin otsustama, kes saab sest toetusest koti, kes jalanõud, kes dressid
Ostsin ühe lapse toetusest kõigile dressi kangast ning sametkangast inglise kangaste kauplusest, mis just Tartusse loodi ja õmblesin kõigile lastele vahvad dressid. Oma vandest plisseeritud pükstest õmblesin tüdrukutele pidulikud seelikud ja kodus oli mingit valget siidi kangast , millest sai neile pluusid
Poisid said samet püksid ja mingid pluusid sain kellegi teiste laste vanad
Kaltsukaid siis ei olnud ja jalanõusid igaüks see aasta ei saanud, aga uued pidulikud riided ja riided said kõik
Kooli vihikuid ma korraga välja osta ei jõudnudki ja sain veel selle eest õpetajate käest pragada, et olen saamatu, et sõin koolitoetuse ära ja lastele vihikuid ei osta
Ei söönud raha ära, kui ma poleks ise kombineerinud ja ise õmmelnud poleks ma pooli asju saanud
Vihikud maksin kõik ilusti kinni järgmisest toetustest
Palgapäeval sõime midagi head ja ülejäänud aja sõime praekartulit või lasteaia toidujäänuseid
Korjasin kõik piimasupijäägid, mida lasteaialapsed ära ei söönud nädalajooksul kokku ja viisin koju
Tegin nendest nädalavahetusel pannkooke
Ma töötasin palehigis aga oma palgaga ma oma lapsi ära toita ja katta ei suutnud Aga ma e tea kuidas oleksin toime tulnud ilma koolitoetuse ja last toetusteta
Kui mind juhtaja koha pealt koondati, kaotasin ma ka õiguse lasteaia solgi peale
Min arvan Emmelina, et sa oled ikka ebaõiglane
Umbes nii, et ma olen nüüd töövõimetu invaliid, kuna ma toetuseta toime ei tule, peaksin ära surema, et mitte riigile koormaks olla?
Et kuna ma olen nii loll, et ei osanud leida endale tööd ja elukohta, kus oleks korraliku palka saanud, oleks pidanud siis oma lapsed sünnitamata jätma või kui riigi kord muutus ja aru sain et toime ei tule enam, kuhu ma siis oleks pidanud panema need lapsed?!
Punnitasin oma tervise hinnaga aga toime tulin aga kas oleks toime tulnud ilma toetusteta?!
Ei usu, seega olen siis minagi üle kasvatanud selle toetusi nõudva põlvkonna?!
Kus ma nüüd jooksen oma süükoormaga?!

Bianka ütles ...

Toetuste teema on hästi mitmekihiline. Riik kui väärtuste ümberjagaja peab otsustama, kellele ja kui palju.

Palju kirgi on kütnud emapalk, lemmikfraas on siin, et kõik lapsed on võrdsed, miks siis mõned on võrdsemad? Sina oled selle vaatenurga just õigel viisil asetanud. Miks võetakse populistlikult siia mängu lapsed, jutt on ju vanematest. Vanemad ei ole võrdsed, pole olnud ega saa olema. Isegi sotsialistliku võrdsuse tingimustes olid mõned "teistest võrdsemad". Ja keegi ei kisa, et miks haigusraha või töötuabiraha pole kõigile võrdne.

Emapalk on lapsi juurde toonud ja seda on ju kõik tahtnud. Sünnitada on julgenud ka need naised, kellel meest pole või kes oma partneri peale kindel ei saa olla, et ta tüütu titekisa peale minema ei kao. Aga selle palga ülempiiri tõstmine praeguses olukorras tundub kummaline. palju üldse on selliseid naisi, kes sellise palga pealt veel sünnitama lähevad. kui ehk mõned riigikogu noorpoliitikud seda mitte plaani pole võtnud...

Võrdne lastetoetus (oli see 300 krooni?) ei muuda lapsi ju ka võrdseks. Ühes peres on see lapse kuluraha, teises peres kogutakse selle abil võib-olla arvuti või jalgratta ostmiseks vajaminevat summat, aga kolmandas saab laps selle eest leiba ja võid. Ja neljandas äkki läheb hoopis viinarahaks.

Mina arvan küll, et toetust tuleks anda sinna, kus seda vajatakse, mitte "külvata nagu lennukilt", et igaühele natuke. Siis pere, kellele sead raha on hädasti vaja, saaks rohkem, aga pere, kus see lapse kommirahaks on, saaks ka ilma hakkama. Seda oleks ilmselt tülikam korraldada, palganumbrite kokkulugemine, vanemate (eriti isa) ja laste kokku komplekteerimise mured, aga tulemus saaks minu meelest tunduvalt õiglasem. Ja sotsiaaltöötaja oskaks öelda, millisele perele seda rahana ei võikski kätte anda, vaid kuidagi hoopis toidu ja lastele vajalike koolitarvete näol.

Emmeliina ütles ...

Jutt kandis vilja ja mis peaasi, pani mõtlema. Eks ta natuke intrigeeriv oli ja ilmselt tegi haiget. Abikaasa aitas juurde mõelda, miks mul need toetuste asjad nii täpselt meeles pole. Olime ju ise endale tööandjad.

Loomulikult oli ka minul koolialguse toetustest palju abi, aga ilma selleta oleksin ma pidanud ennast veel rohkem kokku võtma. Aga esimesse klassi minekuks saab ka seitse aastat ette valmistada (nali!)

