Pikemad sammud

ÕPETAJATE PÄEV on mõeldud selle jaoks, et oktoobrikuu esimest nädalat elavdada,  arvan.
Eesmärk sai kuhjaga täidetud.
Omavalitsuse korraldatud vastuvõtt Johan Randvere ja Evelin Samuel - Randvere musitseerimisega oli oodatust meeleolukam. Mees mängib klaverit tõesti imehästi ja lugude valik oli õnnestunud. Ka Evelini vahetekstid ning kaunis sügiskollane kleit hoidsid meeleolu.
Musta huumorit jagus, ehk õpetaja on kannatlik ja kõigega nõus. Esiteks ajas bussijuht päevad segi ja teiseks oli suupistete ruumis sooja samapalju kui õues. Aatrium ikkagi ehk vanarooma arhitektuuri elamu keskne ruum kuhu valgus pääses aatriumi katusest. Soojapidavuse kohta puudub info. Aga peetud ta sai.

Koolis seevastu kulgesid asjad omamoodi. Üheksandikud olid enda pisikeste käekestega salateid ja võileibu valmistanud. Nii armas! Püüne pääle kutsuti ka. Ükshaaval. Nii hirmus. Loeti ette, kes on kes. Ma ei ütle, kes mina olen. Vilistlased lugesid luulet ja musitseerisid. Hiljem, omakeski laulsime ja  rääkisime naljalugusid. Paar neist jäi meelde.

Kaks keskealist naist arutavad.
-tead, ma nägin täna meie algklasside õpetajat-
-kuidas sa ta ära tundsid, ta peaks ju muldvana olema?-
-eks ikka sellesama talvemantli järgi...-

On hiline õhtu. Pikkamööda kustuvad kortermaja akendes tuled. Ainult ühes on valgus. Kes seal elab? Loomulikult õpetaja, kes valmistab järgmiseks päevaks tunde ette. Lõpuks on kõik. Keskööks kustutab ta tule ja suikub unne. Siis heliseb telefon. Ähmis õpetaja vastab viimaks.
Kuulda on ärritunud mehehääl:
-ja teie seal magate juba?-
-püüdsin jah, kell ka palju-
-magage magage, jätkab hääl sarkastiliselt, aga meie siin kümne aastase pojaga lahendame matemaatikaülesannet, mis te kodutööks andsite-

Tegelikult olen uhke
http://opleht.ee/2018/10/kas-opetada-voi-meeldida/
Vahest kripeldab, eriti sügisõhtutel. Kahju, et AK seda lugeda ei saa. Ka tema oleks uhke olnud. Onu niisamuti.


PÜHAJÄRVEL
Kingi sain muljet avaldava. Poeg 2 transportis mind koos lapselapsega paari päevasele puhkusele. Virukale on juba sõit lõuna poole elamus, kaunil sügisel eriti. Oi kuidas Manni mind ujulas proovile pani. Kõigepealt virises, et siin pole ju midagi teha ja nelja tunni pärast jätkas: juuubaaaa välja - see pole õiglane.
Isiklikus plaanis olin pärast õhtusööki kutu. Kas arvate, et läksin pubisse Raen Väikest kuulama. Muidugi mitte. Või Tornikohvikusse. Muidugi mitte. Mis ma siis tegin selle tõotatud vabadusega? Läksin ilusasse pehmesse voodisse tuttu. Mannil oli pärast koolitust isa ja tütre aeg. See tähendas bowlingut, noolemängu, piljardit ja muidugi pubi.
Mulle tähendas see olla hommikul värske ja ujulavalmis. Olin. Lõunani. Siis kordus see: juuuubaaa välja! Oehh.

Lause: vanaema, ma armastan sind nii väga, oled maailma parim! korvab kogu vaeva.

Keegi pole öelnud, et elu peab lihtne olema.

Seljatasin septembri

Kui pärast täiskuud saabub sügistorm ei sobitu see üldisesse pilti. Mida ma siis ootasin? Ikka kuldset sügise jätku. Õnneks panevad vahtrad tuulele vastu ja hoiavad oma lehti vägisi kinni. Ehk jõuavad niimoodi veel punaseks saada.
eelsügis
varasügis
südasügis
pärissügis
hilissügis

Eelsügis, mis nii väga suve moodi, kestis paar nädalat.  Üle kahekümne soojakraadi  21. septembril oli ikka ootamatu loodusnähtus. Järgmistel päevadel lõppes see pidu ära kuigi sügise sünnipäeval  kannatas isegi metsas onni ehitada. Jesper, kuue aastane pealinnapoiss: Vanaema juures on kõik tasuta. Saun on tasuta ja isegi metsas puuonni tegemine on tasuta. Vot nii. Tegelikult sai onnitamine alguse juba augustis ja jätkus nüüd täie hooga.

Enam ilmad ei hellitanud.
Enne Mihklipäeva oli Väike - Maarjas öökülma. Üldse oli iga septembripäev ettearvamatu. Kapis rippus korraga vähemalt kolm mantlit ja jopet.
Ühe tugeva nohu suutsin hankida ja õnneks kiiresti seljatada.
Neli koolinädalat niisamuti.

Kaks erilaadset kontserti sai kuulatud. Vanavanemate päeval Väike-Maarja seltsimajas Valss vanaisale (suurepärased esinejad Triin Arak, Mihkel Kallip jt.) Oli nii ilus ja südamlik, et meie 91 aastane Puruvana Ellen rääkis sellest veel pikka aega.
Teine oli Rakveres, Naised Köögis. Seekord küll Targas majas. Kaks kontserti. uskuge, ma pole niipalju naisi kunagi elus korraga Rakveres näinud.

Maailma parandamas

Eile tahtsime 9 aastase Marianniga maailma koristada. Enne vaatasime filme ja rääkisime plastikust. Partide pargis (meie pandud nimi) Rakveres Vee tänaval ei olnud õnneks õieti midagi koristada. Nii tore! Uued prügikastid ja üldse oli mulje hea. Leidsime katkise õhupalli, pingi vahele topitud mahlapaki, suure tühja kilekoti ja väikese klaaspudeli. Konisid korjama ei hakanud ja lapsel ka ei lubanud. Mis suitsetajad need küll on, kes viskavad mittemädanevad konid pingi kõrvale kuigi prügikast sealsamas. 

Üks noor naine hakkas koera situtama peaagu sealsamas, kus meie laps murul ojakese ääres mängis ja ei koristanud enda st. koera järel. Olin liiga kaugel ja liiga leebe. teinekord enam pole. Kokkuvõttes olime rõõmsad, et kott ja õhupall vette ei sattunud ja partidele viga ei tee.

Õhtul poodi minnes ostsin tomatite jaoks biolaguneva kilekoti. Polnud seda enne Grossi poes märganud. Maksis 0,05 raha ja saab teinegi kord pruukida.

Üksikuna olen plastiga kimpus Nutsakud ja nätsikud kipuvad toiduga kaasa. Loomulikult ei lähe ma taaskasutama st. enda taaraga poodi. seega viskan rohkem määrdunud suurde konteinerisse, sest pakendikonteiner kahe 24 korteriga maja peale on väike. hea, kui sinna tagastamata klaas mahub. Enamik ajast on see pungil täis ja kaas irvakil.

Ainuke, mida järjekindlalt teen on riidekoti kasutamine. Kui banaane, tomateid vm ostan, siis ei pane neid eraldi kilekotti, vaid kasutan vanu, mis kaasas. Miks siis veel kilekott? Kuna liigun bussiga on vaja, et riidekott ja käekott kaitstud saaks. Kes ikka tahaks käia piima või salatisaba taga. 

Pojal on mul mingid eraldi fruktide kotid, aga need on sellised võrgu moodi ja ühistranspordis veidi kahtlased. Nüüd siis hakkan biolagunevaid kasutama.

Väiksed kilekotid ja loomulikult satub sekka kas suuri, saadan prügiga konteinerisse. Millega siis veel?

Teema lõpuks pildid möödunud pühapäevast.