ÕPETAJATE PÄEV on mõeldud selle jaoks, et oktoobrikuu esimest nädalat elavdada, arvan.
Eesmärk sai kuhjaga täidetud.
Omavalitsuse korraldatud vastuvõtt Johan Randvere ja Evelin Samuel - Randvere musitseerimisega oli oodatust meeleolukam. Mees mängib klaverit tõesti imehästi ja lugude valik oli õnnestunud. Ka Evelini vahetekstid ning kaunis sügiskollane kleit hoidsid meeleolu.
Musta huumorit jagus, ehk õpetaja on kannatlik ja kõigega nõus. Esiteks ajas bussijuht päevad segi ja teiseks oli suupistete ruumis sooja samapalju kui õues. Aatrium ikkagi ehk vanarooma arhitektuuri elamu keskne ruum kuhu valgus pääses aatriumi katusest. Soojapidavuse kohta puudub info. Aga peetud ta sai.
Koolis seevastu kulgesid asjad omamoodi. Üheksandikud olid enda pisikeste käekestega salateid ja võileibu valmistanud. Nii armas! Püüne pääle kutsuti ka. Ükshaaval. Nii hirmus. Loeti ette, kes on kes. Ma ei ütle, kes mina olen. Vilistlased lugesid luulet ja musitseerisid. Hiljem, omakeski laulsime ja rääkisime naljalugusid. Paar neist jäi meelde.
Kaks keskealist naist arutavad.
-tead, ma nägin täna meie algklasside õpetajat-
-kuidas sa ta ära tundsid, ta peaks ju muldvana olema?-
-eks ikka sellesama talvemantli järgi...-
On hiline õhtu. Pikkamööda kustuvad kortermaja akendes tuled. Ainult ühes on valgus. Kes seal elab? Loomulikult õpetaja, kes valmistab järgmiseks päevaks tunde ette. Lõpuks on kõik. Keskööks kustutab ta tule ja suikub unne. Siis heliseb telefon. Ähmis õpetaja vastab viimaks.
Kuulda on ärritunud mehehääl:
-ja teie seal magate juba?-
-püüdsin jah, kell ka palju-
-magage magage, jätkab hääl sarkastiliselt, aga meie siin kümne aastase pojaga lahendame matemaatikaülesannet, mis te kodutööks andsite-
Tegelikult olen uhke
http://opleht.ee/2018/10/kas-opetada-voi-meeldida/
Vahest kripeldab, eriti sügisõhtutel. Kahju, et AK seda lugeda ei saa. Ka tema oleks uhke olnud. Onu niisamuti.
PÜHAJÄRVEL
Kingi sain muljet avaldava. Poeg 2 transportis mind koos lapselapsega paari päevasele puhkusele. Virukale on juba sõit lõuna poole elamus, kaunil sügisel eriti. Oi kuidas Manni mind ujulas proovile pani. Kõigepealt virises, et siin pole ju midagi teha ja nelja tunni pärast jätkas: juuubaaaa välja - see pole õiglane.
Isiklikus plaanis olin pärast õhtusööki kutu. Kas arvate, et läksin pubisse Raen Väikest kuulama. Muidugi mitte. Või Tornikohvikusse. Muidugi mitte. Mis ma siis tegin selle tõotatud vabadusega? Läksin ilusasse pehmesse voodisse tuttu. Mannil oli pärast koolitust isa ja tütre aeg. See tähendas bowlingut, noolemängu, piljardit ja muidugi pubi.
Mulle tähendas see olla hommikul värske ja ujulavalmis. Olin. Lõunani. Siis kordus see: juuuubaaa välja! Oehh.
Lause: vanaema, ma armastan sind nii väga, oled maailma parim! korvab kogu vaeva.
Keegi pole öelnud, et elu peab lihtne olema.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar