Saaremaa kui vabaõhumuuseum

järg
Ärkasin krõbina peale. Kass või rotid või midagi veel huvitavamat - käis mõte läbi unise pea. Voodist välja keerates saabus selgus. Saare teine päev kostitas rahehooga. Suvi ju!
...

Võite arvata millised sügavad tunded kaasnesid kemmergusse minekuga.

Aga see polnud midagi võõrustaja ponnistuse kõrval, kes juba varavalges autole hääled sisse lõi ja kalale siirdus. No kui aus olla, siis ikka kala tooma.
Ilm oli muutlik nagu naise meel ning tunni pärast säras päike. Algas operatsioon"kümme kilo lesta"

....

.....

Minule, kui turistile jäi jäädvustamise ja söömise rõõm. Jätkus nädalaks. Netti polnud, nii jäi üle mällu ja fotokasse salvestada.

.....

Õhtul ootas Veerekese peal kohtumine kohaliku koloriidiga. Oojee, valmistusin sadamadiskoks, aga välja tuli peen olemine...

Läksime ikka päris alguseks, et paremaid kohti hõivata. Ega mina asjast midagi teadnud, aga kohalikud valgustasid, et lauljaks kuulus täht Laur Teär. Kodus netitades sain teada, et ikka rohkem kustuv täht. Aga see polnud peamine. Istuda mere ääres valge linaga laua taga, nautida kohalike mahlast keelt-isegi pildistamine tundus kohatu. Kuidas sa ikka suunad objektiivi võõrastele inimesele. ....

Kunstikõrts oli seest minu maitset mööda. Ühesõnaga - kel puhkamisest aega üle külastage Tagamõisa poolsaare parimat peopaika Veere sadama kõrtsu.

Järgmise päeva hommikul loomulikult sadas. Sõime loomulikult lesta. Vahe eelmise päevaga oli. Päikest ei tulnud ja vihm väsis alles õhtuks. Toimus tõeline saunapäev.

Võõrustaja küttis vene sauna neli tundi. Saun jäi alles.

Alles siis võis saunatama asuda. Oli see  mõnus kogemus. Koos suitsuste seinte, ehtsa saunalõhna ja värske vihaga. Õnneks kase, mitte kadaka. Hiljem grillisime

 Märkamatult saabus öö. Vaikus. Meri kohises kilomeetri kaugusel. Ükski koer ei haukunud. Ainult meigas tegi oma kummalist häält. Meigas ehk metstuvi. Ka vähe võib olla palju.

Kolme saare saagad

Otsisin pealkirja küll muusikateostest, küll kirjandusest, aga kuidagi polnud seda õiget. Täna siis leidsin. Miks mitte.

Seda enam, et üks esimesi põhjamaade saagasid pajatab müütilisest sündmusest, kus Ojamaa (Gotland) ei suutnud oma elanikke ära toita ja kolmandik rändas Dagaipi (Hiiumaa) saarele. Läänemaa idarannikut kujutatakse ohtlike ja kummaliste mütoloogiliste olendite elupaigana. Vastupidiselt saagakirjutajatele ei ole mul kirjeldada veriseid sõjaretki, vaid rahulikku igapäevast puhkuselu. Seda, mille peale saagakirjanikud ei hakanud auru ja aega raiskma.

SAAREMAA - elupaik kui vabaõhumuuseum

Kui Virumaa korterelanik Kuressaare bussi astub-istub on see juba seikluse algus. Kuna mul puuduvad igasugu sidemed ja juured meretagustega, siis olen Saarel käinud kokku neli korda: kaks nõukogude korra ajal, kui pealinn Kuressaare kandis veel Kingissepa nime ja kaks "uuel ajal".
Seda magusam tundus lähedase ettepanek veeta Saarel terve pikk puhkusenädal. Ja mitte ainult, vaid ringi sõita ka. Kuna ma fotoka külge kinnistunud olen, siis pigem pildisaaga.
Bussiga on mugav. Tallinn - Kuresaare liin koos praamiga kestab neli tundi. Mõnus kulgemine.
....Praamil muidugi kaaslaseks sõber Tuul

Kuressaares ootasid omad ja meelitamisettepanek. Kui juba süüa, siis tingimata Veskis ja tingimata kala. ....

Mulle meeldib süüa. Kiituseks pean ütlema, et lisaks suupärastele räimetele pakuti omavalmistatud leiba - võid ja astelpajujooki. Kokkuvõttes hind ei hammustanud. Teenindus oli tasemel, turismitüdimust ei paistnud kusagilt.

Puhkamise kohaks saav "turistitalu" paiknes põhjas. Logistikale tuginedes viidi turist kohe Pangale. Kell näitas tunde, minutid pole puhkamise ajal olulised

Lisaks õpetus: Elu pole selleks, et nuriseda ja nutta vaid selleks et võidelda ja...no mitte ei loe. Äkki kaotada? Ei usu, kindlasti võita-

Ühesõnaga, üks kolmest vaatamisväärsusest  - Tehtud

Sokiteraapiii ehk uue elupaiga tutvustus. Teemasse: turist usub kõike. Võõrustaja tundus rõõmsalt ümisevat: oooooo, väike rannamaja ootab sind või no umbes niimoodi....

sees ka kõik mugavused

baar....

küttekolle...

koduilu....

koduloomad....noh majaloomad....

ja muidugi kultuurne meelelahutus...nädala pärast

Tegelikult nad ei jätnud mind sinna, sest ees ootas veel palju palju uut. Näiteks öö....

Viu viu, aga ikka olen rõõmus

ehk "klassikuid" tsiteerides

Ajalehepeast lugesin Andres Arraku mõttepärleid. Tsiteerin valikuliselt:
... Eestlaste häda on selles, et nad ei oska puhata. Seetõttu on meil inimesed stressis ja ka enesetappude hulk üks maailma suuremaid. Peame õppima puhkama. Kreeklastelt ei saa muidugi eeskuju võtta, sest nemad puhkavad kogu aeg, võimalik on ka liiga palju puhata. Kuid eestlased peavad mitut töökohta, et teenida rasket raha. Siis muretseme selle pärast, mida rahaga pihta hakata ja millistesse randadesse lõõgastuma reisida.
Eestlane arvab, et hästi puhkamiseks tuleb hästi palju raha kulutada. Raske raha eest oskab iga loll puhata, aga peame oskama leida väljapuhkamiseks ka selliseid võimalusi, mis ei nõua üldse või nõuavad väga vähe raha.
Sääraseid võimalusi on palju, näiteks saab suvel sõita maakodusse, vaadata päikeseloojangut ja hoida kalli inimese kätt.

Kas pole uhke! Pole mul seda ilma rahata maakodu. Emapoolse liini kodu hävitas pikkamööda eelmine riigikord: elekter jäi viletsa asukoha tõttu panemata ja sovhoos kündis tee üles. Nii hääbus see majake. Isapoolses asjatavad tublid pärijad ja sinna lihtsalt poleks "palju lambaid ühte lauta" mahtunud. Kadund AK (abi kaasa) püüdis küll idaosariiki, enda vanemate koju, pärandit luua, aga nn. kolhoos kümne pärijaga kukkus haledalt läbi. Kui on paljude oma, siis nagu pole eikellegi oma. Venna pere kodu, kus olin viis suve oodatud, läks taevasel tahtel müügiks.

Ega me nõuka ajal just kõige saamatumad olnud. Sellele vaatamata jäid suvilaplaanid raha taha pidama. Mis suvila, kui isegi autoraha tuli viis aastat kokku kraapida ja osa tuli veel vanemate taskust. Nii vahtisimegi korteriaknast ja unistasime.
Uue korra ajal olid meilgi suured plaanid rajada midagi jäävat, aga sellele tõmbas pika juti peale ahne kohalik võim. Kümne aasta rentnikutelt  taheti nii suurt raha, mida polnud uneski näinud. Nii ei saanudki vallamoonakatest peremehi. Mõne aja jätkudes tundus, et suvepealinna hakkas midagi kujunema. Siis sai aga Mi (minia) 1  MiEx 1 ja seegi maja läks müügiks.

Nii vaatangi hommikuti  kohvitassiga rõdult ilma ja planeerin mida küll rahaga pihta hakata, no et ikka välja puhata.
Millegipärast on tänase päeva ümin selline: mustlaseks ma olen sündinud, raaaahutuuuna ringi rändan nüüd...Hea, et mitte rahatuna. Esialgu mitte.

Pilt: aed ja pada kodukandibrannelt laenatud