Neljapäev, 18. detsember 2008

Maa kool ja maa sool

Iga Suur, kes kahtleb jõulutraditsioonide, kui vajaliku atribuutika ellujäämises, peaks osalema väikese maakooli jõulupuul.

Kirjutasin meelega sõna "jõulupuul", sest puul on sellel peol peatähtis koht. Niisamuti stiilsel jõuluvanal. Lapsed esinevad ka igasugu teistel pidudel, hästi ja mõnuga. Kuid jõulupidu on eriline tunde tekitaja.
Sõmeru (endine Aluvere) põhikooli õpetajatel jätkus niipalju tarkust, et teha pidu õhtusel ajal. See tähendab, et mõeldi lastevanematele. Ja neid alglasside laste vanemaid ja muid külalisi jagus terve saalitäis. Kõige pisem minu mõõdu järgi alla kuu vanune.
Kes arvab, et tegemist vana, arhailise koolihoonega eksib, sest uus maja ehitati metsa veerde 1988 sügiseks. Maarja Nummerti projekti järgi. Koolitee tehti ka, alevini. Ainult jalgsi käiatele ja jalgratturitele. Ääristati õunapuudega, kust minagi igal sügisel õuna haukan.

Tänavu värviti maja ja vuntsiti eriti ilusaks. Staadion ja suusarajad on otse kooli kõrval.
Poeg 1 ja Poeg 2 said seal põhihariduse tunnistuse. Kui maja valmis, tulid suured jamad. Mingi põrandakatte materjal oli nii mürgine, et õpilased pidid aasta tootmishoones tarkust taga ajama. Niikaua kui põrandad vahetati ja mürk välja aeti. Siis ma sellest koolist hästi ei arvanud. Kuigi asus praktiliselt koduõue peal. Hea oli kui suured lapsed sealt minema sain.
Poeg 3 ja 4 hakkasid linna kooli ja lasteaeda käima. Steineri meetodi järgi, sõbralikus puumajas. Nii katkes täielikult suhe oma valla kooliga.

Nüüd pöördus ajaratas tagasi. Poeg 2 pidas suure nõu ja tõi kaasavarapoja oma vana kooli esimesse klassi. Sellepärast peol käisingi. Ja üldse majas ringi. Fotokas jäi koju, ilmaaegu. Maja on teistele näitamist väärt. Käsitööd ja isetegemist täis. Nii aknad, seinad kui pidulava. Jätkus silmale ja kõrvale. Õpetajad ja muidu kaasaitajad olid suure vaeva ära näinud.

Meie noormees mängis sajajalgse viiendat jalga. Näitlejadebüüt missugune! Õpetaja oma geniaalsuses oli kõik 12 esimese klassi last ritta pannud, triibulised sokid jalas ja nii nad siis läksid mööda metsa. Ikka korrates: mina olen sajajalgse esimene jalg...Siis tuli hädaoht ja jalgne viskas pikali. Siis sai hädaoht mööda. Jaa nii edasi. Taustamuusika oli väga hea. Neljas klass tegi Lumekuningannat. Igaühele midagi.

Loodan, et see viis kilomeetrit maakonnalinnast kool ei sure välja ainuüksi sellepärast, et linn saab sisse osta kõrgemakvaliteedilist õpetajateenust. See, mida ta ei saa on "mina tunnen kõiki" tunne ja seda, et vahetunnil võib üle koolimuru silgata. Muidugi võib ka metsatukas suitsu teha, kuid see on juba eri teema.

Kuigi vallavanem meil linnast, teab mis teeb. Lasteaed ja koolimaja näevad välja väga ilusad.
Oma köök ja söök on ka. Ja suures linnakoolis ei käi vanaemad kooli jõulupeol.

Kommentaare ei ole: