Sõbranna tuletas meelde, et olen sellest kirjutanud.
Aga see toimus jälle! Kuna sündmus küllaltki ebatavaline, siis tahan nii väga jagada.
Kutse kutsus kogunema kaunisse Virumaa lossi, kus väike mõisakool pesa teinud.
Et pere saaks headele sugulastele ja sõpradele uut liiget tutvustada.
Plaanis oli tervitus ja kohanemine, kehakinnitus ja majas ringi vaatamine.
Järgnes päeva tähtsam osa ehk VARRUD. Vadereid oli ohtrasti. Nagu ühel õnnelikul lapsel olema peab. Kahekuune peaosaline ei nutnud ühtegi nuttu. Isegi siis, kui ta läbi rahvariideseeliku tõmmati. Ju sai kõik head soovid endasse.
Edasi tulid laulud, mängud-tantsud osalejate pilli järgi ja uus, veel põhjalikum kehakinnitus.
Põnev oli mitterahaline oksjon, kus "mina - vanaema" võitsin kõrvitsa, kuna lubasin sellest perele jõulusupi keeta, peretuttav sai kausitäie trühvlite omanikuks, kuna lubas perele kuuse tuua, vanaisa sai halastuseks leivajuuretise, kuna oli suvel MI 2 külmkapist juuretise vana ja kõva pasteedi pähe prügikasti lennutanud.
Vahepeal mõistatasime mõistatusi ja kinnitasime aga kogu aeg keha.
Kõigil oli võimalus suupärast kaasa võtta. Oi, mis head ja paremat kõik oli kokku keeratud!
Loomulikult tantsisime mänge ja laulsime. Minu lemmik oli "Rikas ja vaene", kus vaene läks rikkalt lindusid laenama ja keeldumise korral haaras ikka paksema ja suurema.
Koduõlu oli vahune. Meistrite pruulitud.
Pudinaid st. lapsi oli pihutäis. Noori oli rohkem. Keskmiseid ka. Vanu aga vähevõitu.
Lapsed hirmutasid üksteist lossikeldrites. Õnneks oli pööningu uks suletud.
Väikemees sai meie suguvõsa vaderilt Vanakaru valmistatud hõbesõle. Väega. Hundihamba mustriga. Vanakaru valukojast oli juttu viimases "Sõida maale" saates.
Kella kaheksaks oli ette nähtud lehvitus. Need, kes veel alles, tegid seda põhjalikult.
Aitäh mu kallis pere!
(loodan, et saan edaspidi rohkemate piltidega ennast ja teid rõõmustada)
12 kommentaari:
Ma söön selle tähtsa ja piduliku sündmuse auks praegu martispanikooki, et lapse elu magusam saaks:)
Nii armas.Teil on ikka uskumatult vahva suguselts ja ühtekuuluvustunne. Pisikesel on väga palju õnne sellisesse peresse tulla.
Õnne nii vanaemale kui ka pisikesele peategelasele eluteele kaasa! Tõeliselt tubli rahvatraditsioonide säilitaja on teie pere.
Aitäh tüdrukud!
Meil ju pärimusmuusiku sugemetega huvijuht omast perest võtta. See tähendab MI 3
Soodoma, "mardileib" ka minu lemmik.
Õnne teile kõigile! Peretraditsioonid ja eriti vanade heade kommete elushoidmine on kiiduväärt.
Aitäh, et jagasid!
Ootame pilte.
Rõõmu! Ja õnne :)
Tore ja õnne väikesele peategelasele.
Lugesin juba paar päeva varem tegelikult ja jäin mõtlema, et blogimaailm ongi sellepärast üks põnev koht, et saad teiste peremaailmast teada...tore, et on kokkuhoidvaid peresid, samas oma elus ma sellisest asjast puudust ei tunne ja meie suguvõsas on täiesti normaalne, et me helistame lähisugulastega kord kvartalis ja kohtume kord aastas. See ei tähenda sugugi halba läbisaamist.
Kaugematest sugulastest aga üldjuhul ei teagi midagi peale selle, mis Genis kirjas.
vanaema tänud tähelepanu eest :)
Maskiballil käis arutelu kirjutatu ja kommenteerimiste kohta.
Samas mitmeid kordi mõelnud, kas olen enda avamisega juba piiri ületanud, aga õnneks on mul väga heatahtlikud lugejad, kes kaasa elavad.
Mõtlen, et kestku kõik esimese halvustava kommentaarini.
Empaatiatundega blogija ja lugeja tunneb samasuguse võimega kommentaarija alati ära.
Seepäras, kulla Emmeliina, ära põe ega piira ennast mingil moel.
Muidugi on väga armas, kui on suguvõsas neid, kes säilitavad vanu traditsioone ja talletavad neid ka kirjasõnas.
Kirjuta ikka, tee seda tihedamini. Ära hoia küünalt vaka all.
Sa oled kadestamisväärselt õnnelik ja rikas inimene!!!
* kommentaarija pole taotluslik, imestasin ise, kui pärast leidsin.
aitäh, Helle, eks see blogimine, kui nähtus, saadab meid kuni elekter otsas :D
Oleme huvitav ja uuemeelne seltskond, ma arvan, ja meie lapsed on tegelikult meie üle rõõmsad.
Sellised sündmused on alati need kõige ilusamad..pole sõnu.
Postita kommentaar