Laupäev, 25. juuni 2016

Piletid sinu teekonnale

Millegipärast hakkas see lause kummitama.
Ehk üks uus pilet vajab ostmist. Sihtkoht tundmatu pealegi, aga küll mõne kuu pärast selgub. Tean ainult kuhu ma piletit ei osta. Sinna asutusse, kus neli aastat töötasin. Muidugi on neli 40-ga võrreldes kümnendik. Just kevadel kohtusin oma endise kolleegiga, kes on 60 aastat elanud ühes alevis, töötanud 42 aastat ühes lasteaias (no maja on muidugi uueks saanud) ja kavatseb seal veel töötada.

Mina nii ei oska. Ja ei tahtnud ka. Isegi 27 aastat ühes korteris on suur eneseületamine ja mugavustsoon. Või ei - pigem mälestustsoon. Selle kodu rajasime AK-ga, et kasvatada siin üles oma lapsed ja siis - võib olla, teha vananedes edasisi valikuid. No et kui liiga suur, või liiga kõrgel, või liiga kaugel poodidest või....

Nii ei läinud. Lapsed said küll täiskasvanuks, aga juhtuma hakkasid igasugused hirmsad asjad.

Kuna olen sünnist saati "teistsugune", siis ei saanudki see ilmselt paremini minna. Mis on minu meelest paremini? Eks me ilmselt kõik püüdleme mingi ideaali poole. Vähemalt ma arvan nii.
Mina unustasin, et elu peabki olema ebaõnnestumiste ja õnnestumiste kogum.

Samuti ei saanud ega saa ka praegu leppida sellega, et ainus kindel asi siin elus on surm. Ja see juhtub igaühega - varem või hiljem.

Asjad mu peas läksid üha rohkem ja rohkem sassi. Kõige kurvem oli kuvand, mille olin osanud endast jätta või õieti endale võtta. See oli tubli aitaja roll. Alati, kui tahtsin ja püüdsin iseenda tunnetest rääkida tuli keegi, kellel oli minu arvates veel raskem ja veel kurvem jne. Siis surusin enda karpi ja pöördusin säravana teist lohutama või abistama. Miks ma nii tegin? Eks ma tahtsin ikka hea ja tubli olla.

Täna öösel (järjekordsel tervikliku magamata ööl) juhtusin lugema Karikate Emanda blogi. Sain sealt hulga huvitavaid mõtteid ja ootan nüüd vastust, et kas tohin neid enda nn. teraapilises kirjutamises kasutada.

Seniks lõpetan. On hommik ja peale painavaid unenägusid ja ülestõusmisi lähen ja tukun veidi.

6 kommentaari:

MO isetegemised ütles ...

Te räägiks nagu minu elust! Olin 19 kui tööle läksin, otse keskkoolist riigiametnikuks ( nõuka ajal oli see võimalik ) Nüüd 23 aastat hiljem istun ma ikka oma toimikute taga ja ma enam EI JAKSA!!! Liigungi teosammul sinna suunda, et midagi muuta. Hirm on aga ma pean midagi muutma. Aitäh Teile postituste eest, neid on alati huvitav lugeda! Jõudu ja tervist edaspidiseks!

Emmeliina ütles ...

Olen nii rõõmus, kui keegi annab ikka teada, et talle minu kirjutised olulised on.
23 aastat ei ole 45 - seda annab ikka muuta. Isegi kooli või kursustele minemine on muutus. Mul alles üks tuttav läks Räpinasse käsitööd õppima. Ja mitu 60-st on laeval. Mitte, et see oleks parim variant, aga ka need naised tahtsid muutust pärast raskeid olukordi.
Ja ma sain tõesti täna sellest kirjakesest nii jõudu kui tervist. Aitäh!

Pikajuukseline Ema ütles ...

Kas Sa "Aitaja varju"-nimelist raamatut oled lugenud?
Just sellest "tubli aitaja" inimese kompleksist lahtisaamiseks, ei, pigem selle teadvustamiseks päris hea. Isegi kui raamatu algus võib tunduda igav. Isegi kui see ongi igasugustele professionaalsetele aitajatele kirjutatud. Ikkagi soovitaksin.

Emmeliina ütles ...

aitäh, Pikajuukseline Ema. Ei ole lugenud, aga võtan kindlasti ette. Hea, et minust aru said :)

Kaamos ütles ...

Iga õunapuu on ammu olnud õis
vihmapiiskadele koduks ulgumeri
kus küll kõige olnu algus olla võib
ja kas üldse saame minna alguseni

Usun- kusagil on alati üks värav.
Pisut poikvel, mitte päris kinni,
tee, mis sinna viib on lihtsalt tänav
mõnel külarada, mõnel särav linngi

Surun hinge kinni hoides pääsu valla
loodan, et uus maailm hakkab silma
aga aia taga sama rada algab...
Vihmapiisk läeb jälle laia ilma.


Lootma ju peab.

Emmeliina ütles ...

olen sõnatu: vihmapiisk läeb jälle laia ilma.
paremini on raskem mõelda, ammugi siis öelda