Võtan suvest suve. Eks õnne peab ka olema. Kuna üks osaline alt ära hüppas sain autos koha. Haapsalusse. Koos teatrietendusega Saueaugul. Mis omaette postitust vääriks.
Niisiis Haapsalu. Kui üldse eestimaa linnasid suvel külastada, siis kindlasti Kuressaaret ja Haapsalut.
Mõlemat olen väisanud ainult mõne korra.
Haapsalus soovisin kindlasti näha raudteejaama. Õnneks eksis autojuht teelt ja sipsti olimegi jaama juures.
Kell 13.32
Kuna olime ajast maas, siis teha polnud enam midagi. Oligi rohkem võimalusi aega surnuks lüüa. Esimene pood, kus tõstsime pitsi :)
Kuna me pidime kohal olema poole ühe paiku ja saabusime kahe paiku jäi reaalaega teatrietenduseni viis tundi (koos sõiduga Saueaugule)
Kahjuks oli linn täis huvitavaid inimesi kes kõik suundusid huvitavasse kohta, mis polnud teps mitte kaubanduskeskus. Vaid hoopiski joogakeskus. Seal ma ei pildistanud. Lihtsalt ruumi polnud. Minu tugiisik (see, kes mu kaasa kutsus) tutvus raamatuvalikuga. Siis tutvus igasuguste peale ja sisse võtmise topsikutega, siis tutvus ehetega, siis tutvus... ja siis tutvus...ja tutvus ning lõpuks ei ostnud midagi. Julgesin tasakesi küsida ajakava kohta, mis pidi sisaldama nii palju: ujumist ja lõunatamist ja kunstnike ateljeesid ja veel ja veel...Vastust ei tulnud. Parim viis mitte kuuletuda on mitte kuulda :)
Viimaks ometi lõppesid letid. Õnneks maksid loengud arvestatava raha nii et saime tulema.
Seega jäi Evald Okase muuseumiga tutvumine läbijooksmiseks. All oli kellegi jaapanlanna näitus (väga mõjuv) ja üles korrusele ei jõudnudki.
Kell 15.12
..........
15.26
Heldeke, kuhu maailma ma sattunud olen! Täielik naiste paradiis! Pilte ei keelatud teha. No me siis tegime!
Aga kõigepealt
Siiski...
Ajasin sõrad vastu, mis ma ajasin (nad lihtsalt lubasid mu kuuletamatuse korral teatrisse mitte võtta) aga väga kiirelt saabus aeg lahkuda ning võrratu noorperenaisega hüvasti jätta.
16.04 ujuda või mitte ujuda? süüa või mitte süüa?
valisime söömise
17.17
Egas enam midagi. Kohustuslik pinkpilt
Pigem kiirustama, kui promeneerima.
Kuna üks lemmikblogija Tegelinski tegi minu eest tubli töö imelike veesoleva kunsti pildistamisel ja eksponeerimisel, siis jätan selle koha vahele.
Promenaadilt kaubamaja parklasse kiirustades leidus majade aedades miljon takistust. Hoovimüük - võta või jäta. Lihtsalt laupäeva õhtupoolikul. No olen kade, olen küll. Jälle neil on ja meil pole.
Pole ime, et kohalik, kui väle põder igale poole jõuab. Tal kotis salarelv
Meie tee oli 37 km. Kohale saime üks minut enne seitset st. etenduse algust. Niipalju suutsin, et läbihigistatud üleriide kuiva vastu vahetada. Kosmeetika jäi muidugi kotti. Väike viivitus andis väga hea istekoha teises toolireas. Ja siis see algas
Etendus lõppes kell 22 nagu lubatud. Veel veidi kohmerdamist ja olemegi koduteel. Veel kolm tundi sõitu ja olemagi kodulinnas. Ehee! See seiklus polnud ühtigi veel läbi. Autojuhinna oli vahepeal käinud võõras autos kaarti vaatamas ja tundus enesekindel. Sõita esimest korda, ilma kaardi ja selle rääkiva vidinaga, pimedas - julgustükk. Suurele teele jõudsime kuidagi väga ruttu. Teeviit näitas ühele poole Pärnu ja teisele poole Haapsalu. Tohohh tonti, aga enne oli teisel pool Tallinn. Ausõna oli. Kell sai 11. Sõitsime natuke Pärnu poole, aga ei mingit Tallinna viita. Sõitsime natuke Haapsalu poole ja sama siin. Kohalik telefoni otsas ei saanud mitte midagi aru ega osanud meid juhatada. Helistasin poegadele ja andsin telefoni autojuhile. Midagi nad seal rääkisid, aga tulemust polnud.
Istusin ja mõtlesin. Mõtlesin ja istusin. Kurat, aga kuhu kadus teelt Palivere? Ütlesin selle kõva häälega välja. Keerates suurelt teelt Saueaugu viida poole (17 km.) sõitsime kindlalt läbi selle minule täiesti võõra koha. Seepärast vahtisingi hoolega välja. Autojuhinnale jõudis kohale. Seepärast tundus tee lühike, et pool teed jäi läbimata. Seepärast ütleski kohalik, et Haapsalust teatrisse 20 km. No tegelt oli ikka nats rohkem, aga mitte 37. Nii ots uuesti teatrisse, mis siis juba tõelist teatrit meenutama hakkas. Pärast mõnda kilomeetrit jõudsimegi nõiaristmikuni, kus meid eksitati. Seekord siis õiges suunas ja seekord siis Palivere ja veidi aja pärast õige silt: Tallinn 82 km. (kui ma ei eksi)
Valitses öö ja valitses udu. Nii piimjas, et pane või aknast käsi välja, et katsuda. No ma siis vahtisin. Ikka maantee numbrit. Senikaua oli kõik korras kui hakkas lähenema see neetud Luige eritasandiline ristmik. Koos teeremontidega. Ühe koha nimi nagu meelega Põrguvälja. Udu ja linna tuled. Nooled ja suunavad viidad. Jummala eest mitte Keilasse, mitte Tallinna ja mitte Jürile (Jürisse?) Aga kuhu siis?
Rakveresse jõudsime kolmveerand kolm. Pole paha, esimest korda pimedas nelja ja poole tunniga, ilma kaardi ja rääkiva vidinata.
