teisipäev, 2. august 2016

Viimasel ajal käin ma kodus ainult trussikuid vahetamas

Selline oli ühe abielunaise iseloomustus oma meespoole käitumisele.

Võtan suvest suve. Eks õnne peab ka olema. Kuna üks osaline alt ära hüppas sain autos koha. Haapsalusse. Koos teatrietendusega Saueaugul. Mis omaette postitust vääriks.
Niisiis Haapsalu. Kui üldse eestimaa linnasid suvel külastada, siis kindlasti Kuressaaret ja Haapsalut.
Mõlemat olen väisanud ainult mõne korra.
Haapsalus soovisin kindlasti näha raudteejaama. Õnneks eksis autojuht teelt ja sipsti olimegi jaama juures.
Kell 13.32
Vale puha, et rongid siin enam ei sõida
 Lisaks kaunile hoonele võrratud lilled

Kuna olime ajast maas, siis teha polnud enam midagi. Oligi rohkem võimalusi aega surnuks lüüa. Esimene pood, kus tõstsime pitsi :)
Selline kujundus, et patt pildistamata jätta
ja veel....
Ausõna, vahest ma vihkan oma linna. Seal pole peaaegu mitte midagi suvepildistada. Aga sellest tuleb järgmine jutt. Kunagi hiljem....
Haapsalus ma lihtsalt ei jõudnud, jooksu pealt punnitasin
Ma ei tea, mis inimesed sellises linnas elavad
Ilmselt sellised, kes teevad selliseid asju

Kuna me pidime kohal olema poole ühe paiku ja saabusime kahe paiku jäi reaalaega teatrietenduseni viis tundi (koos sõiduga Saueaugule)
Kahjuks oli linn täis huvitavaid inimesi kes kõik suundusid huvitavasse kohta, mis polnud teps mitte kaubanduskeskus. Vaid hoopiski joogakeskus. Seal ma ei pildistanud. Lihtsalt ruumi polnud. Minu tugiisik (see, kes mu kaasa kutsus) tutvus raamatuvalikuga. Siis tutvus igasuguste peale ja sisse võtmise topsikutega, siis tutvus ehetega, siis tutvus... ja siis tutvus...ja tutvus ning lõpuks ei ostnud midagi. Julgesin tasakesi küsida ajakava kohta, mis pidi sisaldama nii palju: ujumist ja lõunatamist ja kunstnike ateljeesid ja veel ja veel...Vastust ei tulnud. Parim viis mitte kuuletuda on mitte kuulda :)

Viimaks ometi lõppesid letid. Õnneks maksid loengud arvestatava raha nii et saime tulema.
Seega jäi Evald Okase muuseumiga tutvumine läbijooksmiseks. All oli kellegi jaapanlanna näitus (väga mõjuv) ja üles korrusele ei jõudnudki.

Kell 15.12

pilt tuli kiirustades nii viltu kui viltu
..........

Vähemalt on mul koht kuhu tahaksin kindlasti tagasi!

15.26
Heldeke, kuhu maailma ma sattunud olen! Täielik naiste paradiis! Pilte ei keelatud teha. No me siis tegime!
Aga kõigepealt
Küll ma ikka teen ilusaid pilte! Teistest. Kui ennast vaatan, siis ....millegipärast tahetakse mind pildile ainult nägupidi. Lähedalt ja kortsus :)

Siiski...
ja veel üks
nagu rohkem värvi pärast :)

Ajasin sõrad vastu, mis ma ajasin (nad lihtsalt lubasid mu kuuletamatuse korral teatrisse mitte võtta) aga väga kiirelt saabus aeg lahkuda ning võrratu noorperenaisega hüvasti jätta.
Aga ma tulen siia veel! Seni vaatan kodus Poeg 4 poolt kingitud kalendermärkmikke, kuhu pole raatsinud ühtegi rida kirjutada.

16.04 ujuda või mitte ujuda? süüa või mitte süüa?

valisime söömise
Kohalik linlane ütles, et Lainelas on hea köök ja odavad hinnad ning väiksed sabad. Nii oligi. Sõin peedisuppi ja jõin maitsvat ergutuskohvi.

17.17
Egas enam midagi. Kohustuslik pinkpilt
ja promenaadile.
Pigem kiirustama, kui promeneerima.
Kuna üks lemmikblogija Tegelinski tegi minu eest tubli töö imelike veesoleva kunsti pildistamisel ja eksponeerimisel, siis jätan selle koha vahele.

Promenaadilt kaubamaja parklasse kiirustades leidus majade aedades miljon takistust. Hoovimüük - võta või jäta. Lihtsalt laupäeva õhtupoolikul. No olen kade, olen küll. Jälle neil on ja meil pole.
Pole ime, et kohalik, kui väle põder igale poole jõuab. Tal kotis salarelv
mida minul polnud. Sellepärast ta nii rahulikult sõnas: oh, sinna Saueaugule on  20 km. veerand tundi sõitu ja kohal!

Meie tee oli 37 km. Kohale saime üks minut enne seitset st. etenduse algust. Niipalju suutsin, et läbihigistatud üleriide kuiva vastu vahetada. Kosmeetika jäi muidugi kotti. Väike viivitus andis väga hea istekoha teises toolireas. Ja siis see algas
Kui Ekke Moori läbi loen, siis kirjutan. Kui...Praegu ainult niipalju, et 200 km. taha teatritallu tasub sõita.

Etendus lõppes kell 22 nagu lubatud. Veel veidi kohmerdamist ja olemegi koduteel. Veel kolm tundi sõitu ja olemagi kodulinnas. Ehee! See seiklus polnud ühtigi veel läbi. Autojuhinna oli vahepeal käinud võõras autos kaarti vaatamas ja tundus enesekindel. Sõita esimest korda, ilma kaardi ja selle rääkiva vidinaga, pimedas - julgustükk. Suurele teele jõudsime kuidagi väga ruttu. Teeviit näitas ühele poole Pärnu ja teisele poole Haapsalu. Tohohh tonti, aga enne oli teisel pool Tallinn. Ausõna oli. Kell sai 11. Sõitsime natuke Pärnu poole, aga ei mingit Tallinna viita. Sõitsime natuke Haapsalu poole ja sama siin. Kohalik telefoni otsas ei saanud mitte midagi aru ega osanud meid juhatada. Helistasin poegadele ja andsin telefoni autojuhile. Midagi nad seal rääkisid, aga tulemust polnud.
Istusin ja mõtlesin. Mõtlesin ja istusin. Kurat, aga kuhu kadus teelt Palivere? Ütlesin selle kõva häälega välja. Keerates suurelt teelt Saueaugu viida poole (17 km.) sõitsime kindlalt läbi selle minule täiesti võõra koha. Seepärast vahtisingi hoolega välja. Autojuhinnale jõudis kohale. Seepärast tundus tee lühike, et pool teed jäi läbimata. Seepärast ütleski kohalik, et Haapsalust teatrisse 20 km. No tegelt oli ikka nats  rohkem, aga mitte 37. Nii ots uuesti teatrisse, mis siis juba tõelist teatrit meenutama hakkas. Pärast mõnda kilomeetrit jõudsimegi nõiaristmikuni, kus meid eksitati. Seekord siis õiges suunas ja seekord siis Palivere ja veidi aja pärast õige silt: Tallinn 82 km. (kui ma ei eksi)
Valitses öö ja valitses udu. Nii piimjas, et pane või aknast käsi välja, et katsuda. No ma siis vahtisin. Ikka maantee numbrit. Senikaua oli kõik korras kui hakkas lähenema see neetud Luige eritasandiline ristmik. Koos teeremontidega. Ühe koha nimi nagu meelega Põrguvälja. Udu ja linna tuled. Nooled ja suunavad viidad. Jummala eest mitte Keilasse, mitte Tallinna ja mitte Jürile (Jürisse?) Aga kuhu siis?

Rakveresse jõudsime kolmveerand kolm. Pole paha, esimest korda pimedas nelja ja poole tunniga, ilma kaardi ja rääkiva vidinata.








teisipäev, 26. juuli 2016

Kolmanda järve saladus

Kaks kärbest segavad mul kirjutamast. Panin neile küll kööginurka tassikese suhkruga, aga kärbes on ilmselt loll loom -lind - putuk, kes ei tea, et minu kreemidega üles vuntsitud nahk pole talle jalutamiseks. Eks ma siis trükin kiiresti ja vahepeal raputan jalgu.

KALIJÄRVE või KALLIJÄRV

Kolmanda järveni jõudsime kolmapäeval. Sellele aitas tublisti kaasa Jäneda poeproua. Küsisime, et kas neil järve on? Muidugi on ja veel väga ilus ja ilusa nimega. Korraga avanesid autos kuumaksköetud hallid ajurakud. See on ju SEE järv! Tasuks ostsin mina, kes eriti jäätist ei armasta saldejumpsi. Saime veel muud salajast infot. Maapood on ikka veel väärt koht.
Mõned aastad tagasi oli mul au kuulda lossis Georg Särekanno lummavat loengut Jäneda skandaalsest mõisaprouast. Ka teemasse puutuvad Ajavaod sai järele vaadatud.
Ma ei räägi teile ega endale siin ajalugu. Kes tahab, see leiab isegi. Lihtsalt, need lood, mis räägivad Maria Ignatjevna Zakrevskaja - Bencendorf-Budbergist  (Murast) on nii võimsad.

Üks katkend:  "Mura nägu oli hakanud sel ajal märgatavalt muutuma: see kaotas pikkamööda oma kassiliku ilme, oli murelik, tõsine ja muutus hetketi isegi süngeks. Ta hoolitses oma välimuse eest väga, otsekui püüdes hoida seda, mida Lockhart oli kunagi nii väga armastanud, mille ta oli temas möödunud aastal taas leidnud ja mille kohta Gorki oli pärast Muraga kohtumist Helsingis 1921. aastal kirjutanud: Tema huvi kõige vastu, ta tähelepanelikkus kõige suhtes, ta iha kõike teada, kõike näha ja kuulda ning kõike otsustada." (Kassi hing)

Ja teise raamatu sisututvustus: Autor veetis oma lapsepõlve Jänedal, idüllilisel Kallijärvel, käis koolis Rakveres. Mõnusat koduelu varjutasid nii perekondlikud kui ülemaailmsed tragöödiad: isa mõrvamine, lahusolek emast, armsa koduõpetaja salapärane minevik, revolutsioon, kodusõda, iseseisvunud Eesti okupeerimine. Autori isiklike mälestuste kõrval hargneb tema ema Mura lugu. Mura oli erakordselt kütkestav, lausa legendaarne naine, kel olid lähedased suhted inglise diplomaadi Lockhardi, Maksim Gorki ja Herbert Wellsiga" (Lapsepõlv Eestis)

JÄRV LEITUD
aga otsitud jahimaja mitte. See tähendab maja küll oli, kuid mitte selline nagu minu kujutluses. 
.....


 1919.a mõis riigistati ja veel päris uuest lossist tuli loobuda Põllutöökooli kasuks. (muide, selle kooli teise lennu lõpetas minu isapoolne vanaisa) mõisahärra mõrvati ja kogu lossirahvas asus elama jahimajja. Kalijärvele tõi armastus  Mura vastu 1934.a. 68aastase inglise kirjaniku H.G. Wellsi. Peale mõnenädalast puhkust lahkus Wells koos Maria ja lastega Londonisse.
1940-ndatel asus hoonesse algkool ja töötas seal vist 1984-ni.

http://www.vanadpildid.net/kali-jarv-janedal/county6


Õnneks ei petnud järv ootusi.



reede, 22. juuli 2016

Sääsed armastavad mind ehk magus veri


Nii sõnas minu lapsepõlves vanaema, kui öösel kublade sügelemine rahu ei andnud.
Meelde tuli seik hoopiski Eesti Naisest leitud loo tõttu.
"Miks hammustame kõige kallimaid?" (Katrin Aedma, juuni).

HAMMUSTAMINE JA RAVI
 (vaata ka nõelamine, salvamine, solvamine)
Miks hammustame siis, kui meil on raske? Selle lausega, tunnete ja mõtetega tasub tööd teha. Iga karje on appikarje, iga hammustus on valu väljendus - jagab nõuandeid kriisipsühholoog.
Millega saaks  siis selle  valu välja ajada? Igal ühel oma retsept. Minu oma näeb ette eelkõige seda, et saan olla iseenda oma. Olla olukorras, kus "keegi ei käse, poo ega lase". Ega küsi ega nõua. Hästi sobib selleks vihmailm, aga petutulemuse saab tekitada kardinate mitte eest tõmbamisega. Siis veel telekas igasugu järelvaatamisfilmid, tobedad kroonikalaadsed kirjatükid, saated moest, mõningane koristamine. Keelatud on vanad mälestused ja sellega seonduv.Lapselaste hoidmine on täielikult välistatud.
Kogu teraapia peab kestma niikaua kui saabub aeg, mil ISE suhelda tahan. No et siis hakkan paaniliselt helistama nagu oleks mitu nädalat "ajast maas". Kurb on siis, kui mõni seik vahepeal"ravi ära rikub" st. tuleb ennast teiste tahte järgi mobiliseerida. Siis on kaks võimalust: kas katkestada või julmalt loobuda. Mõlemad on rasked. Katsetamine võib lõppeda sellega, et ravimine algab uuesti punktist 0. Loobumine annab tulemuse, et teine kord enam ei tülitata. Siis, kui ravikuur lõppenud ja nii väga tahaks. Mitte tüli, vaid tülita muidugi (no on ikka eesti keeles sõnad)

RAVI LÕPP JA KAASNÄHUD
Seekord on väga hästi läinud. Kodust välja viisid teed nii Lätti, Rootsi kui Sagadisse. Paraja taastumisvahega. Kui pühapäeval hakkasin juba rahutuks muutuma sain esmaspäevast alates  kolme päeva rõõmulaksu kätte.
Tänu majabranne - autobrannele tabas meid "järvehullus".
Alustasime Neerutist. Pisitasa ja pikkamööda. Vesi tundus juuli keskpaiga kohta tavatult külm. Sellele vaatamata ei jätnud ujumata. Hiljem sõitsime mõisa juurest läbi. Kuigi oli õhtu, siis kõrge võrkaia taga töö käis. Pärast lehelugu http://publik.delfi.ee/news/inimesed/hannahi-abikaasa-tuli-12-paevasest-koomast-valja hakkasin neile ettevõtmistes pöialt hoidma
..........

Eelmise päeva trikoo polnud veel kuivada jõudnud, kui juba kõnetas uus projekt. Porkuni! Mu lapsepõlve lemmik. Vesi tundus juuli keskpaiga kohta tavatult külm. Sellele vaatamata ei jätnud ujumata. Välja ronides imbus pähe mõte: kui sõidaks õige ema juurest läbi. Edastasin talle tulekuinfo. Vaevalt pool tundi mõttest möödunud heliseb telefon. Ärritunud häälega ema: kus te olete, ootan juba ammu???? Edasi irooniliselt: kas eksisite ära? Oh jumal mind ja minu lolli mõtet. Kärrdi - jälle ravimises auk ja õhtune lappimise koht. Tahaks talle otse öelda targema sõnadega: Õpi suu kinni hoidma. Keegi ei vaja soovitusi. Paranda maailma enese kaudu.
Et veidi huumoriteraapiat teha viisin branne Sirje aeda. (Sirje mu 40 aasta tagune kolleeg lasteaiast oli meie pulma dekoraator). Arvata võite, missugust kunstivoolu see tähendas.
......



....
Need olid ainult MÕNED üles võtted Sirje aia(maalt)

...kolmanda järve lugu järgneb...