Teisipäev, 2. detsember 2008

Selle aasta viimane virisemine. Ausalt.

Kaua see vana postitus siin ripub, vaja midagi ette võtta. Räägiks elust. Aga millisest? Kas enda omast või üldiselt? Kas sellest, mis möödas, või sellest, mis tulemas?
Üldises plaanis enam ei oska, sest olen vanuselt siirdunud sinna lubjakivide hulka. Üha rohkem taban end tundmast: mis mina sellest noorte elust tean. Niiet parem räägin teemast, mida valdan, st. enda elust.

Nimelt juhtus selline lugu, et Poeg 3 kinkis mulle uunikumaparaadi. Vot sellise! Ma ei tea, kust ta selle välja taris, aastaarvu pole, ainult kiri "Kinoprojektor" ja veel mingi disainitud nõuka kaubamärk. Kaalub teine oma paarkümmend kilo ja on kenasti nahkkotti pakitud

Kogunesime siis mitmekesi vaatama 32 aasta taguseid jäädvustusi. Ikka seda nõukogude noorte elu tähtsamat sündmust - pulmapidu! Pean kohe tunnistama, et pildistaja ei olnud tasemel. Kuid see selleks. Tähelepanu keskpunktis loomulikult noorpaar koos asjaosalise "minuga". Mida teised mõtlesid, oli vähe kuulda ja mida mina endast mõtlesin oli ka vähe kuulda. Üht aga küll: kuidas ikka sel ammusel (1976, kas teil elekter ikka oli?) ajal üks praktiliselt kosmeetikumideta kahekümnene nii rõõsk ja klaar välja nägi. Aga noh, kes seda saba ikka kergitab...

Peateema oli ikka mood. Et miks just kollane pits ja miks just selline? Aga vaat sellepärast, et kollane mu selleaegne lemmikvärv. Aga tegelikult rohkem sellepärast, et tutvuse kaudu (onu töötas kaubamajas) saadud saksa(!) pitsi värv oli just selline. Kogu esimese päeva komplekti disainis peigmehe õde. Kingad olid küll number suuremad, aga sobivamaid polnud, sest number väiksemad oleksid tõeline ikaldus. Ja soengu rokokootas rajoonilinna parim juuksur (kauplusejuhatajast tädi oma). Peigmehel oli samast pitsis pluus ja lokid õlgadeni. Ämm troonis toon tumedamas pitspluusis ja maani seelikus. Enamus pidunaisi kandis kirjusid krimpleenkleite, küll valge kraega, küll kraeta ja peenematel prouadel olid esimesel päeval registreerimisel maani kleidid või seelikud.

Näed, kippusingi moest vahutama, sellised need naised on. Pidu oli võimas, äi veristas sea ja kohalikust kolhoosist osteti vasikas. Suitsukanad peale selle. Õlu toodi Tartu õlletehasest vaadiga. Ja viinad (3.62) poest. Veini mäletan, see oli Põltsamaa Kuldne ja Tõmmu. Kui tähelepanelikult peilida, siis näeb selle ajaloo söögilaualt ära.
"Lilleseadeteks" olid punased ja valged nelgid klaasvaasides ja tuhatoosid iga kahe meetri pealt.

Külalisi oli 80, suurema osa moodustasid sugulased. Töökollektiivil oli samuti tähtis koht, sest lasteaianaised võtsid nõukogude pulmanaljade tegemise enda peale. Pulmavalsi teostasime akordioni saatel.
Aga tantsuks mängis meie oma bänd.

Suurepärane, ütlete! Superelu oli teil nõuka ajal! Lausa piimajõed ja pudrumäed ja vesi muutus keskööl viinaks. Aga kas ikka oli? Siis ma veel ei mõelnud, et see, minule ema ja onu poolt korraldatud pulmapidu oligi tegelikult mu nooruse lõpp. Elukutse oli, mees oli, nüüd tuli lapsed sünnitada ja oma elu hakata elama.

Miks ma sellest nii pikalt räägin, tegelikult tahtsin jõuda hoopis millegi muuni. Kui vanad tunduvad pildil kuldse nõukogude aja keskealised! Miks? Kas elati siis kiiremini, saadi ruttu elukutse, abielluti noorelt, rajati kodu noorelt, sünnitati noorelt ja mindi ka noorelt.
Selle aja 25-55-ste nägudelt paistab eatus väga selgelt välja. See oli keskiga, pärast mida saabus pension ehk vanadus.

Noorus lõppeski 20-25-selt. Tänapäeva kontekstis tundub aga, et selles vanuses meestel - naistel ei taha noorus mitte kuidagi lõppeda. Õige ka, kes ei tahaks meeldivat pikendada.