Kallis Joanamari. Oled täiesti õigel teel just selle töötasu ja selle eest saadava võrdlemisel. Ei tahtnud sind solvata, ilmselt ei tea sa minu tausta. Sina just oledki see ise püüdja, kelle püüdlusi tuleb mingitel hetketel toetada. Ka mina olen mingil ajal ennast haletsenud ja soola haava peale riputanud. See aga läks hästi kiiresti mööda. Põhjuse andsid nii puuetega inimesed kui me tihti nurisesime, et ikka vähe ja vähe (tegelikult ongi vähe) ja rohkelapselised, kellede ühingute hulgas teiste raha lugemine oli esikohal ja enda püüdlused kusagil tagapool. Muuseas, jälgin su blogi hoolega ja elan kaasa, ainult kommenteerimisega on mingi jama.

Olen ise samuti segaduses, sellepärast kirjutasingi. Leian et kõige ebaõiglasem on laste suhtes (aga kes ütleb, et see summa konkreetselt lapse elu hüvanguks läheb) on O/V-de ebaühtlane esimese klassi toetus. Kuid kui tuleks jagada, siis mina ka ei oskaks. Sellepärast kirjutasingi, et teie mõtteid kaasata. Ehk puhub endal klaarimaks.

Anonüümne ütles ...

"sotsiaaltöö pool on meie riigis kahjuks alles lapsekingades" vastas kümmekond aastat tagasi sotsiaalministeeriumi ametnik kui oma kasulastele abi otsisin ja mitte kuskilt seda ei saanud. jooksime arstide, psühhiaatrite, psühholoogide vahet. kulutasime tööpäevi ja bensiini. psühholoog ei kuulanud meid üldse algul ära, mis abikaasaga rääkisime. istus nina oma paberites ja peale seda kui meie jutt oli lõppenud, alustas abielunõustamisega. no kui meie olime teda hämmeldunult veidi aega kuulanud ja siis vahele segasime ta jutule, et meil hoopis mingi muu probleem on, saime küll õige teema juurde, kuid laps naeris psühholoogi välja.
kehv psühholoog, eks ole! miks me psühholoogi ei vahetanud? aga meil ei olnud korralikule psühholoogile tasumiseks raha. ja sotsiaaltoetus oli vaid selle konkreetse psühholoogi juures käimiseks.

psühhiaater, kes last ravis oli super hea spetsialist. kuid teda rahastati ka vaid teatud piirini. edasi oli kaks võimalust: kas maksame ise psühhiaatrile või suunatakse meid järgmise juurde. peale selle lapse oli meil veel kaks last. kõigile oli vaja tähelepanu ja hoolt. ka raha.

meile jäi valikuks vaid minek järgmise psühhiaatri juurde.

igale patsiendile oli ette nähtud veerand tundi. kui kell kukkus, pani doktor poole lause pealt lõuad kokku: "teie aeg on läbi, palun järgmine!". see ei ole väljamõeldis. see ei ole anektoot. see on konkreetne minu elu.

lastetoetused olid siis juba olemas. ja meile oli neist palju abi. kasulastele olid eriti suured toetused. aga ainult neile, kes võõrastest peredest olid. meil olid sugulase lapsed. nii et ka kasulastel oli vahe. ühed olid võrdsemad. toetusraha sai kätte sidest. minu toetusesaamisepäeval kogunes kamp mutikesi uudistama, kui palju saan ja mis ma selle rahaga küll teen. nendelt mutikestelt siis kuulsingi, et teine pereema, kus kasulapsed on, saab kümneid kordi suurema summa.

arstidelt-psühholoogidelt abi ei saanudki. viimases hädas kontakteerusin sotsiaalministeeriumiga. ja sealt siis niisugune vastus.

püüdsime mehega omal käel ja oma oskustega mis püüdsime, kuid nüüd kannab vanem kasulastest raske kuriteo eest vanglakaristust ja nooremale püüame ikka veel vaid oma oskustele toetudes elutõdesid, eetikat ja elus toimetulekuoskusi õpetada.
niisugune lugu siis.

leian, et sotsiaaltoetused on vajalikud, kuid süsteem peaks olema paindlikum ja arukamalt üles ehitatud. lapsekingades on see siiamaani.


elust enesest.

Emmeliina ütles ...

Mul on hea meel, et te kõik läbimõeldult sõna võtsite ja ehk võtate veelgi. Mul on teie nõuandeid juba järgmisest nädalast väga vaja ja pean selle asja enda jaoks tugevalt läbi mõtlema, et mitte enda sisemise minaga vastuollu minna.

Bianka, see on väga õige, et mitte nagu lennukilt. Veel meeldis mulle see "perede kokku komplekteerimise" ütlus ja tähelepanek, et keegi saab ju siis tööd juurde. Ilmselt on sinu vaatenurk mulle kõige lähem ja sellest lähtudes panen enda jaoks eelistused ritta.

Olen naivist, aga tõesti on mul vahest hirm, et mis meie riigist sedasi saab?

Emmeliina ütles ...

selliseid arvamusi, näiteid ja nõuandeid oligi ja ongi mul vaja.
Mulle ei meeldi lihtsalt lahmimine, vaid nagu A. ütles "elust enesest".

Loodan, et ei keeranud vinti üle, sest kellelgi haiget tegemine polnud minu püüd, vaid ikka omakasu teiste kasu pärast.

Anonüümne ütles ...

mulle sobib see teema ideaalselt, sest kõik need aastad mõtlen, mis oleks saanud teisiti teha, et vanema kasulapsega poleks läinud nii nagu läks.

ei, enesesüüdistuseni ja enesehaletsemiseni ma ei lasku.
ma arutlen MIKS ja KAS oleks saanud teistmoodi.

valus oli/on niikuinii.
kuid asjalik arutlus on parim palsam.


elust enesest.

sofie ütles ...

