Ülipalavad ilmad pole just head kirjutamisilmad sellepärast jätsin eile kõik pooleli. Imelik on selle kirjutamisega. Kui juba korra oled alustanud, siis ongi see nagu kohustus, kuigi keegi ei kohusta.
Otsisin eile linnas õnnelikku inimest. Vaatlusmeetodil. Leidsin nukrate nägudega poekotte vedavaid naisi ja mitte ei saanud aru, miks nad pühadejärgsel laupäeval peavad niipalju poetrette tegema. Osa teise ringi poode oli suletud. Leian, et väga tark nendest. Üks kaltsukas oli ikka lahti. Uskumatu ja selle uksest tuli kogu aeg inimesi. Branne arvas, et ilmamuutus. Mina arvasin, et lootusetus ja oskamatus midagi muud teha. Eriti rõõmsad ja õnnelikud need naised seal poes ei paistnud.
Bussijaamas istusid samuti kurnatud nägudega naised. Vaikides. Taksojuhid seisid oma masinate kõrval, tegid suitsu ja ajasid aega surnuks.
Tegelikult oli ja on mu vaatlusobjektiks nn. joodikutemaja kliendid. See maja on bussijaama taha ehitatud katusealune (projektis rattaparkla), mis sisaldab päevast päeva erinevas joomis- ja elustandartastmes klientuuri.
Neil paistis päris lõbus olevat. Võib olla on nende mured murtud ja just nemad suudavad siin riigis elada üks päev korraga - siin ja praegu. Hetkes, kus pole ei paremaid halvemaid aegu. Aga silma riivavad ja koledad on nad küll. Lisaks mustad ja haisvad. Linnapildireostajad.
Väikses söögipoes pesi noor mees põrandat. Müüjaproua kiitis, et oskab seda palju paremini, kui noored tüdrukud. Olen seda poissi ka leti taga näinud. Klatšisime veidi tänapäeva laisku tüdrukuid, kes koristada ei viitsi ega taha. Ka mina ei viitsi ega taha enam vana moodi nühkida-pühkida. Teen ainult hädavajaliku ja sedagi mitte rõõmuga või vihaga nagu varem.
Ka joogipoe kena müüja polnud tavapäraselt särav ja rahulolev. Ütles, et tahab elumuutust ja siit linnast ära.
Aa, ühe noore ja rõõmsa inimese nägin juhuslikult ikka ära. See oli mu Poeg 4, kes lubas minna vennale ja vanaemale appi. Ja mul oli sellepärast ütlemata hea meel! Nii, et minust sai koheselt rõõmus inimene.
Õhtul koguneb jälle üle viiesaja inimese, et minna koos autorite ja näitlejatega maailma otsa.
Neil on pilet, et saada sinna viieks tunniks. Etendus on seda väärt.
pühapäev, 26. juuni 2016
laupäev, 25. juuni 2016
Piletid sinu teekonnale
Millegipärast hakkas see lause kummitama.
Ehk üks uus pilet vajab ostmist. Sihtkoht tundmatu pealegi, aga küll mõne kuu pärast selgub. Tean ainult kuhu ma piletit ei osta. Sinna asutusse, kus neli aastat töötasin. Muidugi on neli 40-ga võrreldes kümnendik. Just kevadel kohtusin oma endise kolleegiga, kes on 60 aastat elanud ühes alevis, töötanud 42 aastat ühes lasteaias (no maja on muidugi uueks saanud) ja kavatseb seal veel töötada.
Mina nii ei oska. Ja ei tahtnud ka. Isegi 27 aastat ühes korteris on suur eneseületamine ja mugavustsoon. Või ei - pigem mälestustsoon. Selle kodu rajasime AK-ga, et kasvatada siin üles oma lapsed ja siis - võib olla, teha vananedes edasisi valikuid. No et kui liiga suur, või liiga kõrgel, või liiga kaugel poodidest või....
Nii ei läinud. Lapsed said küll täiskasvanuks, aga juhtuma hakkasid igasugused hirmsad asjad.
Kuna olen sünnist saati "teistsugune", siis ei saanudki see ilmselt paremini minna. Mis on minu meelest paremini? Eks me ilmselt kõik püüdleme mingi ideaali poole. Vähemalt ma arvan nii.
Mina unustasin, et elu peabki olema ebaõnnestumiste ja õnnestumiste kogum.
