Pildikesi Peipsi äärest

Alajõe

Laupäeva hommikul tekkis võimalus minna. Hästi kiire võimalus. Nimelt Peipsi äärde Alajõele. Lastevalvesse. Haarasin sappa "kindergardeni juhataja" ehk vanaisa ja panin kotti värske Eesti Ekspressi. Nu et rannas igav ei hakkaks. Lehe tõin lugemata tagasi. Ainult veidi niiskena, kui mitte öelda, et ligunenuna.
...ja juba me viiekesi sõitsime. Vuhh...Tudu...vuhh Oonurme...vuhh Tudulinn ja joogipeatus...kiina kääna tee Ranna Pungerja risti ja sealt vasakule. Appi, mis toimub! Kogu tee äär kaetud parkivate autodega. Kauksi, Katase, Alajõe. Oli ka viimane aeg, sest kell kiirustas meist kiiremini ja üles oli vaja leida koht, kust jalgratturite seltsike väikest (nende meelest) retke alustas. Kohta leida oli pea võimatu. Lihtsalt, Alajõe on niiii suur. Lõpuks laabus kõik nagu ikka ja rattur koos veepudeli, kiivri ja telefoniga kimas grupile järele. Alati, kui ma vaagin, et kas "järgi" või "järele" tuleb meelde koolis õpitu: poiss jooksis koerale järele. Või oli see vastupidi, et koer jooksis...

Alajõe, kui koht, ei jätnud mingit muljet. Aiad, tõkkepuud, "eravaldus" ja hooned saradest villadeni. Mäletan, et nõuka ajal oli see Kohtla Järve piirkonna kaevurite meelispuhkepaik. Kodus lugesin, et tegemist koguni vallaga, kus ligi seitsesada elanikku. Turismiportaal annab elanike arvuks alla viiesaja. Suuremad külad on Uusküla, Vasknarva, Smolnitsa, Remniku, Karjamaa ja 150-ne elanikuga Alajõe. Külade elanike arv valla kodulehel ei klapi teps mitte üldarvuga. Googeldamine tuletab meelde KOV-i valimiste JOKK poliitika, kus Vasknarva tarekesse kirjutati sisse 28 hinge. Magusad maalapid, Peipsi kalakuninga võimupiirkond ja allilmategelased on selle kandi märksõnad. Prrrr! Kas sellised siis ongi Peipsi kalanduspiirkonna arendajad?
Peipsivenelastest välja kasvanud elanikkonna tegevusaladeks on  kalandus ja turism. Õpilased käivad Iisaku ja Lohusuu koolides. Mõtlesin, et miks Lohusuu, kui Iisaku 13 km. kaugusel. Aga seks, et Lohusuu kool kakskeelne.

Kuna Peipsi vesi pidi olema soe nagu supp, siis polnud mõtet kaugemale sõita ja ajusid autos praadida.  Kohalik pood, õigemini kiosk, andis jätsuabi ja joogiabi. Hinnad muidugi olid suvised.
Niikaua kuni näljased einet võtsid anti mulle kümme minutit kirikuga tutvumiseks. Ja siis ootas meid liivarand ja vesi.

Pilt kiriku aiast andis mõtteainet - kas kadunukesed tõesti vajavad nii palju talvekütust?-

Silt mainis küll kalurite päeva, aga meil ei keelanud keegi kokkutuleku platsile parkida. Tualett lisaks kauba peale. Ja rannas oli päevane rahvas sõbralik ja viisakas. Kakskeelne, aga seda huvitavam. Puhas oli, põõsaste all ei vedelenud pudeleid ega midagi. Mehi ka mitte. No liiva sees konid on pea igal pool ja mõned tuule kantud pakendid ka. Prügikaste ja riietuskabiine polnud 

Pildil valvav "kindergardeni juhataja", kes kullipilgul jälgib oma hoolealuseid

Vette ja sügavale minemiseks sain saatja, kes küll minust veel peajagu lühem, kuid südi sügavust mõõtma. No et ikka millal üle pea. Mulle oli see tänavu esimene suplus. Mõõõnus! 

