Tere, mu kallid sõbrad
Blogi sai vahepeal ühe korraliku puhkuse, sest kaks nädalat asendasid punase postkasti lugusid kodulood. Ja kodu lugude väike ajamäär tekitas tunde, et parem neid niisama nautida ja virtuaalmaailm paariks nädalaks kõrvale heita.
Eile õhtust saadik tulevad minu kirjad jälle punasest postkastist st. brittide maalt.
Lennusõit oli elamusterikas kuna mul õnnestus hiivata aknaalune koht. Nüüd tean mille poole tagasi tulles püüelda. Seisan kasvõi tunnike varem lahkujate sappa, aga olen esirinnas. Ilus on selle kohta vähe öeldud. Väljavaade oli TAEVALIK.
Kõigepealt tahaksin aga pajatada kojulennust. Õieti läbielamistest. Ma ei tea kui palju on lugejate hulgas neid, kel lendamine elustiil (volber välja arvatud), kuid mina olen teie hulgas roheline, mis roheline, sest need on minu esimesed selle vabariigi aegsed lennud.
Eestist tulek polnud midagi selle kõrval, mida britid oma korralikuses ja hirmus tekitasid.
Algas see kohvri teemaga. Nimelt andis mu 15 aastat vana PO 3 neljanda klassi seljakoti lukk vanadusest otsad. Kallis pere premeeris mind pisikese kohvriga suure tagamõttega, et ikka kahe nädala pärast uuesti rivis oleksin. Koos pisikese kohvriga.
Elamises oma väikseid kingioste kohvrisse paigutades arvestasin, et üks tükk per nase peab mahutama läpaka, fotoka ja suure raske koti naelu :P
Muu tuleb boonuseks kauba peale. Olin kodustele meeleheaks valinud ...raamatuid! Multikalammastega ja auruvedur Toomasega ja kunstiga. Siis veel endale hunniku kirbukalt ostetud kulinaid (sellest tuleb kunagi omaette teema) ja punase telefoniputka kujulisi teetopsikesi. Mõned šokolaadid ka ja ega seda staffi rohkem polnud. Korraliku ja kuuleka lendajana kohvrit margapuu otsa riputades näitas see riist 17. Appiii, jooksin perenaise poole, kes seletas, et tegemist teps mitte kilodega ja arvestas, et kõik OK. Sellega polnud aga päri peremees, kes hommikul pool kuus enne lendu käskis mul kohvrit paari kilo jagu puistata. Jätsin igaks juhuks raamatukesed, mis sisaldasid kunsti, maha. Kunst ju kaalukas.
Tähtsate tumedanahaliste ja tumedapilguliste naiste ette kohta oma kohvrit veeretades paluti mul kohvrist eemaldada läpakas, mis koos minu saladokumentidega läks eraldi valgustusse. Nii et nüüd on kõik teada.
Läpaka kotist eraldamisele järgnes minu kampsunist, kingadest, päikseprillidest eraldamine ja enda kiitmine, et püksid seisavad mul üleval kõhu, mitte rihma abil. Õnneks oli mu kohvrike teadliku reisija mõõtu ja ei läinud teatud atripuuti toppimisele. Seega pääsesin hullemast. Samal ajal sõi mu perenaine kenasti lastepüreesid ja rüüpas pisipõnni lutist seaduskuulekalt piima peale, mõttejõul pükse üleval hoides. Õnneks ei palutud põnni mähkmest vabastada. Ju neil kogemusi, et mida üks pooleteise aastase lapse mähe sisaldada võib.
Peremees toppis oma reisikotti atribuuti. Hoidsin hinge kinni, sest kuulsin kuulvat praksatusi - diiviidii mängija ja kaamera omi. Ei mitte, selgus pärast, kui kott oli välja tiritud. Muuseas, sama kott mahtus pagasiauku lendajate pea kohal hoopis lahedamalt ära. Müstika.
Saba kuulekas kulgemises oli tekkinud väike paanika. Üks kaunis blond naisterrorist ei tulnud oma koti atripuuti toppimisega toime ja otsis kiirelt ja meeleheitlikult ohvreid kelle pagasisse oma ülejääkstaffi sokutada, et see õhemeks moonduks. Asjata. Läkski tema täissöönud põrsake koti näol erisoodustuse st. kalli pagasimaksu alla. Ole sa tänatud, tark peremees, raha oli võrdne minu ühe otsa piletiga. Hiljem juhtusime piigaga kõrvuti istmetele. Ta näitas oma väljaväänatud pöialt, mis sai ilmaaegseid kannatusi ja arvutas, et koos 50 kilo pagasiga, mis tal eelnevalt maksu all ja enda maksuga ja nüüd selle paksu koti maksuga oleks ta saanud veel ühe edasi tagasi odavreisi. Lisaks sellele kandis see kleenuke tütarlaps kolmekordset rõivastust, mida troonis shetlandi villast mantel. No aga ta oli kodust eemal olnud terve aasta minu 73 päeva vastu.
Ootame ära, millised on minu lõplikud kodumaale naasmise tulemused. Kunagi....kauges tulevikus.
Ilmateade ka: Lutonis oli temperatuur 18, mis koos elamispaiga lähendes ja sujuvalt vihma suurenedes moondus 14-ks. Kadestage kodused, higistades seal oma kolmekümne kraadiga ja päiksega. Seljariided toas on nii niisked, et võiks toimuda märja T särgi läbimäng.
Kirjutamiseni!