Samuti ei saanud ega saa ka praegu leppida sellega, et ainus kindel asi siin elus on surm. Ja see juhtub igaühega - varem või hiljem.
Asjad mu peas läksid üha rohkem ja rohkem sassi. Kõige kurvem oli kuvand, mille olin osanud endast jätta või õieti endale võtta. See oli tubli aitaja roll. Alati, kui tahtsin ja püüdsin iseenda tunnetest rääkida tuli keegi, kellel oli minu arvates veel raskem ja veel kurvem jne. Siis surusin enda karpi ja pöördusin säravana teist lohutama või abistama. Miks ma nii tegin? Eks ma tahtsin ikka hea ja tubli olla.
Täna öösel (järjekordsel tervikliku magamata ööl) juhtusin lugema Karikate Emanda blogi. Sain sealt hulga huvitavaid mõtteid ja ootan nüüd vastust, et kas tohin neid enda nn. teraapilises kirjutamises kasutada.
Seniks lõpetan. On hommik ja peale painavaid unenägusid ja ülestõusmisi lähen ja tukun veidi.
Ehk üks uus pilet vajab ostmist. Sihtkoht tundmatu pealegi, aga küll mõne kuu pärast selgub. Tean ainult kuhu ma piletit ei osta. Sinna asutusse, kus neli aastat töötasin. Muidugi on neli 40-ga võrreldes kümnendik. Just kevadel kohtusin oma endise kolleegiga, kes on 60 aastat elanud ühes alevis, töötanud 42 aastat ühes lasteaias (no maja on muidugi uueks saanud) ja kavatseb seal veel töötada.
Mina nii ei oska. Ja ei tahtnud ka. Isegi 27 aastat ühes korteris on suur eneseületamine ja mugavustsoon. Või ei - pigem mälestustsoon. Selle kodu rajasime AK-ga, et kasvatada siin üles oma lapsed ja siis - võib olla, teha vananedes edasisi valikuid. No et kui liiga suur, või liiga kõrgel, või liiga kaugel poodidest või....
Nii ei läinud. Lapsed said küll täiskasvanuks, aga juhtuma hakkasid igasugused hirmsad asjad.
Kuna olen sünnist saati "teistsugune", siis ei saanudki see ilmselt paremini minna. Mis on minu meelest paremini? Eks me ilmselt kõik püüdleme mingi ideaali poole. Vähemalt ma arvan nii.
Mina unustasin, et elu peabki olema ebaõnnestumiste ja õnnestumiste kogum.
Samuti ei saanud ega saa ka praegu leppida sellega, et ainus kindel asi siin elus on surm. Ja see juhtub igaühega - varem või hiljem.
Asjad mu peas läksid üha rohkem ja rohkem sassi. Kõige kurvem oli kuvand, mille olin osanud endast jätta või õieti endale võtta. See oli tubli aitaja roll. Alati, kui tahtsin ja püüdsin iseenda tunnetest rääkida tuli keegi, kellel oli minu arvates veel raskem ja veel kurvem jne. Siis surusin enda karpi ja pöördusin säravana teist lohutama või abistama. Miks ma nii tegin? Eks ma tahtsin ikka hea ja tubli olla.
Täna öösel (järjekordsel tervikliku magamata ööl) juhtusin lugema Karikate Emanda blogi. Sain sealt hulga huvitavaid mõtteid ja ootan nüüd vastust, et kas tohin neid enda nn. teraapilises kirjutamises kasutada.
Seniks lõpetan. On hommik ja peale painavaid unenägusid ja ülestõusmisi lähen ja tukun veidi.
reede, 24. juuni 2016
Maailma otsas
Teretšuk korjab pudeleid
mina korjan lilli
ja valutan pead
E klopib vaipu
T koos naisega T tulevad aiamaalt
2003 aasta jaanipäeval leidsin
26 aastase hingesugulase
kõrvaltrepikojast
surnuna
ma ei saanudki teada
mis tema peas toimus
varsti tulevad mehed
korteritest välja
õlut jooma ja uut tooma
prügikonteiner on pilgeni täis
sissekallatud söögi ja joogi pakendeid
kõik me 24-st korterist oleme erinavad
ja millegipärast ühendatud ühe
vundamendi ja katusega
Kivirähk ja Lennuk võivad kirjutada
sadu lugusid -
niikuinii oleks need välja müüdud
kes julgeks hakata võtma pileteid
meie enda elukäikude eest
ja mida selle rahaga teha ???
Tellimine:
Postitused (Atom)