Pildil: kes keda turvab?

Vahepeal kaevas suur vend preilile oma järve, mille tüdruk kenasti Mudilaks ristis (Mudala või Mudila, mis vahet seal on) Waldorfpedagoogika kannab vilja. Eriti kui mänguasjad koju jäid ja tühjaks söödud küüslaauguleivatops pidi kõike asendama. No mitte just kõike, sest lusikas ikka ka!

Kui väsind ja õnnelik jalgrattur mitme tunni pärast meiega ühines oli paras aeg pisike preili liivalombist välja tõmmata. Kisaga muidugi! Ratas pakitud, laps tooli ja autonina Kauksi poole. Teel arutlesime teemal: rannarahva muutumine suvitusrahvaks ja kuhu kadus kala? Preili ja Suurvenna lasid nurru. Kauksi toidukoht oli laupäeva õhtuks toiduvabaks muudetud. 

Pildil: lapsevanema kehtestus ja kuuletuja nukker tagasivaade

Ranna Pungerjal leidsime kena teeäärse koha, kus mehepoeg lõpuks oma "päeva suurima ja parima burksi" kätte sai. Hinnad toetasid kohalikku kaubandust ja teenindaja piigad olid tasemel. Samal ajal nillis vanaisa ületee suitsukala müügikohta. Kolm ja pool euroraha ja käes meil latikas oligi. Üsna varsti kõhus ka. Laua ääres kõnetas meid kohalik veidi švipsis mees parimais aastais ja meie tuju muutus veelgi lõbusamaks. Kiideti meid linnasaksteks ja intelligentseteks ikkagi inimesteks. 

Tuletorni juures toimus kontsert, aga lastega koos kõike head ei saa. Sada kilomeetrit kodudeed ja

osa omasid ootas. Saun ka. 

Suvi ju!

Pildil: Männikväljal leidsime männivälja asemel kellukestevälja

Aga ma tahaksin sinna veel. Peipsi äärde. Hakkasin kohe tagasi tahtma kui koju sain.
Aitäh, Poeg 2, et kutsusid.

Laudlinasse mitte nuusata !

ehk mõisaaegsed lauakombed ja käitumisetikett

Kogu tõde peitub protokollis ja etiketis saime teada selle aasta esimeses öömuuseumi loengus Sagadi mõisa härrastemajas. Lektor Kai Tomasberg.

Kui tihti mõtleme selle üle, kust ja läbi mitme sajandi on jõudnud praegusaegsed kombed või kombetus meieni.

Isiklikus plaanis meenub Inna Aasamaa "Käitumisest", mis polnud nõuka ajal teps mitte minu meeldivam lektüür. Sellele sekundeeris ema "käitu ometi viisakalt", kuigi ma ei mäleta, mida ma siis kogu aeg tegin või tegemata jätsin.

Kuna Balti aadel oli ennast meie maale kenasti ja mugavalt sisse seadnud mõisatesse ja omas märkimisväärset teenijaskonda (selles ei suutnud neid koguseliselt Euroopas pea keegi ületada) oli ju vaja seda luksust ja rikkust oma sõpruskonnale näidata. Selleks korraldati pidevalt külaliste vastuvõttusid, et mehed saaksid hiilata ja naised vähemalt viis korda päevas riideid vahetada. Sest midagi muud peale söömise, jalutamise ja musitseerimise neil vaesekestel ju teha polnud. Mehed võisid vähemalt jahti pidada. Kasvõi teenijatele, nagu näitab mu oma suguvõsa kohtulugu, kus 22 aastane mõisateenija Ann noorhärra 1864.ndal aastal kohtusse andis ja alimente nõudis. Aga see kõrvalpõikena selleks.

Kui Sagadi mõisnik Fock oli  Esku pühakoja valmis saanud, siis ei jätnud ta juhust kasutamata ja kehtestas kenad reeglid (Esko Kabbeli Seadus) kuidas kirikus astuda, istuda; mida sünnib kalmistul teha ja mida mitte.

Eks midagi sellest on ka meile külge jäänud. Ja see midagi on kiitust väärt.

Käitumismudelite  mõistmiseks viidi saalitäis rahvast loengutpidi tagasi Prantsusmaale "päikesekuninga" valitsusaega, et teada saada: kes on majas peremees, see kehtestab reeglid. Ja ikka mitmeteks sajanditeks. Saime teada, et vastuvõtul seisis kuningas alati kõrgemal ja tal oli kehtestatud kindel päevakava. Kuninga tool oli nii selja - kui käetugedega. See eest pereliikmed pidid kügelema pehme tabureti moodi istmel. Ülejäänud seisid püsti. Kui nad just kuningat tema "auguga toolini" ei saatnud ja paberit ei ulatanud, mis olevat olnud suur au.

Omaette peatükk on lauakombed. Kas teie teadsite, et sajanditetaguste õpetuste järgi ei soovitatud toidulaua ääres laudlinasse nuusata, vaid ikka käisesse. Pissimine oli samuti ebasoovitav toiming ja kõhutuult võis varjata köhatusega. Väkkk. Nu kas läks süda läilaks. Minul küll.

Noori mehi käituma õpetas Erasmus läbi kirjasõna juba 1500 aasta paiku.

Kuna olin just hommikul vaadanud filmi vanast ja keskaegsest Londonist, siis olin natuke nagu ajas sees. Mustus, katk ja kasimatus - märksõnad, mida tasuks meenutada.

Söögiriistadest vääris meie tähelepanu kahvel, mille harud inglased allapoole asetasid, et monogramm ikka välja paistaks ja mida käsitleti alati ka harud allpool. Ameerikast tulnud "kahvel, nagu kühvel" on selle vana igandi välja juurinud. Ja kus meil need monogrammid. Hea, kui kodudes jätkuvalt roostevabad terariistad mitte plastmass.

Ja miks olid vanal ajal taldrikud ainult ümmargused? Oh Euroopa!

Veel üks mõtteraasuke: Kui naised ükskord laua äärde lasti, siis pidid nad ootama, et mehed neile toitu ja jooki pakuksid. Mitte viisakusest, nagu mina arvasin. Hoopis sellepärast, et näidata oma peremeheseisust ja omandihimu ja võimu. Nii otsustasin tulevikus oma klaasi ise täita.

Söömiskultuuris valitses kaks suunda: Prantsusmaalt küllusliku kaetud laua mood, kus toitu jätkus terveks õhtuks ja Venemaalt käikudega nn. kahe tunni lõuna. Valikud on meie, nagu öeldakse. Kolmas oli veel, aga seda ma ei mäleta.

Poolteist tundi lendas lennates. Oleksin tahtnud rohkem teada. Näiteks seda, mida oleme meie oma talupoegliku kultuuriga sakstelt üle võtnud. Aga eks see ongi loengu eesmärk  - olla avatud ja otsimisaltis.

Muusikalise poole eest hoolitsesid Tuuli ja Teet Velling. Kava kandis nimetust "Õhtusöök kahele". Ise valmistatud laulud või võõrad lood enda tehtud kastmes ja omavalitud lisanditega.

Mulle väga sobis. Eriti see, et igal lool oli tähtis teadustada ka sõnademeistrit. Tihti unub see muusika tähtsustuses.

Aitäh pojale ja miniale meeldiva seltskonna eest. Järgmise kolmapäevani.

Ilma rahata ja trepist üles

Pühapäeval on hea mõtlemise- ja vaatlusega alustada. Selleks sai leitud üks "unustatud mõis".

Tegelikult ma ei tea, miks mõisakoole "unustatuteks" nimetatakse. Minu meelest on just koolid eriliselt meeles kui keelel.
Unustatud on Virumaal hoopiski Neeruti, Uhtna, Einmanni ja veel palju teisi. Eriti mahajäetud Porkuni. Need häärberid, kus koolid sees, on elule valla.

Meie seekordne eesmärk oli külastada Kiltsi mõisa. Õieti lossi, sest nagu giid ütles: kui torne on mitu, siis on tegemist lossiga.
Ega ma siis siin kodu ligidal esimest korda polnud, aga küll ei tee küllale liiga. http://emmeliina.blogspot.com/2011/11/oh-roomu.html

Nüüd pean vast selgitama miks jutul selline pealkiri. Aga just niimoodi meile vastati, kui lossiõuel viltimisega tegelevat grupikest küsitlesime.
Juhtnööri järgides sattusime pea kohe kontserdisaali. See oli muljet süvendav. Valged kardinad heljusid tuules, lahtisest rõduuksest tuli sisse suvi ja iidvanal klaveril võlus pianist Diana Liiv barokseid helisid. Talle soleerisid tšello ja viiul. Mõtisklesin sõnade "kammermuusika" üle. Kas see on tulnud sellest, et muusikat tehakse kambris?
Wikipeedia kodus aitas.
Kammermuusika (itaalia keeles musica da camera) tähendas algselt õukonna tubades (salongides) esitamiseks mõeldud muusikat
Vaat sulle eesti keelt. Isegi oma tarede kambrid oskasid nad salongideks mõelda. Lossis muidugi "kambreid" polnud. Kui, siis kunagi alumisel, teenijatele mõeldud korrusel

Üldse on Kiltsi loss üks ütlemata põnev ja salapärane paik. Kui alustada keldritest, mis alles mõni aeg tagasi meetrisest kultuurikihist välja kaevatud ja korralikult puhastatud nii et paljastuvad kuuesaja aasta tagused seinad ja põrandad. Millise inimtöö ja raha jõul see kõik toiminud on, seda tahaks teada?

Ja muidugi mitte ainult keldrid, vaid kõik - fassaadini välja.

Vanad ajalehelood appi ja nii saan ühtkomateist teada:

Kiltsi loss saab 13 miljoni krooni eest iluravi 2010-ndaks aastaks tänu Norra abirahale. Väike-Maarja valla omaosalus kolm miljonit krooni. Mõisakoolidele mõeldud Norra Kuningriigi abiraha saamise tingimus oli see, et kool tegutseb neis ruumides veel 10 aastat (EPL, 2008):
Kiltsi mõisa peahoone (mõisakooli) renoveerimine ja mõisa üleandmise tähistamine toimus 27.nov.2010 (kooli kodulehelt)

Mõningaid fakte lossi ajaloost:

Loss püstitati XIV-XV aastatest pärit vasalllinnuse varemeile
Omanik R. von Gilsen (sealt siis lossi nimi Gilsenhof)
Liivi sõja lõpuks oli loss varemetes
1784 uus omanik Benckendorf asus varemetele ehitama ja nendega kokku sobitama varaklassitsistlikus stiilis mõisahoonet. Juurde ehitati poolkaarekujulised tiibhooned
1816-1846 kuulus loss meresõitjale ja õpetlasele Adam Johann von Krusensternile (1770-1846)
Krusensternidele kuulus mõis möödunud sajandi alguseni
1920-dast aastast asub lossis kool, mis kannab praegu nime Kiltsi Põhikool. Samas paikneb lasteaed
Alates 1994.st algas vähehaaval lossi restaureerimine millele pani õla alla MTÜ. Avati admiral Krusensternile pühendatud mälestustuba.
2008 valmis dokumentaalfilm" Spe Fretus-lootusele tuginedes"

Seinamaalingud, mis ilmusid välja restaureerimistööde käigus

Uskuge, seal on nii ilus ja nii hea ning sõbralik õhkkond. Olles giidiga ekskursioonil teadmisi omandanud ei pidanud me tühja kõhtu kannatama. Suurepärases ja suupärases kohvikus pakkusid perenaised omatehtud küpsetisi. Kartulikoogid ja igasugu muud hõrgutised kutsuvad tagasi minema.

Kõik hiilgas puhtusest. Hiljem jalutasime pargis ja nautisime päeva.

Nagu lossidaamid muiste. 

-2
Kogu park asub rohkem kui neljal hektaril.

Park on rajatud inglise stiilis admiral Krusensterni poolt ja selle korrastustöödega tegeletakse jätkuvalt

Rõdu ehitati admirali haiguse ajal, et tal oleks võimalik lossist väljumata värsket õhku hingata

Võrdlusmaterjali  annab mulle meenutus 2007 aasta suvel lossis toimunud mõisaööst, kus käisime kogu perega.

Kiltsi loss Väike-Maarja vallas on 17. augustil kõikidele huvilistele avatud öösel.

A. J. von Krusensterni nimelise MTÜ korraldatud “Öö mõisas” on omamoodi lõpetus ka külastusmängule “Unustatud mõisad”.

Öösel toimuva ürituse projekti kirjutaja ja korraldaja Kristel Lehtme seljas on üritust tutvustav mõisaöö logoga (pildil) pluus, mille tagakülg teatab uhkelt: “See pole T-särk. See on Ö-särk.”

Idee mõisaööst tuli Lehtmel ühe vestluse käigus Ahti Bachblumiga, kui ta plaanis teda ja Bonzot kutsuda Kiltsi mõisa esinema.

“Akustika mõisas on lihtsalt nii fantastiline,” rõhutas ta. Ühe esineja ümber kogunes teisigi.

Külastusmängu jooksul pidi teatud hulga mõisaid läbi käima ja seal käimist tõendava templi saama. Nüüd püütakse külastusele läheneda teisiti.

“Külastuspäevad saavad läbi, nüüd teeme midagi hoopis pahupidist,” viitas Lehtme 4. augustil lõppenud päevasele külastusmängule. “Öösel on ikka kõik natuke teistmoodi.”

Lehtme sõnul on eesmärk, et külastaja tunneks end täiesti vabalt. “Et ta ei mõtleks isegi sellele, mis ta autoga juhtub, ega sellele, et ta autovõtmeid mõisas ei kaotaks.”

Parkijad valvavad autosid ja nende kätte võib ka autovõtmed usaldada.

Kella kaheksast õhtul algavad kontserdid. Esinevad Sofia Joons, Maarja Nuut ja Janek Kesselmann. Duo Bonzo ja Ahti Bachblum annab kontserdi ja osaleb õhtuses võistulaulmises, samuti esitab Bachblum oma loomingut.

Muinasjutuvestja Piret Päär räägib mõisas elanud admirali auks meretaguse jutu. Regilauluansambel Kadrina Kadrid esitab eesti vanemaid rahvalaule ning Günter Kits ja sõbrad toovad kuulajateni iirlaste muusikat.

Ristatakse ka mõõgad - Tallinnas tegutseva Riveta klubi mõõgavõitlejad astuvad üles võitlusstseenidega ning tutvustavad huvilistele relvi.

Et öine mõis ei saa üle ega ümber legendidest, esitab Väike- Maarja näitering lavastuse ühest Kiltsi lossi valge daami legendidest. Millest legend pajatab, jätab Lehtme saladuseks. (Kadri Haavajõe, Virumaa Teataja 2007)

Oleks viis aastat tagasi keegi mulle öelnud, et sellest tegijast piigast saab mu kahe lapselapse ema, oleksin ma märganud, et öös oli tõesti asju. 

 Praegused ruumid ja fassaad on selleaegsega võrreldes nagu ...
Pildid suvest 2007

Kindlasti lähen ma sinna sel suvel veel.