Mugavustega elu

ehk asjad, mida teha külmaga.

Järgi proovitud.

Esiteks tuleb ärgata. Kui juba teki all külm on, siis uskuge, lõdisemine sooja ei anna. Kuna tule tegemise võimalus puudub, siis on ainus võimalus sisemist mina kütta. Soojade jookidega ja söökidega. Unustage igasugu võileivad jm. kuiv ja külm. Pudrud, supid, ahjuroad on need, mis sooja annavad. Ingver igasse kruusi!

Ühesõnaga, kui esimene hullus ületatud,siis peab riietuse üle vaatama. Kes ütles, et villaseid sokke pole vaja? On on. Kes ütles, et fliis on saatanast ja naftast? On on, aga küll annab hästi sooja. Ja ikka kihiti ja kihiti.

Ja nüüd tegevused, mis tuleb unustada. Esiteks arvuti, sest nii kiiresti ei jaksa ikka trükkida, et klõbinast sooja saaks. Teiseks telekaekraani jõllitamine. Ei soojenda. Raamatute lugemine ka mitte. Mis tegevused siis?

Kullakesed, loomulikult käsitsi nõudepesu! Võtke kohe kõik kodus olevad potid ja kopsikud ning peened klaasid ja kausid takkapihta. Muudkui peske ja peske. Siis nühkige üle ja seest kõik kapid ja riiulid. Kui ikka veel ei aita, võtke käsile grill ja praeahi. Kui veel pole soojem hakanud, siis seinad takkapihta.

Kel nühkimise vastu allergii on, see võib vahelduseks pesta. Käsitsi pesu. Mõjub teraapiana ja kasutegur ka. Ega ma nüüd seda mõtle, et kurikaga mitme meetriseid voodilinu nüpeldama peaks. Kuigi siis soojategur kindlasti suurem. Aga mõnel mehel pole vannigi, kuhu sisse siis seda kraami panna. Kuid peenpesu jaoks ikka mõne nätsiku leiab.

Nüüd on käed soojad ja paras aeg üks väike õueskäik teha. Kuna ennast on kerge petta, siis on kõige kasulikum kellegagi kokku leppida. Täpne aeg ja teeristil kohtumine. Kuidas sa ikka sõpra alt vead. Sihtpunkt ehk ninasoojendamise koht peab olema. Pood või veel parem raamatukogu. Külm hakkab ikkagi.

Kui autoga branne, siis saab pikemaid retki planeerida. muidugi hea autoga. Eresinine taevas ja härmas puud tunduvad soojast autost vaadates eriti ilusad. Klassikaraadio mängib Chopinit ja hing heliseb kaasa. Ja alati saab masina kinni pidada ja välja minna. Külm hakkab ikkagi.

Ja nüüd tuleb õhtune rosin. Selleks on sahvrisaun. Kui AK selle projektiga välja tuli, siis pidasime teda kergelt öeldes napakaks. Kui jõulunädalal linnast külla tulnud lapselaps nentis: möödunud aastal olid siin moosipurgid ja nüüd istume meie, oli ta jutus täis tõde.

Vahva on omad külla kutsuda ja saunaõhtu maha pidada. Üks õhtu, teine õhtu, kolmas õhtu...ja ongi soe sõltuvus tekitatud.

Et hommikul jälle lõdisedes teki all ärgata. Ja endale laulda: jälle algab kõik, algab uuesti.

Külma vastu külmaga

Vainupea - rannaküla Lääne Virumaal, Vihula vallas

Ei mäleta täpselt, millal rannajoon sõduritevabaks ja kodanikele avatuks sai. Kusagile tohtis ja kusagile ei tohtinud igatahes.

Kui 1986 suvel uue pereliikme auto näol kodustasime, siis rallisime hirm põues sutike mööda rannaäärseid teid. Ikka nii, et kui piirivalveputka ja tõkkepuu paistsid, siis ümber pöörd.

Lahemaa Rahvuspark oli sellele vaatamata. Ja kindlasti aitasid läbipääsupiirangud piirivalvurite ja loodusmeeste sunnitud läbikäimisel loodust kaitsta. Nii polnud juhukülalistel randa asja. Ainult Võsule.

Nüüd aga sõida kuhu tahad. Kui aga liiklusvahend on, sest bussid siin enam ei sõida...