Keegi kunagi kusagil kirjeldas asja nii: kui Jack ja Jill veel koopas lapsena mängisid, olid nad ühevanused, ühesuurused ja sama targad ja osavad. Kui nad pisut suuremaks sirgusid, hakkasid nad koos mammutijahist osa võtma; Jack oli pisut suurem ja kiirem, aga Jill oli see-eest täpsem ja osavam ja mõlemad tulid oma osaga ühtmoodi hästi toime ja õhtul said mõlemad endale käntsaka mammutiliha koopasse viia. Siis aga hakkas Jilli kõht ühtäkki kasvama, ta muutus kohmakaks, ei suutnud enam joosta ja ühel päeval sündis talle pisike beebi, keda ei saanud hetkekski üksi jätta. Jill ei saanud enam mammutijahist osa võtta. Edaspidi sõltus ta täielikult Jacki ja hõimukaaslaste heatahtlikkusest.
Sealt see hakkas. Jill ei saanud ilma toetuseta hakkama. Praegu pole see teisiti. Meie, naised, saame töö käia ja ennast üleval pidada, aga ainult siis, kui me lapsi ei saa. Kui me saame lapse, siis vähemalt mõnda aega ei tule kõne allagi mingi töö - tähendab, kui sa oled 24 tundi päevas, 7 päeva nädalas ja 52 nädalat aastas hõivatud ühe pisikese inimese elushoidmisega, siis kuidas leida sealt kõrvalt aega veel leivateenimiseks? Selleks eluperioodiks võiks ju ettenägelik naine "valmistuda 7 aastat", aga ... no vist piisab, kui öelda, et naiste palk EI ole meeste omast mitte seitsmendikkugi kõrgem;) Järelikult sõltub naine, kes sünnitab, ALATI toetusest. Küsimus on vaid selles, kes peaks teda toetama. Kui see kohustus on ainult ühel mehel, lapse isal, siis on naine alati oma mehest sõltuv. Ta peab tegema mida iganes, et vaid Jack teda maha ei jätaks ja teiste, pringimate pepude ja rindade järele vaatama ei hakkaks. Kui naine teab, et ilma oma mehe toetuseta on ta täeiesti abitu, siis mees lihtsalt OMAB teda.
Või on ehk ikka ka teised ühiskonna liikmed huvitatud sellest, et sünniks lapsi? Et kui me jääme vanaks ja viletsaks, siis oleks ikka alles meie oma, näiteks eestikeelne ühiskond, kes on huvitatud oma vanade eest hoolitsemisest, näiteks?
Nii nagu teede ja koolide rajamine, nii ka laste sünnitamine on ühiskondlikult oluline töö.
Kuna kogu muu ühiskondlik olu on läinud üle rahamõõdule, siis ematöö tasustamata jätmine mõjub täpselt nii, nagu nagu ta arenenud riikides mõjubki: sündivus väheneb ja rahvastik vananeb.
Emapalk pole tegelikult miski õige toetus. Praeguse ideoloogia kohaselt on see kompensatsioon naise saamatajäänud tulude eest seoses lapsesaamisega. Minu meelest ei peaks see nii olema: see võiks ikka olla palk selle töö eest, mida naine emana teeb ja arvestades koormust peaks see olema vähemalt 4,2 kordne miinimumpalk ehk siis 18720 krooni kuus (miinimumpalga teenija peab nädalas töötama 40 tundi, ema töötab 24*7=168 tundi, mida on 4,2 korda rohkem. (OK, osa sellest on nn valveaeg, aga arstidele ju makstakse ka valveaja eest?) Noh, sealt läheks maksud muidugi maha.
Vat, mis üle selle, see on toetus ja võiks nuriseda, et miks ilma toetuseta lapsi ei tehta. Alla selle on ebaõiglaselt vähe. Tilluke kompensatsioon selle eest, et naine loobub iseenda elust ja elab mõnda aega kellegi teise nimel. Mitte ainult oma lapse, vaid meie kõigi tuleviku nimel.

joanamari ütles ...

