Need imelised aiad

Kuna tunnen ennast inglise linnkülades suurepäraselt ja rohkem kui kolme suure tänavaga kohta üksiku uitajana turvaliseks ei pea, vedasin kaardil näpuga juti ja leidsin läheduses (20 miili raadiuses) põneva koha nimega

Winchcombe.

Niisiis astusin laupäeva hommikul kell kümme autost välja järjekordsele seiklusele vastu.

Tõlgitud Wikipedia ütleb, et Winchcombe on väike, rikkumata Cotswold linnas, kus sul ikka leida hulga ainulaadseid poode ja söögikohti ja joogiga.

Teekond külla viis läbi maaliliste orgude ja oli nii kitsuke, et britt -autojuht pressis kauges tulevikus välja kaks head eesti õlut. Yes boss, peaasi, et mulle õhtul järgi tullakse, sest külake paistab vähemalt hommikul inimtühi. Et kust seda sponsorit kodumajutajat ikka võtta. Libekeelsuse osa jääb puudu ja punaseks värvitud pea viitab sinna iiri poolele.

Tänavate asetus selgeks tehtud ja hing rõõmustamas imeilusa ilma tõttu, sean sammud eesmärgi poole. Kodus uuritud manuaal ütleb, et linnast välja mööda kaunist ja omapärast tänavat viis minutit ja oledki kohal. Lähen ja muidugi ei ole. See tähendab, on küll üks hoone lammastega, aga see on private. Õnneks kohtan kaht meesterahvast. Osutan sõrmega turistipunktist kaasavõetud lossi pildile ja teen küsiva näo. Yes yes, õige tee!

Vestlusest, kui seda ikka saab vestluseks nimetada kui nemad räägivad ja mina noogutan. Estonia Estonia koos naeratusega on mu kena päheõpitud lause. Jaa, Tallinn, olen kaks korda seal käinud, saan vastuseks. No ma ei tea, kas minuga lihtsalt juhtub, aga tegemist juba teise inimesega minu teel, kes väidab, et on Tallinnas olnud.

Rõõmsalt jätkan oma viie minuti teed, mis lõppeb autoparklas. Sealt edasi siirdun visitorisse piletit ostma ja saan koos 7.20 raha võrra vaesemana manuaali, kus kõik kirjas.

SUDELEY CASTLE

koos kaheksa aiaga on valmis mind vastu võtma! Algus algab lilledesse uppunud varemetest ja vesiroosidega basseinist.

Kodutöö vikipeedia abil

Ajalugu Sudeley loss ja oma auhinnatud aiad ulatub üle tuhande aasta ning sisaldab palju erinevaid lugusid royal ühendused, sõjad ja perioodide hooletusse ja sellele järgnenud taastamine.

Castle muutunud käed üle tosin korda ajal ajalugu ja tänapäeval on see eramaja lord ja leedi Ashcombe, Henry ja Mollie Dent-Brocklehurst ja nende peredele.
Sudeley kuulsusrikas aiad on ühed kõige parem Inglismaal, alates centerpiece Queens "Garden, billowing sadu sorte vanaaegseid roosid, et Herbal Healing Garden, mis võeti kasutusele 2010 hooajal.
Soovitame teil võtta aega, et näha põnevaid näitusi, mis uurivad lugu Sudeley ajaloost ja tuntud märgid, kes on külastanud või elanud lossis. Kuigi Castle jääb pere koju 16. sajandi lääne tiib, kus asuvad näitused ja kohvik, St Mary kirikus, kus Katherine Parr peitub maetud, aiad, Pheasantry, keskaegsed varemed ja seiklus mänguväljak on teil uurida ja kogeda oma vabal ajal .
Ootame Teid Sudeley.

Aedu on vähemalt kaheksa ja minu mannetu pildistamisoskus ei anna veeranditki seda ilu.

Tundub, et alates algusest on iga valitsejanna rajanud just Oma aia.

Vastavalt enda maitsele. kes sümeetrilise
ja kes asümeetrilise

Kiriku äärne aed
ja salaaed, mu lemmik
Tudori stiilis

Kuna minu aiandusalased teadmised olematud ja mul endal aeda pole jättis siiski kõige suurema mulje taimede vaba vohamine ja roosiväravad.

Muidugi on pilte veel, aga järgmine postitus tuleb juba lossist endast

Mis maa see on?

Olen tagasivaatamise ajas.

Nelja aasta taguses Ilmapuu all ja juures. Oli see eriline just seepärast, et meie kõik kolm poega, noorte meeste eas, olid ühes kooris laulukaare all! Lisaks veel vennapoeg. Loomulikult ei puudunud pealtvaatajate hulgast pere vanim poeg, kellel üksi pidu pole vahele jäänud.

Otsisin vana päevikulugu ja mind tabas üllatus: lugu polnudki, sest oli minu peas ja silmades, kuid paberile ei jõudnud. Kogu oma emotsionaalsuses. Koduriiulil on videokassetid otselindistustega, Ilmapuu DVD-d, palju ajalehe väljalõikeid ja muidugi enda tehtud pildid.

Mälestuste mälusahtlist nopin kilde 2007 aasta noorte peost:

- kiiretelefonikõne peale pidin ülepeakaela Tallinna bussile tormama, sest viimasel hetkel saadi mulle tantsupeo peaproovi pilet

- ilm polnud vist suurem asi, mõnel tantsijal on keebid üll, pilte on vähe.

- rongkäigu ajal sibasin kogu maa Virumaaga kõrvu.

- PO 4 Lääne Virumaa lipuga, kui ilus!

- Ernesaksa juures kohtusin PO 2 enne väga pidulikku sündmust, kui ta tulega läks. Enne jõudis veel Vaiko Eplik teda küsitleda.

- sibasin järgi kuni jõudsin märkamatult vippide hulka. Kui tuli hakkas tippu jõudma, siis seletasin paarile soomlasest härrasmehele, et sellega ametis just minu poeg ja teised kaks laulukaare all.

- venna telefonikõne Soomest: vaatan ja pühin pisaraid

- kohtumine pojaga, kooripoiste platsi üles leidmine ja valvamine

- pojad tulevad ja lähevad, teised lauljad ka. Mina istun truult platsil.

- lõpp, kõik kogunevad asjade juurde. Rullin pleedi kokku.

- püüame brannega Kalamajja jõuda, see võtab aega

- pojad tulevad, kohtume sugulastega ja sõidame koju

- kontserti kuulan videost

Nüüd saan tagantjärge aru, et see oli viimane kord, kui me niimoodi sõitsime. Ja ilmselt ka viimane noorte pidu, kus kõik kolm koos laulmas. Ja vanem vend loomulikult kuulamas -vaatamas. Lihtsalt poegadel on kombeks kasvada.

See oli mu kõige ilusam pidu.

Sest elul on omad plaanid. Näiteks läheb lipukandja homme kaitseväkke. Kohust täitma. Ja tuletooja turgutab tervist tugevamaks. Ja kolmandal teine tita sündimas.

Kuid pole me lauljata. Vanema poja laps, tüdruklaps, Ellerheina B kooris jätkab järjepidevust.

Kuidas vanaema muidu siin kaugel teada saaks, mis maa see on?

Maa ja ilm kohtuvad seal, kus igatsus algab ja lõppeb ja igatsusest kasvab tahtmine ruttu tagasi tulla.

Pildid 2007 aasta noorte laulupeost

Siiski, midagi sealt delfi blogi arhiivist leidsin:

poja kooli lõpule ja kohesele jaanile järgnes koristamise-pesupesemise-triikimise-enda taastamise neljapäevak. heldeke, sain 25-nda õhtuks pildid üles kui juba lähenes laulupidu hirmuäratava kiirusega.

mu tublidusel polnud piire ja ööl vastu reedet seisid kolm pakitud poiste kotti koridoris, koori riided rippusid riidepuudel, valged triiksärgid kõige peal, kikilipsud taskus. ise jäin veidi unarusse, sest sain viimasel minutil käepaelaga tantsupeo peaproovi pileti ja pidin omal käel Loll-Linna jõudma, et bussijaamast staadionile sibada.

---lugu, siia ta pidi hiljem tulema Siit õpetus päeviku pidajatele: kas kohe või..

laulupeolt sõitsime pärast kohustuste lõppemist poegadega lahtise katusega autoga mööda linna ja Eplik laulis mis värvi on armastus... kodus maabusime kompsude otsa ja kontrollisime kas pereisa oli kõik videosse võtnud. oli. ikkagi perekond.

2007, juuli

Hommik

Pool viis hommikul on igatahes valge. Linnud laulavad ennastunustavalt. Mitu päeva juba on hommik olnud selge ja sinise taevaga.

Tuba on siin alati külm. Nii et kellele meeldib pea külmas magada, sellele sobib.

Sirutan ennast voodis mõnusalt. Vaikiv titemonitor on selge garantii vähemalt paarist rahulikust hommikutunnist. Voodi on lai ja kõrge ja pehme. Voodipesu minu maitse kohaselt sinine, roosa ja valge.

Minu tuba asub teisel korrusel. Kahesaja aastases majas. Põrand on nii kaldu , et tooli peal on kummaline istuda. Seinad ja lagi on valgeks värvitud. Disaini elemendiks on välja jäetud vana laepalk. Aken on väike, plastikust. Kardinad on paksud ja mahekirjud. Vaateks aknast vastasmaja kivikatus koos katuseakendega. Selle taga paistavad kolm lehtpuud. Nende järgi saan hommikust tuule tugevust mõõta. Huvitav koht on aknaorv. See on nagu tilluke diivan, kus on praegu galeriidest saadud kunstiraamatukesed. Ja maakaart.