Kas see on pruudikivi?
Või see?
Viis ja pool meetrit kõrge ja 24 meetrit ümbermõõtu. Kunagi olid seal pruudid istunud ja merelt tulevaid peigmehi oodanud.

Kabel või kirik, kuidas keegi nimetab, õnnistati 1893 aastal. Ehitamise korraldas Aaspere mõisnik Ed. von Dellingshausen.

Kui pühakoda 1948 suleti, siis kadusid sujuvalt nii tornikell, altarimaal, orel, lühtrid - nagu selle ajale kombeks. Ja mitte ainult sellele ajale. Pühakoda taastati 1989 aastal kohalike algatusel Praeguseks on sellest saanud populaarne kontsertide ja laulatuste toimumise koht.

Kabelit kaunistab kunstnik Anu Raua altarigobelään "Armuaeg", liivakella kujuga, mis sümboliseerib igavikku. Kuna endisaegne altarimaal oli nii kadunud kui kadunud, siis otsustas kauaaegne Rakvere kultuuri vedaja ja nüüdne Vainupea põliselanik Valdur Liiv, et miks mitte tellida altarit ehtima hoopiski mittetraditsiooniline gobelään, kui soe materjal.

Pühapäevane külaelu polnud päris välja surnud. Vähemalt kaks inimest nahistasid postkasti kallal.

Nalja sai ka: autoaknast teadetetahvlit piiludes hakkas silma silt Kohvik. Oo jee, toetame külaelu! Ligemale jõudes nägid silmad lugeda: Kohvik Kunda spordihoones. Arvan, et mingi 20 kilti.
Eesti kõige mereäärsem kalmistu.

Vainupea kalmistule on maetud kunstnik Richard Sagrits (1910-1968) kelle kodu asus Karepal (nüüdne Kalame talu )

Oli lumine ja vaikne. Jälgedeta.

Eraomand, kus kunagi asus sadam. Ehitati uueks sadamahooneks, aga puhkamisest kaugemale pole jõutud.

Vainupea sadam tegutses II maailmasõjani sõbrakaubandussadamana. Kala ja kartul viidi Soome ja vastu saadi vajaminevaid kaupu nagu näiteks vikatid, saed, kirved. Küttepuid transporditi ka. Rikkaks sellega ei saanud, majad olid vaesemat sorti, mitte nagu Käsmu kaptenikülas. Peale Vabadussõda jagati soovijatele nn. kalurikruntisid. Peagi oli külas üle 40 suitsu.

Nii nagu vanadel meremeestel kombeks tegeleti ka röövkaubanduse ja salakaubandusega.

Endisaegset sadamat on fotodel jäädvustanud piltnik Carl Sarap ja graafik Günter Reindorf.

See on praeguse omaniku sõnade järgi nn. tootmismaa.

Kui kohalikud palehigis rügasid, siis baltisaksad suvitasid ja ehitasid suvilaid. Säilinud on ainult üks maja. Kui enne sõda sõitis buss Rakverest Vainupeale olid ülekaalus sakslased. Kõrvale Karepa külla aga eestlased. Suvitajatele oli ehitatud kaks pansionit. Olevat isegi olnud soojade vannidega "kuurhaus".

30-ndad 40-ndad olidki küla hiigelajad. Kooli külas pole kunagi olnud. Algkoolis käidi Eismal ja selle sulgemisel nõuka ajal Vihulas, kuhu üle kümne kilommeetri.

Vanematesse klassidesse tuli minna Annikverre või Kundasse kuhu 20 kilomeetrit. Sellised olid ja on maaelu võ(a)lud.

Elekter jõudis sinna kanti alles 1968 aastal

Mis edasi? Edasi oli nii, et sakslased välja ja venelased sisse. St. piirivalve. Mida tehti suvilatega? Loomulikult põletati maha ja ära. Või veeti minema. Mõned said uued peremehed. Küla noorem rahvas oli põgenenud 1944 septembris paatidel läände.

Praegusel ajal elab külas alaliselt kümmekond peret ja samapalju suvilaid. Kes siis sinna nii eksklusiivsesse kanti suvilakrunte said? Minu vanemad ega mina küll mitte.