Ma ei haletse ennast ega ei riputanud soola haava peale, see millest kirjutasin, oli lihtsalt möödunud tegelikkuse kirjeldamine
Nüüd on lapsed suured ja kuidagi kergem on
Kuigi kulutused on ja vajadused ehk suuremadki on
Nurisejaid on alati ja rohkelapseliste hulgas olen ju minagi olnud
Meie ühingus olid enamasti rõõmsad eluga toimetulejad paljulapselised
Puudeline olemine teebki juba veidi totakaks ja mõnele tundubki, et kellelgi jagatakse rohkem kui nad vajaks
See et kala asemel abivajajatele õng antakse on perspektiivikam, õpetab ka ise siputama
Kodus istumine teeb ka jaburaks, kui ühinguga koolitusi alustasime siis mõned, kes olid kauaks omaette jäänud, ei orienteerunud üldse seltskonnas, ega koos eksisteerimise reeglites
Praeguseks on kõik koolitustest õppust võtnud ja nendega on päris talutav koos olla, alguses oli tihti tahtmine toast ja sellest majastki välja põgeneda , kui puue esile tükkis ja aruka inimese käitumise maha jättis
Teiste raha lugemine pidi lollide ja laiskade amet olema, kui keegi hakkab sellega tegelema, tuletan seda ütlemist meelde ja keegi ei taha enam olla ei esimene ega teine;)
See on minu meelest hästi tore et nüüd emapalk on , emmed saavad rahulikult oma lastega olla ja ei pea maimukeste juurest tööle tormama kui neil pole kes neid toetaksid
aga kisa selle ümber ei meeldi mulle
Minu meelest võiks see ülem määr madalam olla ja ajaliselt kauem maksta, et emad ei peaks lapsi sõime toppima
Alla 3 aastane laps ikka ei ole lasteaialaps
Minul on rühmas olnud korraga mõned üksikud sõimekad ja nendega tuleb toime, tervet rühma ju ei võta korraga sülle ega nunnuta, aga tean rühmi kus need pisikesed päevade kaupa oma emmesid taga karjuvad
Enne kui harjuvad, kui harjuvad
Niiet see emapalk on tõeline kingitus, ütlesin seda ka oma tütrele ja soovitasin seda aega nautida, kus tal on aega ja raha oma lapsekese jaoks, kuigi ta sai kõige väiksemat ema palka mis makstakse
See sama tüdrukuke kui pisike oli, hakkas jõulupuul suure häälega rõõmust nutma, kui pakist tulid välja KÕIK need asjad, mida ta jõuluvanale sooviks kirjutas
Vald andis paljulapselistele sel aastal esimest korda 1000 krooni jõulutoetust
Enne seda oli alati pakis midagi hästi viletsat ja mitte kunagi eriti seda, mis laps soovinud oli, sest meie jõuluvana oli vaene
Ei ma ei raputa soola haavale, seda enam on kõik mis kunagi saavutad hinnatud, kui selliseid aegu näinud ja ise kogend oled
Ja ma tean, et on selliseid peresid palju , kus toetused ei jõuagi lasteni vaid vanemate kurgust alla ja kahju on tänaval vaadata neid noori, kes on lihtsalt maha joodud, kes ei usu millessegi ei looda ega soovigi midagi vaid käivad vanemate sisse tallatud rada
Jagada on tõesti raske aga kui üldse mitte midagi jagada , mis siis saab?!

Emmeliina ütles ...

võtan vahepeal öeldut kokku.

Kukupai-kui nõuka ajastu ema poleks ilmselt lapsi sünnitamata jätnud, aga toetused on head, sest siis saab lastele teha suuremaid kulutusi

Thela - kui üksikema oleks vajanud toetusi. Kuna ta ei kujutanud sellist elu ette loobus lapse (laste) saamisest

Joanamari - sünnitas 4 last ja ilma toetusteta poleks nende kasvatamisega toime tulnud. Sealjuures oli väga kokkuhoidlik ja nupukas. Aga vaatamata toetustele elas pere pidevas puuduses

Bianka - realist, on asjad endale selgeks teinud ja suudab oma seisukohti selgelt väljendada: alati on ühed inimesed "võrdsemad".
ka arvab ta, et emapalk kaitseb naisi. samas tundub talle selle palga ülmpiiri tõstmine praeguses olukorras kummaline

Anonüümne tõi näite elust enesest teise vaatevinkli, kasulaste kasvatusabi seisukohast. Sellega laienes probleemide ring teemal "ainult rahalistest toetustest pole kasu, kui puudub professionaalne abi - ehk kvaliteetne sotsiaalteenus ja valitseb toetuste ebaõige jagamise süsteem.

Sofie - kirjeldab väga ilmeka näite varal naise olukorda tänapäeva ühiskonnas (mees võib lapsega naise maha jätta) ja kus rahata naine oleks lihtsalt mehe omand.
samas pakub ta ematöö mudelit, mis tundub väga arukas. ka tuleviku suhtes.

Joanamari on jõudnud ajajärku, kus lapsed praktiliselt täiskavanud, aga vajavad veel ikkagi õppimiseks toetusi. Samuti on üks tema lastest ise ema ja peab hakkama saama miinimumemapalgaga.

Emmeliina ütles ...

Kuna olin eile seltskonnas, kus kolm noort isa, siis võtsin veidike teema üles.
Vend, kes oli kommentaare ja teemat lugenud (tal puhkus) arendas pikemalt Sofie mõttekäiku ja tundus, et talle see meeldis. Kuigi nad on abielus olnud 20 aastat ja nad on jaganud vanamoeliselt sissetulekuid kogu pere vahel pidi ta tunnistama naiste iseseisvumist tänu oma rahale.

Mina tegelen probleemiga endas edasi ja ootan uusi kommentaare.

Segasumma Saara ütles ...

Mõtted mis minul tekkisid, on puhtisiklikul tasandil ja ütlevad seda, et kui riik üldse lapsi ei toetaks, siis mina (eriti praegusel ajajärgul) ei julgeks last saada - ehkki mul on püüdlik ja hoolitsev mees. Sest mees võib ühel hetkel ilma tööta jääda (nagu eelmisel aastal jõulude paiku istus kolm kuud kodus miinimumi saades), ja mis me siis peale hakkame? Läheme naabrite ukse taha kraapima ja oma igapäevast leiba välja manguma? Sest, nagu Sofie ka kirjutas - väikese lapse eest hoolitsemine on täistööpäev (sealt kõrvalt ikka väga ei tööta küll - võib-olla mõni vabakutseline natuke suudab, aga palju neid selliseid ameteid siis ikka on). Väga pisikest last sõime pista - sest naabrite ukse taga kerjamisest on kõrini - on ka inimsuse seisukohalt äärmiselt julm (oma kaheaastasele sain hoidja, kes oli ainult tema päralt - aga poleks ette kujutanud, et selline pisike totu, nagu ta tookord oli, oleks lasteaias karja samasuguste hulgas rõõmus ja rahuldatud inimesekskasvamisevajadustega saanud olla). Nii et ilma mingi toetuselootuseta oleksin maksimaalselt ühe lapse saanud (kui sedagi - tegelikult kahtlen, kas sedagi), ning seda ka alles eas, mil on jätkunud oidu enne lapse saamist piisavalt palju raha kõrvale panna, et need kaks-kolm esimest eluaastat oleks võimalik selle lapse eest ka hoolitseda ilma naabrite käest leiba kerjamata. Ja ma arvan, et minu moodi mõtlevaid naisi on päris mitmeid teisigi.

Samas see "edukate" võetud laenude kinni maksmine emapalga näol tundub mulle ka ebaõiglane. Vähemasti nii suures ulatuses nagu see ülempiir meil siin oli ja veel tõstagi tahetakse. Soodustas muretut laenuvõtmist ja ülejõu elamise igati normaalseks nähtuseks pidamist ainult. Et noh, võtame aga laenu - küll emapalgast tagasi maksame.

Mingi summa võiks lastetoetus ikkagi olla küll - aga mitte nii, et ühed saavad mingi miinimumsumma ja teised 20 korda samapalju. Ega nende miinimumisaajate lapsed ju rohkem söö või mähet kuluta - minu meelest peamine vahe tuleb ainult selles, et millisel beebil on kallite kaubamajade riided ja millisel sugulastelt ja second-handidest saadud - ülejäänud osa rahast läheb ikka vanema enda laenude tagasimakseteks. Aga miks siis on nii palju laenusid vaja? Ja miks mina oma palgast pean kellegi teise laenusid nii suures koguses kinni maksma - samal ajal oma lapsele vaid second-hand rõivaid võimaldada suutes. S.t. ma olen kobisemata nõus, et mingi osa minu sotsiaalmaksust läheb teiste inimeste laste toetamiseks (ja ka mu enda omade, kui nendega kodus olen ja kui nad lasteaias-koolis käivad), aga ei meeldi mulle, et selline ebavõrdsus on, mida ma vabatahtlikult-sunniviisiliselt rahastama pean. Miks peaks soosima, et just need kõige parema palgaga inimesed ka ikka kõik puha sünnitaksid? Kui neil on nupp piisavalt nokkinud, et saada hea palgaga töö (loomulikult oskuste eest ja puha - ei ironiseeri), siis võiks neil olla ka piisavalt nutti, et suuta pereplaneerimine läbi mõelda - et kas valida kolmemiljoniline pangalaen või lapsesaamine. Miks peaks olema nii, et mina pean oma sotsiaalmaksust võimaldama neil mõlemat saada? Võib-olla just see teiste laenude kinni maksmine mind sedavõrd häiribki. :D

Aga emapalga maksmine on minu silmis siiski õigustatud - lihtsalt veidi võrdsematel alustel paluks - ja sotsiaaltöötajatele peaks minu arvates siiski panema selle koorma, et vaadaku oma valdused üle selle pilguga, et millistele lastele on tõesti vaja see toetus kasvõi pooles osaski materiaalselt kätte toimetada (riided, mähkmed - kasvõi marli, voodipesu, toidusegud, suurematele koolikaubad) et takistada vanemaid oma pahesid (alkoholism, narkomaania) nende laste ülalpidamiseks mõeldud vahenditest finantseerima. Minupoolest võetagu või inimesi juurde sellele tööle - laste suhtes oleks see kindlasti õiglasem kui praegune, et küll vanemad ise vaatavad - mõnel vanemal ikka ei ole seda vastutustunnet viiesendise eestki.

Segasumma Saara ütles ...

Kirja- ja loogikaviga sees: Ega nende MAKSIMUMIsaajate lapsed ju rohkem söö või mähet kuluta -- PIDI TEGELIKULT OLEMA.

Emmeliina ütles ...

Aitäh Trulla, sain vahepeal veel ühe arvamuse ühes kinnises blogis.

Aga nüüd tahaks Biankalt ja Thelalt küsida, nemad mul kõige tugevamad naismajandusspetsialistid - tuttavad.

Kas olen õigesti aru saanud või valesti, et tööandja poolt töövõtja sotsiaalmaksuks makstav 33% jaguneb järgmiselt: 13% ravikindlustusmakseid ja 20% pensionikassa makseid.
Vanemahüvitist jt. peretoetusi makstakse üldistest maksevahenditest. Mitte et see teadmine nüüd minu maailmapilti nii väga muudaks, aga ikkagi lihtsalt üks mu tuttav väitis seda kindlalt. Ja ta ütles, et 20% sots. maksu summadesse juba lihtsa loogika alusel ei mahuks peale vandus-töövõimetus-ja eripensionite mitte mingisugused toetused.

päevalill ütles ...

Kulla Joanamari!Korralikust piimasupist pannkooke teha on lihtsalt normaalne,säästlik eluviis.Ka jõukas peres pole eetiline toitu raisata.Kuigi tõid lasteaiast,ära nimeta seda solgiks,mida sõite,sest SÕNAL ON VÄGA SUUR JÕUD.Ära haletse end ja lapsi,vaid tunne rõõmu sellest,millega oled toime tulnud ja jaksu edaspidiseks!

Segasumma Saara ütles ...

Vaatasin järele. Jah, sotsiaalmaks jaotatakse ravikindlustuse ja pensionikindlustuse vahel.
LINK
Minu tegemata kodutöö ja senini püsinud ekslik seisukoht. Vabandan.
SIIN on arutatud vanemapalga rahastamise üle (tõsi, veel enne kui see ametlikult käiku läks). Seal on paar üpris mõtteidergutavat lõiku.
SIIN on poliitikategelaste kommentaare eelnenud artikli teema juurde.

Samas, lugedes uuesti läbi selle postituse (mille all need kommentaarid on), jääb kõlama, et sa nagu oleksid pahane, et tänapäeval inimesed toetusi vajalikuks peavad - kuna sinu enda lapsepõlves ja nooruses seesuguseid asju ei olnud ja see ei takistanud inimestel lapsi saamast ning pealegi üldse mitte vähe. Aga teisest küljest vaadatuna: elu on muutunud tollest ajast saadik, ja samuti mitte vähe. Asjade hinnad on tõusnud. Samuti ka toidukaupade omad. See, mida nõuka-ajal oli võimalik hankida kopikate eest, maksab nüüd mitmeidkümneid kroone (kasvõi leibki). Lisaks oli nõuka-ajal siiski iga kodanik tööga kindlustatud kohustuslikus korras, kui ta vaid viitsis oma tagapoolt korra kuuski kodust välja ajada. Palgad, tõsi küll, ei olnud just suured, kuid need olid vähemalt kindlad tulema - praeguse ajaga võrreldes, mil sa kunagi kindel ei saa olla, kas järgmisel kuul veel üldse mingit sissetulekut on, või siis mitte. Ka olid inimesed tollel ajal n.ö. maalähedasemad - omasid aiamaad linna taga ja käisid metsades korilust harrastamas. Aga see on ka muutunud tänapäeval. Ei ole enam kõigile jätkuvat aiamaapinda linnade ümber, ei ole enam ka niisuguseid vanaemasid, kes lapselastega kodus istuda saaksid, sellal kui nonde vanemad tööl käiksid. Minu laste üks vanaema näiteks on surnud ja teine elab Soomes. Ei ole sellist suure pere sündroomi, et küll keegi ikka jõmpsikate järele vaatab. Kokkuvõtlikult: elu ON muutunud.

Segasumma Saara ütles ...

Talude ajal oli palju lapsi minu arusaamise järgi umbes kolmel põhjusel: esiteks selleks, et oleks, kes kõik selle raske ja peamiselt oma käte jõul tehtava talutöö ära aitaks teha (põldu harida, loomi kasvatada, jne.); teiseks sellepärast, et teadmised efektiivsetest rasestumisvastastest vahenditest ei olnud tollal eriti levinud siiski (kasutati maarohtusid jmt, aga nende mõjuga oli nagu oli) - usutavasti nii mõnigi puruvaene saunikunaine oleks hea meelega pigem vähem lapsi omanud - aga ta ei osanud nende tulekut ka kuidagi takistada; kolmandaks olid inimesed tollal piisavalt usklikud ja Jumala väe kõikehõlmavusse uskuvad - kui ikka Jumal saatis 12 last, siis ju jumal nii ka tahtis ja tuli need kuidagiviisi üles kasvatada, kui jumal neile seda võimaldas (s.t. suureks kasvada lubas). Sest laste suremus oli tollal ka ikka väga suur. Minu vanaema emal oli (kui ma õigesti mäletan) ka mingi 12 last, kellest 6 jäid elama ja ülejäänud surid üpris imikueas või mitte väga palju vanematena. Palju lapsi oli tollal garantii, et ehk mõnigi täiskasvanuikka jõudmiseni elama juhtub. Enamus lapsi nii maal kui linnas elasid väikeste paljasjalgsete kräämikutena, aitasid talutöid teha ja vanematele oma ülalpidamist natukenegi tasa teenid kas või suvel kuskil karjas käies. Haridust oli enamusel a la 4 klassi külakooli - ning haigused murdsid neid ikka masendavalt sageli. Tõsi, kes ellu jäid, need olid tugevad - aga kas tõesti oleks sarnane selektsioon ka tänapäevatingimustes vastuvõetav? Ka süüa said nad nagu said. Näiteks minu vanaemal on lapsepõlves põetud rahhiidist elu lõpuni jalad kõverad. Jah, mina ei taha sünnitada lapsi, kui nad peaksid samades tingimustes üles kasvama nagu sellel ilma igasuguste toetusteta ajajärgul. Mõnes mõttes on meil ju praegu seesama aeg tagasi ju - iga pere peab ise vaatama, kuidas ta ennast elatatud saab. Igasugune vähegi luksuskaubam asi on väga kallis (saabaste ostmine oli tolle aja lastele juba täieline suursündmus, mille jaoks terve aasta raha korjati). Lisaks ei saa enamus peresid enam ennast ka põllul kasvatatavaga ülal pidada - et noh, toodaks ise jahu ja küpsetaks leiba ja aiamaalt tooks notsule peedilehti ja endale kaalikat. Põldu sellisel kujul ju enam kuigi paljudel lihtsalt pole. Mõni ime siis, kui inimesed pereplaneerimisel ka väga palju toetuste või nende puudumistega arvestavad - eriti nüüd, kus nad rasedust ära hoidvate meetmete osas palju teadlikumad on kui kunagise vabrikutööliste pered, kes mingist arvust alates juba iga uue ilmakodaniku sündi kurvalt teadmiseks võtsid, et jälle üks lisasuu paljasjalgsete rääbakuttide hordides juures - aga kui Jumal ta saatis, ju siis oli vaja ja mis saab vaene inimene sinna parata kui lapsed tulla tahavad.