Akna ees ripub Peter Rudaši vitraaž. Ümmargune, sinine.

Põhimööbliese on suur, keset tuba trooniv voodi. Kaks garderoobikappi on riidest. Linasest, puust sõrestikuga. Omamoodi huvitavad. Sinna olen mahutanud oma 15 kilo kaasavõetud modru. Veel on toas kaks lauakest. Ühel peegel ja kosmeetika, teisel arvuti, kalendermärkmik Viiralti reprodega ja eesti inglise vestmik. Tea kirjastuse oma. Ja Jane Williamsi raamat Inglid. Pühendusega. Minu isiklik.

Seinal on kalender. Täna keerasin just uue kuu ette. Kalender on kuuekeelne. Täna on Friday ja kuu loomine. Kalender on lillepiltidega. Eelmisel kuul pojengid, sellel kollased ja valged gerberad.

Voodi vastas seinal on Epp Kokamägi maal. Kollane suvenaine lebab liival. Kõrval kollased päevalilled, mille pruunid südamikud tunduvad nagu sitikad. Kui õielehed liivaga kokku sulavad.

Pildile on kirjutatud:

Kuldse päikese aeg. Natuke väsinud valgusest, silmad kipitavad vaadates päikesesse. Linnud on jäänud vaikseks ja päevalilled on oma tumeda südame raskuses kummardamas. Veel paitab vesi mu ihu ja veel võib päikeses pikutada kõrgete lillede varjus ja lumi tundub nii kaugel. Õunad helendavad puude all maas. Õhus hõljub safrankollaseid lõhnu.

Voodi kohal on pisike roheline niidist kübar. Kollase roosiga ja pärlitega.

Televiisor on kinnitatud seinale. Olen teda mõne korra lahti teinud. Eurovisiooni ajal näiteks.

Põrandalamp on kaasaegne ja paras ikaldus. Kolme metallist kupliga, mis tuliseks lähevad. Ja nii viltu kui viltu. Põrandat katab vaipkate. Piimaga kohvi värvi.

Sinises, keraamilises, ümmarguses vaasis on roosad ja punased talinelgid. Maja aiast peenrast korjasin.

Tavaliselt õnnestub edasi magada. Muidugi pole uni nii sügav, aga ikkagi oma. Muidu venib päev liiga pikaks.

Poole seitsme paiku teen endale all köögis kohvi. Peale dušši on siis hea mõnuleda, kaaslaseks arvutisõbrad. Ja vikerraadio.

Probleem on hammaste pesemine kahe kraani all, kus ühest tuleb tulist ja teisest külma vett. Uus kogemus iseenesest.

Nüüd peaksin rääkima, vastavalt esiblogijate mallile, mis firma riided ma selga panen ja mis kreemi peale.

Hommikul kannan vaba aja rõivaid st. eriti mugavaid kummiga pükse ja igasugu särgikesi. Puuvillaseid. Heledat või samblarohelist. Lemmikfirma on Lindex ja gareroob komplekteeritud Humanast. Oma eelmise päeva riided olen visanud põrandale. Tuleb kombeid õppida. Sealt lähevad nad pessu. Iga päev pesen siin kaks masina täit pesu: heleda ja tumeda. Kiirrežiimil, 40 kraadi ja väga vähese pulbriga. Kuivatada saab õues. Kui mitu päeva sajab, siis kiirkuivatis. Pesumasin asub abihoones. Eile avastasin, et pesuvesi voolab maa alla. Ju seal mingid filtrid vahel on. Aga kust vesi tuleb, seda ma ei tea.

Duššitatud keha niisutan Olay body quench mossega, ostetud 99 penny poest. Niisketesse juustesse piserdan veidi gurl spreyd et seda pahmakat veidike taltsutada. samuti pennipoest. Kui pea veidi uimane, siis kasutan kodust kaasa võetud Nahrini alpine oili. Aitab iga häda korral.

Kell hakkab kaheksale lähenema. Taevasse on kogunenud valged pilvenutid. Nii on see alati ja paari tunni pärast kaob päike nagu nõiaväel. Ning õhtupoole on vihmasadu oodata. Kraadiklaas köögi seinal näitab 15,6

Aknast välja kummardudes näen, et kõrval mõisa juures käivad ehitustööd. Eile kooris pisike trakats killustikku. Eks näis, mis töid täna ette võetakse.

Külatänav on vaikne, kes on tööle sõitnud, see on juba läinud. Ainult üks naine, keda nimetan proua teenijannaks, kiirustab põll ees mõisa poole. Olen akendest näinud, et ta koristab seal. Naine on keskealine ja suitsetab. Aga seda ma veel ei tea, kus ta elab.

Kõrvalmajja on jälle uued suvitajad tulnud. Ka seda ma veel ei tea, kuskohast ja mis keelt räägivad.

Monitor piiksub ja minul on aeg. Oligi kaua kahtlaselt vaikne.