Neljapäev, 2. veebruar 2012

Külma vastu külmaga

Vainupea - rannaküla Lääne Virumaal, Vihula vallas

Ei mäleta täpselt, millal rannajoon sõduritevabaks ja kodanikele avatuks sai. Kusagile tohtis ja kusagile ei tohtinud igatahes.
Kui 1986 suvel uue pereliikme auto näol kodustasime, siis rallisime hirm põues sutike mööda rannaäärseid teid. Ikka nii, et kui piirivalveputka ja tõkkepuu paistsid, siis ümber pöörd.

Lahemaa Rahvuspark oli sellele vaatamata. Ja kindlasti aitasid läbipääsupiirangud piirivalvurite ja loodusmeeste sunnitud läbikäimisel loodust kaitsta. Nii polnud juhukülalistel randa asja. Ainult Võsule.

Nüüd aga sõida kuhu tahad. Kui aga liiklusvahend on, sest bussid siin enam ei sõida...



Kas see on pruudikivi?
Või see?
Viis ja pool meetrit kõrge ja 24 meetrit ümbermõõtu. Kunagi olid seal pruudid istunud ja merelt tulevaid peigmehi oodanud.


Kabel või kirik, kuidas keegi nimetab, õnnistati 1893 aastal. Ehitamise korraldas Aaspere mõisnik Ed. von Dellingshausen.

Kui pühakoda 1948 suleti, siis kadusid sujuvalt nii tornikell, altarimaal, orel, lühtrid - nagu selle ajale kombeks. Ja mitte ainult sellele ajale. Pühakoda taastati 1989 aastal kohalike algatusel Praeguseks on sellest saanud populaarne kontsertide ja laulatuste toimumise koht.

Kabelit kaunistab kunstnik Anu Raua altarigobelään "Armuaeg", liivakella kujuga, mis sümboliseerib igavikku. Kuna endisaegne altarimaal oli nii kadunud kui kadunud, siis otsustas kauaaegne Rakvere kultuuri vedaja ja nüüdne Vainupea põliselanik Valdur Liiv, et miks mitte tellida altarit ehtima hoopiski mittetraditsiooniline gobelään, kui soe materjal.

Pühapäevane külaelu polnud päris välja surnud. Vähemalt kaks inimest nahistasid postkasti kallal.
Nalja sai ka: autoaknast teadetetahvlit piiludes hakkas silma silt Kohvik. Oo jee, toetame külaelu! Ligemale jõudes nägid silmad lugeda: Kohvik Kunda spordihoones. Arvan, et mingi 20 kilti.
Eesti kõige mereäärsem kalmistu.
Vainupea kalmistule on maetud kunstnik Richard Sagrits (1910-1968) kelle kodu asus Karepal (nüüdne Kalame talu )
Oli lumine ja vaikne. Jälgedeta.
Eraomand, kus kunagi asus sadam. Ehitati uueks sadamahooneks, aga puhkamisest kaugemale pole jõutud.


Vainupea sadam tegutses II maailmasõjani sõbrakaubandussadamana. Kala ja kartul viidi Soome ja vastu saadi vajaminevaid kaupu nagu näiteks vikatid, saed, kirved. Küttepuid transporditi ka. Rikkaks sellega ei saanud, majad olid vaesemat sorti, mitte nagu Käsmu kaptenikülas. Peale Vabadussõda jagati soovijatele nn. kalurikruntisid. Peagi oli külas üle 40 suitsu.
Nii nagu vanadel meremeestel kombeks tegeleti ka röövkaubanduse ja salakaubandusega.

Endisaegset sadamat on fotodel jäädvustanud piltnik Carl Sarap ja graafik Günter Reindorf.

See on praeguse omaniku sõnade järgi nn. tootmismaa.


Kui kohalikud palehigis rügasid, siis baltisaksad suvitasid ja ehitasid suvilaid. Säilinud on ainult üks maja. Kui enne sõda sõitis buss Rakverest Vainupeale olid ülekaalus sakslased. Kõrvale Karepa külla aga eestlased. Suvitajatele oli ehitatud kaks pansionit. Olevat isegi olnud soojade vannidega "kuurhaus".
30-ndad 40-ndad olidki küla hiigelajad. Kooli külas pole kunagi olnud. Algkoolis käidi Eismal ja selle sulgemisel nõuka ajal Vihulas, kuhu üle kümne kilommeetri.
Vanematesse klassidesse tuli minna Annikverre või Kundasse kuhu 20 kilomeetrit. Sellised olid ja on maaelu võ(a)lud.
Elekter jõudis sinna kanti alles 1968 aastal

Mis edasi? Edasi oli nii, et sakslased välja ja venelased sisse. St. piirivalve. Mida tehti suvilatega? Loomulikult põletati maha ja ära. Või veeti minema. Mõned said uued peremehed. Küla noorem rahvas oli põgenenud 1944 septembris paatidel läände.

Praegusel ajal elab külas alaliselt kümmekond peret ja samapalju suvilaid. Kes siis sinna nii eksklusiivsesse kanti suvilakrunte said? Minu vanemad ega mina küll mitte.



Selle pühapäeva kolm tundi saab kokku võtta:

“Et me oskaksime väärtustada iga hetke ja kohtumist, oskaksime huvitavalt elada, et täita oma liivakella parima kraamiga.” (tekstiilikunstnik Anu Raud)



3 kommentaari:

tegelinski ütles ...

Põnevad käimised, ilusad pildid, igati lahe ettevõtmine...

helle ütles ...

Olen neis paigus käinud alati suvel (viimati lastega ekskursioonil), aga talvel on ka kindlapeale vahva.
Ilusad pildid ja tore jutt.

Emmeliina ütles ...

tore, et sain jagada.
mõtlesin just sellele, et igal aastaajal on paigad eri nägu.
Talvel külastan minagi neid esmakordselt. Tänu ühishuvidega brannele ja tema autole.