Selle pühapäeva kolm tundi saab kokku võtta:

“Et me oskaksime väärtustada iga hetke ja kohtumist, oskaksime huvitavalt elada, et täita oma liivakella parima kraamiga.” (tekstiilikunstnik Anu Raud)

Komistamised

Karula

See pole see Valgamaa rahvuspargi Karula, ega ka Viljandimaa Karula, kus asub lastekodu.

See on hoopis Lääne Virumaa Karula st. pisike räämas külakoht Vihula vallas. Meile on ta vajalik sellepärast, et sealt läbi viib lähim tee Vainupea mereranda.

Normaalsed inimesed käivad rannas suvel, sellepärast ei paista varemed läbi rohetavate puude teele. Praegusel aastaajal on pilt teine. Korstna järgi võib arvata, et tegemist esivanemate põhitegevusega - viinavabrikuga, mis kuulus iga mõisa juurde.

Aga nüüd veidi sellest, mis õnnestus neti vahendusel välja tuhnida.

Karulal pole karudega midagi tegemist. Küla nimi olevat tuletis mõisnik von Carolist. Rüütlimõisast (Carull) pole samuti uhkeid hooneid. Võib ainult oletada, et mingitel aegadel kasutati mingeid müüre, et rajada uut õitsengut. Kandis ju sinna rajatud kolhoos "Õitsengu" nime.

Säilinud vana. Ühes materjalis nimetati seda hoonet aidaks. Ehitatud 1878, katusel tornike, kus oli kell!
Karula mõis asus praeguseks kaunist ja korda tehtud Vihula mõisakompleksist kaks ja pool kilomeetrit ida pool ning kuulus viimasena von Brevenite suguvõsale. Vihula lõi Karulalt kooli ka üle. Nimelt otsustas üks eriti hakkaja mees pärast Vabadussõda, et Karula mõisahoone lammutamisest saadud materjal sobib kenasti Vihulasse uue koolihoone ehitamiseks. Nii sündiski ja 1933 aastal avas kool uues majas uksed. Paar aastat tagasi Vihula algkool veel tegutses. Praegu ei tea.
Karula kõrts on ehitatud endisest mõisatallist. Kunagisi aegu sain isegi nautida 1995 aastal, kui esimest korda sinna kenasti renoveeritud hoonesse perega einestama sattusime ja nurgas uhket karutopist imetlesime. Peremeheks-naiseks olid Kai ja Anti Juhansonid. Sellepärast kaunistasid kõrtsi seinu Aivar Juhansoni pintslist välja meelitatud meeleolukad portreed tuntud inimestest. Sein oli nagu EE (Eesti Ekspress).

Veel 2000 sai seal tore simman maha peetud. Koos Portlandi noortekooriga.

Perefirmade hääbumisest maal kõnelevad katkipekstud aknad ja lumine tühjus. Kurb, küll oleks tassike teed või kauss suppi ära kulunud.

Pole ime, et vanad kolhoosnikud endist hiilgust taga nutavad kui ise teen seda kümne või rohkema aasta taguste meeleolude meenutamise näol.

Netiruumis kolades komistasin väga väärtusliku materjali otsa. Nimelt õnnestus algaja vedamisel leida Veljo Ranniko osaliselt digitaliseeritud fotokogu. Pildid on tehtud 60.ndatel 70.ndatel, ENSV restaureerimisvalitsuse tellimusel. Kokku 17 000 vana mõisahoonet, kirikut, kalmistut jne. - objekte, millest paljusid pole enam alles või on varemetes.

Olen juba mitu päeva nende fotode lummuses ja kuna termomeeter soosib mu tegevust, siis ...miks mitte.

Selle, minu jaoks suurepärase uudise levitamise ajal olin lihtsalt võõral maal ja nii ta mul mullu kevadel tähelepanuta jäigi.

Ühesõnaga, fotod on kenasti kultuurimälestiste riiklikus registris, unikaalsed ja olulised.

http://register.muinas.ee/?menuID=photolibrary

ja veel ühe põneva materjali:

ftp://195.80.111.130/pub/HTTP/Fotokogu/A228/Karula_mois.pdf

Ja mina mõtlesin ja mõtlesin...et miks ma sellest "karula teemast" kuidagi edasi ei saa. Pole ju sellel kohal minu jaoks tähtsust.

Aga vaat mida oli vaja. Uut ja huvitavat!