Et nagu, ma ei oleks nii karm selle pihta, et tänapäeva inimesed on toetustega arvestama harjunud ja ilma nendeta jonnivad ja sünnitada ei taha - ajad on sellised lihtsalt praegu. Ise sa ka ei tahaks ju palju lapsi siia ilma juurde sünnitada, kui oleks selgelt näha, et nende lapsepõlv saab mööduma pideva näljatunde ja vanadest kaltsukariietest kokku õmmeldud rõivaste (sest linapõldusid meie tänapäeva peredel enam kodus ei ole ju) tähe all.

Bianka ütles ...

Minu arust Emmeliina tahab sõna võtta selle vastu, et on liiga palju tekkinud neid inimesi, kes ei tunneta enam enda vastutust oma laste kasvatamises ja nende eest hoolitsemises. Oodatakse, et riik maksku kinni kõik kulud, mis lapsega kaasnevad. Kool võtku kasvatamine enda peale ja nii jääks ainult laste tegemise vaev. Selliste vanemate eeskuju ja maailmapilt toodab reeglina endasuguseid. Paraku on eriti maapiirkondades see kasvav trend. Mida suuremad toetused, seda mõttekam tundub nende kasutamine. Tööd ei peagi tegema, saab ka ilma läbi. Toetuste pidev suurendamine on hakanud omavastutuse osa vähendama ka mujal maades ja see pole sugugi hea tendents.

Parim artikkel sel teemal on minu arust Anu Tootsi sõnavõtt. Toetuste eesmärk ei tohiks olla mitte äraelamise võimaldamine, vaid ajutisest raskustest väljatulekul abi andmine, et inimene jalad alla saaks ja hiljem ise hakkama saaks.

Emapalk on selles mõttes õige suunitlusega toetus. Sel ajal kui ema töölt ära on, peab teda aitama. Hiljem, kui ta jälle tööle naaseb, oleks loomulik, et ta ise suudab oma laste eest hoolt kanda.

Trulla, sinu emapalga "õiglase" määra nõudmine on tüüpiline sotsialism. Kõigile nende vajaduste järgi, nagu oli kombeks ütelda. Kus see õigluse piir siis on, kas just nii palju, kui sina said? Kui kõigile pakutaks miinimumpalka, siis ei oleks sa ehk enam rahul, et saad sama palju kui need, kes pole päevagi töötanud?

Riigil pole raha saada sellel toetuse maksmiseks mujalt, kui maksudest. Aga kõrgema palgaga inimene on rohkem panustanud maksude näol ja tal on õigus riigilt ka rohkem vastu saada. Kõrgema palga saamiseks (eriti naistel) on tulnud kõvasti pingutada ja vaeva näha.

Emmeliina ütles ...

vaata Trulla mind hirmutab toetuste puhul see missuguseid signaale selle olemasolu annab erinevatele sotsiaalsetele gruppidele. Kui ema on sünnitanud lapsed teadmisega, et küll vald katab ja toidab ja ka tema matab ja isa iga lapse puhul "metsas saba seljas" või "teostab kodus vajalikke majapidamistöid" ja siis sellisest perest sirguvad kähku uued emmed, kes hakkavad sedasama tegema.

Aga selles mõttes on sul õigus, et meie st. 50+ põlvkond suhtub vanemahüvitisse eelarvamusega, kuigi see parandab meie laste ja lastelaste elukvaliteeti. Eelkõige sellepärast, et loll raiskamine ja rehepaplus paistab meie veel õhukese riigi igast nurgast. Ma olen sellel teemal meie täiskasvanud poegadega asju selgeks vaielnud. Ka nemad ütlevad, et ajad pole enam need. Sellepärast ma arvamuse paljususele vastuvõtlik olengi.Nüüd hakkan soovitet linke lugema. Olen aruteluga väga rahul

Emmeliina ütles ...

Bianka - aitäh Anu Tootsi artikli eest. Kriipsutasin vajalikud kohad alla ja hakkan sügavalt kahetsema, et minu parimal õppimise ajal (18-25)sellist eriala polnud. Eks ma siis nüüd õpin elust enesest.

veel kümmekond aastat tagasi oleksin olnud mõnede Joanamari ja Trulla seisukohtadega päri, aga juba 2005 aastal avaldas Sakala minu üllitise http://emmeliina.blogspot.com/2008/06/paluda-vi-mitte-toetada-vi-mitte.html
See puudutas küll toimetuleku- ja puuetega inimeste toetusi, kuid mõte jäi samaks.

Trullalt tahaks küsida: Miks kerjata naabrite ukse taga, kui on ajutine toimetulekutoetus O/V piires? oleme isiklikult seda kasutanud ja ilma häbita, muuseas.
Kurb, kui väidad, et kaks noort inimest oleksid jätnud lapse (d) ilmale toomata ilma toetusteta. Siis on küll miski mäda siin riigis, kui noored ja terved inimesed niimoodi tunnevad. Ehmatavalt kurb, sest vähevõimekatel pole titeisu kuhugi kadunud. Loomulikult ei aita nendele ainult peretoetusest ja vanemahüvitisest. Nende järelkasv vajab sageli erivajadustega laste koole, õpilaskodusid, halvemal juhul noortevanglaid või lastekodusid.

joanamari ütles ...

sa päevalill ajad jama
kes siin keda haletseb?!
elu lihtsalt oli selline nagu oli
eks sa ise ennast haletsed kui teiste jutust seda välja loed
kui laste taldrikutelt kokku korjatud jäägid-supp pole solk, mis ta siis on?!
tunnen mina rõõmu millest tahan ja keegi ei pea selleks mind õpetama ega käskima
kui millestki räägin, kuidas asjad olid, siis hakkab kohe siltide panemine!!!!
oi kuidas ma seda vihkan!!!
seepärast ei tahagi ma lasta lauskommenteerimist oma blogis
igapäevaselt pean rookima idiootseid kommentaare
oma blogisse ma neid lihtsalt ei lase enne kui olen läbi lugenud
kui sa oled lugenud päevalill mu kommentaare ja blogi ja arvad ikka et ma ennast haletsen, siis oled sa millestki väga valesti aru saanud

Segasumma Saara ütles ...

