Nii sõnas minu lapsepõlves vanaema, kui öösel kublade sügelemine rahu ei andnud.
Meelde tuli seik hoopiski Eesti Naisest leitud loo tõttu.
"Miks hammustame kõige kallimaid?" (Katrin Aedma, juuni).
HAMMUSTAMINE JA RAVI
(vaata ka nõelamine, salvamine, solvamine)
Miks hammustame siis, kui meil on raske? Selle lausega, tunnete ja mõtetega tasub tööd teha. Iga karje on appikarje, iga hammustus on valu väljendus - jagab nõuandeid kriisipsühholoog.
Millega saaks siis selle valu välja ajada? Igal ühel oma retsept. Minu oma näeb ette eelkõige seda, et saan olla iseenda oma. Olla olukorras, kus "keegi ei käse, poo ega lase". Ega küsi ega nõua. Hästi sobib selleks vihmailm, aga petutulemuse saab tekitada kardinate mitte eest tõmbamisega. Siis veel telekas igasugu järelvaatamisfilmid, tobedad kroonikalaadsed kirjatükid, saated moest, mõningane koristamine. Keelatud on vanad mälestused ja sellega seonduv.Lapselaste hoidmine on täielikult välistatud.
Kogu teraapia peab kestma niikaua kui saabub aeg, mil ISE suhelda tahan. No et siis hakkan paaniliselt helistama nagu oleks mitu nädalat "ajast maas". Kurb on siis, kui mõni seik vahepeal"ravi ära rikub" st. tuleb ennast teiste tahte järgi mobiliseerida. Siis on kaks võimalust: kas katkestada või julmalt loobuda. Mõlemad on rasked. Katsetamine võib lõppeda sellega, et ravimine algab uuesti punktist 0. Loobumine annab tulemuse, et teine kord enam ei tülitata. Siis, kui ravikuur lõppenud ja nii väga tahaks. Mitte tüli, vaid tülita muidugi (no on ikka eesti keeles sõnad)
RAVI LÕPP JA KAASNÄHUD
Seekord on väga hästi läinud. Kodust välja viisid teed nii Lätti, Rootsi kui Sagadisse. Paraja taastumisvahega. Kui pühapäeval hakkasin juba rahutuks muutuma sain esmaspäevast alates kolme päeva rõõmulaksu kätte.
Tänu majabranne - autobrannele tabas meid "järvehullus".
Alustasime Neerutist. Pisitasa ja pikkamööda. Vesi tundus juuli keskpaiga kohta tavatult külm. Sellele vaatamata ei jätnud ujumata. Hiljem sõitsime mõisa juurest läbi. Kuigi oli õhtu, siis kõrge võrkaia taga töö käis. Pärast lehelugu http://publik.delfi.ee/news/inimesed/hannahi-abikaasa-tuli-12-paevasest-koomast-valja hakkasin neile ettevõtmistes pöialt hoidma
..........
Eelmise päeva trikoo polnud veel kuivada jõudnud, kui juba kõnetas uus projekt. Porkuni! Mu lapsepõlve lemmik. Vesi tundus juuli keskpaiga kohta tavatult külm. Sellele vaatamata ei jätnud ujumata. Välja ronides imbus pähe mõte: kui sõidaks õige ema juurest läbi. Edastasin talle tulekuinfo. Vaevalt pool tundi mõttest möödunud heliseb telefon. Ärritunud häälega ema: kus te olete, ootan juba ammu???? Edasi irooniliselt: kas eksisite ära? Oh jumal mind ja minu lolli mõtet. Kärrdi - jälle ravimises auk ja õhtune lappimise koht. Tahaks talle otse öelda targema sõnadega: Õpi suu kinni hoidma. Keegi ei vaja soovitusi. Paranda maailma enese kaudu.
Et veidi huumoriteraapiat teha viisin branne Sirje aeda. (Sirje mu 40 aasta tagune kolleeg lasteaiast oli meie pulma dekoraator). Arvata võite, missugust kunstivoolu see tähendas.
......
...kolmanda järve lugu järgneb...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar