See on Eesti

Koht, mida nõuka ajal polnud

Laul "See on Eesti" (sõnad ja viis Anti Marguste) koosneb üksnes kihelkondade nimedest. Neid on seal 74.
Üks nendest, ääretult kaunikõlaline kõnetas meid  Tartu - Jõhvi teel.
Sellepärast pöörasime  kõrvale, et jõuda Maarja Magdaleenasse. Polnud sellest külast mitte midagi kuulnud.  Wikipeedia  väidab, et nõukogude  ajal oli küla nimi hoopiski Järve. Või Maarja. Küla olevat isegi kandnud Viktor Kingissepa nime. Ja kihelkondadest ning kirikutest keset küla ei tahetud sel ajal midagi teada

Praegune Maarja-Magdaleena asub Tabivere vallas, Jõgeva maakonnas. Esimene mulje on väga väga suur kirik, mille ümber ei paikne traditsiooniline kirikuaed ja kalmistu. Leidsime ainult kaks kiviristi. Kõrval asuvast pastoraadihoonest kostis tümpsumuusikat. Asja uurides selgus, et sõbralikult on ühe katuse all pastoraat, rahvamaja ja raamatukogu.
Küla ajalooline nimi ennistati 2005 aastal.











Ma ei hakka väga vanasse aega kaevuma. Huvitavaid fakte leidsin netiraamatust "Maarja Magdaleena kihelkonna koolid läbi nelja sajandi"
1775 aastal elas kihelkonnas 2864 hinge ja neist 1711 oskas lugeda, mis oli kõrge protsent. Koolid asusid Kaiaveres, Saarel, Kudinal, Varas, Elistveres.
1772 keelati Katariina II ukaasiga surnute matmine kirikutesse ja kirikute lähedusse. Liivimaal täideti seda eriti täpselt ja uus surnuaed rajati pool kilomeetrit Kudina poole.
1882 aastal ehitati kirik põhjalikult ümber ja maakividest piirdeaed likvideeriti
Ümberehitatud kirik oli väga imposantne, pseudogooti stiilis, vägeva läänetorniga.
Kirikus kuni 700 istekohta!
Liivimaa Talurahvaseadus 1819 ütles, et kihelkonnas, kus vähemalt 2000 meeshinge, peab olema kihelkonnakool kuhu õppima võetakse poisslapsi vanuses 12-17
Maarja Magdaleena kihelkonnakoolis õppis tuntud keeleteadlane Johannes Voldemar Veski
Kuni XX saj alguseni oli kihelkonnakeskuses kirik, pastoraat, kõrts ja kilomeetri kaugusel asuv kool. Ümberrringi laiusid talumaade põllud.
Esimese majakese ehitas kogutud säästudest köstri teenija Sohvi mistõttu tekkinud küla hakatud kutsuma "sohvilinnaks".
Enne ilmasõda valmis uus pastoraat
1925 aastal polnud kihelkonnas ühtegi arsti ja ämmaemandat, küll aga oli apteek.
Juba mitmeid aastaid tegutseb aktiivselt Maarja Magdaleena Maarahva Selts





Kuna aeg kippus hilisepoolseks ja ilmaga oli nagu Eestimaal ikka, siis kalmistul ega kooli juures peatust ei teinud. Eravalduses mõisa juures ka mitte. Sõbralikku õpet jälgides pöörasime Saare poole.
Paremal pool teed kohtasime võsatuulikut.








Saare mõisa park ja tallid äratasid aukartust. Kusagilt oli meelde jäänud fakt, et peale mõisate võõrandamist tassisid kohalikud häärberi lihtsalt laiali. Näiteks ahi pandi hiljem püsti kohalikus kõrtsis. Ümber fantastilise pargi sõites läbisime sadakond meetrit ajaloolist munakiviteed, mis auto millegipärast tugevasti kerges kaalus juhi poole kallutas.



Mööda salapärast alleed otsustasime jõuda Manteuffellite matmispaika nagu viit näitas, aga meie teed oli takistanud suuur metsaveomasin, mis ei kavatsenud kuhugi minna. Nii jäi meie, kui väiksema osaks saba jalge vahele tõmmata ja väärikalt lahkuda. Mehed olid viisakad ja abivalmis, kuid sääsed tahtsid silmad peast süüa - sellepärast loobusime jalgsimatkast Saarjärve äärde.



