Nota Bene

Panen lihtsalt lingi http://www.naine24.ee/2580944/lasteaiaopetajate-kurnatus-on-muutunud-tosiseks-probleemiks#.UnJV5_9AOFc.facebook

ja ehk nädala lõpus kirjutan loo

ja üks link veel http://perekool.nupsu.ee/1248/psuhholoog-ka-parim-kodu-ei-asenda-enam-lasteaeda/

ja veel üks linkhttp://opleht.ee/10505-uhe-opetaja-susteem-on-laste-jaoks-turvaline/

http://opleht.ee/9737-lasteaiaopetaja-ei-ole-kunagi-liiga-tark/

http://opleht.ee/9189-alushariduse-kvaliteet-rahvusvahelises-arutelus/

http://opleht.ee/8759-heatahtlikkus-on-hinnas/

Karmid sügistuuled (täiendustega)

Nagu tööpäevade õhtuti, pugesin eilegi varakult raamatuga voodisse. Ärkasin kella kahe paiku ja see, mis akna taga toimus isegi hirmutas veidi. Õnneks elekter ära ei läinud, tuli isegi ei vilkunud kordagi.
Seekord jäi majakatus peale (eelmine sõitis koos 2010-nda augustitormiga. Ja ühel sügistalvel pidime evakueeruma, sest meie kortermaja oli viis päeva elektrita.

Seevastu laupäev ja pühapäev olid mõtlemapanevalt meeleolukad. Kultuuritöötajad olid külla kutsunud Hedvig Hansoni. kes tutvustas raamatut Ellen Kaarmast. Minu jaoks oli kohtumise märksõna harmoonilisus. Raamat oli mul loetud ja avaldas sügavat muljet. Nüüd lisandusid veel noore, minu laste vanuse kauni naise elufilosoofia ja laulud. Minule jäi kõlama sõnum: rohkem mõtestatud tegevust ja vähem tilulilu meele lahutamist.

Tasakaaluks kenadusele sattusin kodus taifuuni meelevalda. Mida oligi vaja tõestada: vägivaldne telekas ja sealiha on saatanast. Haige mees ka. Kahjuks pean tööle rühkima ja ei jõua siia trükkida üht luuletust. Aga mälu peale pole kindel.

Autor Rudolf Rimmel, kogumik Haldjasaar. )1974)

"""
Astud küsimuste rippuval sillal:
õrnus, armastus kadusid, kadusid...

Millal?

keegi õrnuse alla ehk lükkas,
aga armastus alla ehk hüppas,

üksi, üksinda suutmata olla?
Sild see kriiksub: võib olla.

Võib - olla ?

Pühapäeval oli pisike seiklus teemal "head inimesed pole ilmast kadunud". Nimelt aitas üks härrasmees Kundas meid avariist pääseda, juhtis tähelepanu tössile tagarattale ja vahetas rehvi terve vastu nigu niuhti. .......

Tänu sellele saime mere äärde, kolasime koos peremehega Richard Sagritsa õue peal ja nautisime soolast ning sooja mereõhku. Pildid on meelega udused. 

Ja nüüd veel veidi oktoobrilõpu merd

Ja veel veidi Rimmelit:

need aastad aastad
kallis meile kahele
on klaasist seinaks
mida õhemaks ei muuda

see sein kui needus
kerkib meie vahele
sealt üksi läbi näha
kumbki meist ei suuda

Kas kummiga saab kustutada vead?

Tähtsad majad ja kohad

vaade koolimaja aknast surnuaia poole

alumise korruse kivipõrandal on minu sümboolseid jalajälgi pea kaheksa kooliaasta jagu

kell seinal pole muidugi enam see....

1993 

ja 20 aastat hiljem

50-s lend ehk meie

Lugesin eelmist postitust ja jäin rahule. Olin tabanud endale olulise. Tegelikult olen kooli ajast ja kokkutulekust varemgi kirjutanud. Püüdes üldistada ja tähtsustada ühtteist aastat elust. Seekord jõudsin juttu kerides enda jaoks "alevi kooli" sündroomini. Jällegi midagi uut.

Tuttavaid on palju, aga kedagi ei tunne... Ei mäleta, kes need read kirjutanud on. Selleni jõudsin ka. Kokku tulemine kooli juubeli sildi all annab hoopis teistsuguse tunde, kui oleks oma klassiga eraldi kokku saanud. Sellist kokkutulemist pole meil olnud. Ja ei tulegi. Keegi ei taha ka ...vist. Mina ka mitte. Näiteks kohtun sagedamini hoopiski üks klass varem lõpetanud "Sagadi Maiega". Ühisosa -see moodne sõna liidab.

Lõpetuseks
Koju sain kenasti mugava autoga maja ette. Klassivend tõi. Kakskümmend aastat tagasi ka. Kodulinn meil üks. Muidu oleksin öömajale jäänud. Majja, kus 15 aastat elasin, kust 51 aastat tagasi kooliteed alustasin ja 40 aastat tagasi lõpetasin. Räägin ju, et alevi värk.