Nojah, mina vaatan asju muidugi oma sellise, "intelligendihakatise" (olgu selle intelligentsiga kuidas on - pealiskaudsus muidugi, nagu näha, kipub ikka probleem olemavahete-vahel) seisukohalt. Noh, et ennekõike peab ikka ise toime tulema ja toetuste pärast midagi ekstra tegema ei hakka (ei võta laenu ega soeta lapsi oma põhilootusi toetustele rajades). Tõsi, see teine laps sai küll peresse lubatud just seetõttu, et oli see emapalk ja ma leidsin, et suudan selle toel selle kõige töövõimetuma perioodi hakkama saada. Aga ma annan endale aru, et toetusi antakse piiratud aja, laps jääb sulle ikka eluksajaks (kui temaga just midagi halba ei juhtu). Meie pere jaoks need koolitoetused ja igakuised maksed nii eluliselt olulised ei ole - saame hakkama, kui mõlemad töötame. Aga need kaks esimest lapsega kodus oldud aastat aitas küll "emapalk" üle elada. Seejärel, kainelt arvestanud, et ainult mehe palgaga me talviseid küttearveid ära maksta ei suuda (nii et lisaks veel süüa ka saaksime kuu aega), vaatasin jõuliselt töökoha järele ringi ning selle ka sain. Lisaks veel vedas ning õnnestus lapsele ka väga hea hoidjavariant saada.

Eks ma mõistan Emmeliina muret sel teemal ka. Kui on ikka nii palju kokkupuuteid kogu aeg (töötamise käigus) just nende kogu elu toetuste najal ära elada lootjatega, siis selge see, et kohati kindlasti tekib masendus, et miks inimesed nii võõrdunud on ise oma elu eest vastutust võtmast.

Häda ongi ilmselt, et minusugused pigem endale lootjat jätavad toetusteta sünnitamata (nähes ette, et ilma toetuseta seda beebiiga nälgimata üle ei ela) ja toetustele lootjad sünnitavad nii ehk naa - andis Jumal lapsetegemismasina jalgade vahele, küllap annab ka, millega sealt väljutatud toodangut toita, või kui ei anna, siis noh, las tuhnivad ise tänavatel, äkki leiavad midagi.

Segasumma Saara ütles ...

Ma olen ka hiljuti vaielnud lapsevanemaga, kes leidis, et noh, nüüd sai laps kooli saadetud ja las nüüd teevad temast seal siis tipptasemel sportlase (ja mis seal siis veel vanema unistused olid). Ja oli üsna vihane, et õpetaja tegeles oma ajast tema meelest ülemäära suure osa ka nende "nõrgematega", sellal kui tema ootas, et õpetaja nood pikalt saadaks ja ainult andekaid edasi arendaks. Et milleks mõttetutega aega raisata, oli tema loogika, arendatagu parem neid, kellest midagi ka loota on. Noh, ma võin ju näha, miks ta seda tahaks, aga koolitingimustes nii ei saa ju. Kui on klassitäis lapsi, siis ei saa nõrgemaid ju üle parda visata ja lihtsalt seal lösutada lubada, ning ise ainult potentsiaalikamaid arendada. Oleks tal vähemandekas laps, hädaldaks ta ilmselt teises suunas - miks õpetaja andekatega tegeleb ja tema oma hooletusse jätab. Et tema laps ka ikkagi inimene ju. Vanemad ei ole ka kunagi rahul. :)

Aga kui vaidlesin, et kool siiski on selleks, et kogu seltskonda mingile teatud tasemele viia, ja et tegelema PEAB koolis kõigiga, ajalimiit aga ülidetailset diferentseerimist ei võimalda, ning andekamate jaoks on siiski pigem ikka spetsiaaltrennid, siis oli mainit' lapsevanem ikkagi väga pahane, et mille pärast ta siis õpetajale üldse maksab, kui too tema lapsest tavalise koolitunni käigus tippsportlast kujundada ei suuda. Et miks tema peab veel oma raha eest last eraldi trenni panema, kui ta ju kooli tema juba pani. Üritan mainida, et lapse arengule kaasa aitamine on ikkagi ka vanema vastutus, mitte ainult kooli oma, kool puhtfüüsiliselt ei jõua iga üksiku lapse erivajadusi ideaalilähedaselt rahuldada. Ei, tema ikka, et panin lapse kooli, edasi on juba kooli asi.

Hea küll, ta tegelikult ikkagi arendab oma last ka kooliväliselt ning vaidleb lihtsalt vaidlemiskirest ka (vähemalt osaliselt), aga ikka see seisukoht - panin lapse kooli, siitkohalt minu vastutus lõppeb, kool võtku üle nüüd. No ei saa ju nii. Laps sünnib ju ikka vanematele, mitte koolile. Minu meelest.

Emmeliina ütles ...

Rohkem pole uusi arvamusi tulnud. Võtan asja kokku Anu Tootsi sõnadega:
eesti sotsiaalpoliitikat vaevab kaks fundamentaalset häda: vähene tõhusus ja kasvav asotsialiseerumine.