Sellepärast ma arvan, et kui üldse rääkida pensioniea pikendamisest, siis peaks see algama praegustest 25 - 35 aastastest. Nendest, kes pole isegi 30-selt valmis ilma emapalgata sünnitama, sest on enne seda ainult hänginud ja tšillinud ning mööda maailma reisinud, mitte iseseisvaks eluks ja oma tulevaste laste heaks veeringuid kõrvale pannud.

Kuid need, kes oma elust poole elasid - töötasid õitsva kommunismi loosungite all, laske need ikka 60-selt koju kotile. Muidugi vabatahtlikuse alusel.

Alati võib küsida "kes maksab"? Kuid alati on ju võimalik maksta vähem. Minu vanaema vanaema suri 1934-ndal pimedana valla vaestemajas, sest polnud ilmselt suutnud kasvatada selliseid lapsi, kes vanale toeks. Minu saja aastaseks elav vanaema elas miinimumpensioni ja hingerahuga vanaduspäevad oma tütre juures, ei vaevanud ta oma mõtteid probleemiga "miks mina rikkaks ei sündinud". Minu 80 aastane ema on oma miinimumiga rahul ja õnnelik, sest kuigi ta teab paremat tahta (seltskonnalehed ja televiisor!) ütleb ta endale: mida pole olnud, seda pole olemas.
Nüüd juba 53-ne "mina" kuulun rühmitusse "elan hästi, kui ei võrdle".

Minu põlvkonna elu on niigi nihkes. Kõigepealt lubati meile õitsvat sotsialismi ja head elu suurel kodumaal. Siis lubati kommunismi, kus mitte keegi ei pidanud tööd tegema, vaid kõik ainult ehitasid riiki.
Järgmisena lubati kapitalismi, kus need, kes teevad palju tööd saavad selle eest väärilise tasu ja väärika vanaduspõlve.
Nüüd lubatakse tulevikuvõimalust surmani töötada. Miks mitte.

4 kommentaari:

Eve Piibeleht ütles ...

Aga vahva, kui sellised fotomälestused alles on. Endal on ka vanade piltide otsa sattudes vahel tunne, nagu oleks see olnud hoopis teine elu, hoopis teine maailm ja hoopis teine mina.
Mis aga pensionisse puutub, siis nõukogude ajal töö, toidupuuduse, raskete kottide, hirmpikkade järjekordade ja olematu meditsiini tingimustes poolsurnuks väntsutatud naised peaksid hiljemalt kuuekümneselt puhkama saama küll, see on ka minu arvamus.

Anonüümne ütles ...

Siuksed diaprojektorid olid kunagi koolides kasutusel. Nimeks LETI-60. Väga hea ja võimas riist.
Pildi pealt vaadates tundub, et projektori lamp kas juba on läbi põlenud või siis teeb seda kohe. Kui kuskilt uue lambi leiate, siis ärge lampi paigaldades seda sõrmega katsuge ega aparaati külili asetage kui pilte vaatate. Siis lamp kestab kauem.
Paff

helle ütles ...

Lugesin tagantjärele. No virisemist pole siin küll, otse vastupidi - kuidagi läbi muigelsuu veidi nukravõitu ehk. Oli jah nii, aga see oli meie noorus. Pulmi peeti sel ajal tõesti vägevalt. Ei hoitud kokku, sest söök ja viin oli ju odav. Riideid paremaid kui just kätte sattus ei osanud tahtagi.
Vananemise kohta on Sul sulaõigus - noorusele järgneski kohe keskiga, mis läks märkamatult üle vanaduseks. Kesse siis ennast värvis või meikis pärast meheleminekut! Nüüd võib kergeusklikud ära petta, kui hoolega spaatad, tuunid või ilusalongi külastad. Ega sisse keegi enne näe, kui lõhki lõigatakse.
Ei ole midagi hullu, Emmeliina, me oleme kõik kätte saanud ja rohkemgi veel, millest pole osanud unistadagi. Õnne!!! Tervist!

Emmeliina ütles ...

tänks, anaonüüm
lugesin välja, oli jah üks L tähega asi. hea, et lambi eest hoiatasid. seda uut ei saa ilmselt kusagilt, nii läks kaduvikku ka vana pisike projektor.

sjgelle
tore, et lugu õiges valguses nägid. olen oma sotsiaalse närviga tihti pinnuks p-s, sellepärast ka pealkirjapabin.
tervist ja õnne - need kaks ongi olulised. 53-sele minule küll.