Oli ju seljataga tööpäevapikkune Tartu päev, mis kinkis nii päikest, vihma kui rahet. Ägedaid üllatusi ka, nagu piltidelt näha.



   


Nagu juhtfiguur Anneli mõtiskles, kui Vooremaa väljade vahel edasi vurasime ja üksikutest taludest möödusime - elada saab igas paigas: üks kits, mõned kanad, korralik maantee on, joogivesi on, lapike maad ka.
Ja mina lisasin viidates pealkirjale ajalehes: varsti on Eestimaal ainult suur - Tallinn ja rahvuspark Eesti. Tartu ka, sest seal oli peale Tallinna iive positiivne.

Rahvuspargis elaksin hea meelega. Tagab ohustatud liikidele kaitse.

Viisaastak

Oma esimese blogipostituse tegin 2007 aasta 16 mail. See toimus delfis ja viis aastat tagasi ma ei teadnud, et sellest saab elustiil. Isegi mõneti sõltuvus. Õnneks mitte päriselu asendaja. Mulle lihtsalt meeldib kirjutada ja mõneti kroonik olla. Sellest siis see viisaastak pealkirjana. http://emmeliina.blogspot.com/2008/06/algatuseks.html

Lugesin nüüd seda vana sissejuhatust ja pean nentima, et oma olemuse pealispinnal erilisi muutusi pole viie aastaga tuvastanud. Endiselt armastan vanu, kriimulisi ja krobelisi asju ja paiku. Ma ei tea, kas see oli esimese katse tagasihoidlikkus, aga sisepinda ei puudutanud ükski lause. Edaspidigi kirjutasin pigem hanesule ja piimaga ridade vahele. Või võtsin abiks teiste luuleread. Vahest ründasin ka. Sotsiaalse närvi tasandil.
Siis tulid fotod. Leidsin, et selline reportaaži moodi stiil sobib mulle kõige paremini. Arutlused võtavad liiga palju aega ja nõuavad põhjalikkust, mida mul pole.  Sellepärast imetlen Biankat ja Voldemari - neil on iga sõna läbi mõeldud ja kaalutud. Hr. Hunt viskab tihti huvitava teemaga, ei saa mitte mööda vaadata. Hellest alustan, siis näen kohe, kes midagi juurde kribanud. Tegelinski ja osaline on juba nagu vanad tuttavad. Ja Thela. Kaamosel on lood "seinast seina". Trullalt loen mitu juttu korraga. Veel Sille Igapäevaelu ja Ärevil neiu ning Soodomakomorra. Päeva peeglisse piilun ja ega rohkem jõuagi.
Tegelikult kõik need blogid rikastavad mu maailmavaadet. Ja abistavad. Kunagi ilmus üks lasteraamat "Kümme väikest sõpra". Sisu ei mäleta, aga mulle meeldib see pealkiri.

Üks mõtteke: blogi ei tohi saada kinnisideeks.
Enese tundmaõppimiseks on vaja teisi inimesi
Parim reegel: kui saad, ära kirjuta!

Sind ja end otsides

PEEGLITAGUSEL MAAL

Möödunud nädal, mis  algas seekord laupäevaga, oli mõneti nagu peegli sisse minek. Ühine nimetaja 40 (või jagaja), viis mind aastate taha. Enda soovil. Stsenaariumi "Sind otsides" järgi. Imedemaa kõlab niimoodi, nagu peaksid imed olema imelised. Aga nad võivad olla hoopis kõrvalekalle. Uus reaalsus, mis erineb argipäevast. Huvitav, milline on Imedemaa vastand? Ilmselt Argiasjade maa koos tavareaalsusega.
Kuna minekuks nõusolek antud, tuli hakata käituma uute reeglite järgi. Eirates reaalse maa seadusi. Unustades oma varasemad teadmised  kasvasin ja kahanesin kuidas juhtus. Mängides aja ja ruumiga.
Imedemaa näiline tõepärasus võrgutas ja peibutas. Kuni olin üleni mängu mässitud.

Kohus koos lausega: te pole ju midagi muud, kui pakk kaarte, on tulemata. Võib olla ei tulegi. Sest nii hea on minna kaasa illusioonidega võttes kilbiks enda lemmiku:

.„Sa ime küll, kui veider täna kõik on! Ja eile läks kõik täitsa nagu harilikult. Kas ma olen öösel muutunud või? Oot, las ma mõtlen: kas ma olin hommikul ärgates seesama? Mulle meenub praegu, et ma tundsin end natuke teisiti. Aga kui ma pole seesama, on järgmine küsimus: kes ma siis üleüldse olen?“ /Alice Imedemaal, Lewis Carroll)

LEENANi KAUNITAR
Et küll küllale liiga ei teeks jõudis teisipäeval teater kätte. Koos mõistva kaaslannaga kellega meid ühendas teema arendus ja veel olemata tagajärg. Pean ütlema, et see etendus on päriselu kõrval nagu nukkudega mängimine. Hea, et oli. Lõpptulemus võimaldab nüüd elu stoilisemalt ja rahumeelsemalt taluda. Nii hingekosutav ju, et ka teistel on probleeme.

Muidugi ei saa jätta ütlemata, et kunagine "Mägede iluduskuninganna" oli tuhat korda õõva tekitavam. Olin ma siis noorem? Tundlikum? Murelikum? Lapsem? Elasin maailmas, kus kurja tundes tõmbasin teki üle pea. Nüüd enam mitte. 

KRISTIINA JA SILVER

Kasutan meelega familiaarset eesnimepöördumist. Tegelikult oli tegemist kirjandusklubiga, kus külalisteks Kristiina Ehin ja Silver Sepp. Ilusad inimesed, keda luues Jumal pole koonerdanud. Lisaks lemmikluulekeel - naiselik sõnademäng.

Huvitav kokkusattumus oli see, et loksudes laupäeval Edelaraudteel kõnetas rongiaknal Ly Seppeli Allikas

Sulame õige selleks rippuvate okstega kuuseks,

naljakaks suureks kuuseks,

mis allikat valvab.

Vesi voolab siis alati välja me südame juurest

ja me seisame, seisame sada aastat ta kaldal

ning allikas voolab ikka välja me südame juurtest.

Igal õhtul selgesse vette

upub tähtedelend

igal õhtul allikat kuulates

kuulame iseend.

Ly Seppel (Ehin)

Kirjutasin selle siia, sest ees ootav emotsioonitulv pani otsima märke. Kuna karikakar veel ei õitse ja krüsanteemi katkumine tundus kohatu (loomulikult polnud mul ka krüsanteemi), siis märk on märk.

Aga nüüd kõrvalpõike juurest tagasiedasi. Huvitav, mis tunne on sündida selleks, kelle isa ja ema on luuletajad?

Õhtu pakkus laule ja lugusid. Äratas ja ärgitas. Mõtlema keelekõla ja sõnamöla peale. Ja sellele miks ikka veel loen ajalehtedest ja seltskonnaajakirjadest risupahna? See ju määrib ja jääb külge. 

Täna tahaksin ma olla tuntud. Ja ilus. Nii sõnas kui pildis.

OMAD ja VÕÕRAD

Taevaminemise pühal ootas meid venna ja emaga üks paik. Talvel 40 aastat tagasi, sai neljast kolm ja miski polnud enam endine. Kalmistukultuur on kodukultuuri üks osa. Ja kevadel tehakse kodud korda. Nii tegime meiegi. Ilus jäi. Üks nägemus, üks teostus, üks ja ühtne hingamine. Laused ja mõtted jooksevad iseenesest lõppu. Üks alustab ja teine teab. Nagu lapsepõlves, kui mängisime "arva ära, mis raamatust" mängu. Enam ma ei võida. Aeg on teinud oma töö. 

Koos töö on tõesti koostöö, mitte vastu töötamine. Ainult ema pole meiega rahul. Temal olid suure L-iga Lootused. Kahju tast.

Muidurõõmud olid ilusailmsed. Vaatamata ristipoja (VP 2) kesteabkust tulnud palavikule oli kena keik. Kui ikka liivakasti jänesekapsaroheliseks võõpamise ajal VP 1 (Vennapoeg) on töö koju kaasa võtnud ja seda tädiga jagab - no mida sa hing laupäeva pärastlõunal veel ihkad. (Uudishimulikele ütlen, et noormees teeb veinikoolitusi) 

Õhtune saun silub kõik ihu ja hingekortsud. Järgmise korrani.

TUNDEHETK

...

Mina ja päike

vabandame maailma kõigi solvatute ees

ajame paarikesed jälle kokku 

ja kihutame aralt 

ja kirglikult teineteise kõrval

vastu tüdimusaastate tundesaastale

...

(Kristiina Ehin, Õnn mu õunapõskne õde)