Just sellise pealkirjaga Õhtulehe lugu jäi mind kummitama ja ajas ööune ära. Et kas ma olen valmis. Kahetsusega pean ütlema, et ei ole. Miks siis? Aga vaat sellepärast, et ei oska. Ei osanud enne loo läbi lugemist, ega oska ka pärast.
VANAEMA
Meie suguvõsa naiste pikaealisuse näitel olen eakatega oma elu jooksul kokku puutunud. Esimene oli meie kallis vanaema. 62 aastaselt jäi ta leseks oma majja. Koos poja perega. Kuuekümnendatel polnud majas veel elektrit. Lihtsalt koht jäi liinidest kõrvale. Lähim bussipeatus oli neli kilomeetrit, aga ega vanaemal bussi vaja polnud. Tal oli lehm. Ärge nüüd naerge, lihtsalt loomadega koos elamine tähendas seda, et olid kodu küljes kinni, mis kinni. Kõigepealt kadus külas kool, siis pood ja poja pere otsustas alevisse kolida, sest lapsed pidi ju koolitama. Vanaema toimetas veel mõned talved ja siis tegi raske otsuse ning tuli meie juurde alevisse. Esialgu ainult talveks, hiljem, kui mingid kalkarid maja rüüstamas käisid, siis juba päriseks. Mida vanemaks ma saan, seda rohkem mõtlen, et küll tal võis ikka kahju olla. Minul oli ka. Võite nüüd küsida, et miks selle majakesega nii läks? Aga vaat sellepärast, et mehed lihtsalt jõudsid enne ära surra. Vanaema väimees ja poeg. Ja naistest ei olnud ehitajaid. Hea, et enda lapsigi koolitada jaksasid. Kas vanaema seal meie juures valmistus surmaks? Ma ei tea, aga elas ta 99 aastani. Taevased väed andsid talle väga hea tervise ja pikalt ta voodisse ei jäänudki. Tema tütar, minu ema oli siis juba mitmeid aastaid ise pensionil. Ka meie vennaga ja peredega olime alati varuks.
EMA
Nii jäigi ema 67 aastaselt üksi. Ta oli väga arukas, vahetas suure elamise väiksema vastu, vend tegi kena remondi ja ema hakkas vanaduseks valmistuma. Millega? Eks ikka sellega, et otsis lisatööd. Tublile emale jatkus - küll lapsi hoida, küll naabertalus toimetada. Ta muutis oma elu võimalikult kvaliteetseks kokkuhoiu ja visadusega. Kuid elul oli talle üllatus varuks. Kaheksakümneselt vajas teda poja pere. Ja tema vajas neid. Nii vahetaski ema elukohta. Ta ütleb, et tal pole kahju. Ma pean teda uskuma, sest mitmekesi on ju parem vanaduseks valmistuda. Kuigi ema elas kergema elu peal, ei ole tema tervis minu meelest nii hea, kui tema emal selles vanuses. Miks? Sellepärast, et ta muretseb ja viriseb. Kas vanaema ei muretsenud? Kindlasti muretses, kuid ta tegi seda kuidagi märkamatult. Mis siis selle ajaga on muutunud? Vanaema ei teadnud paremat tahta, ta oli meie juures õnnelik, ta oskas väikestest asjadest, mis tegelikult nii väiksed polnud, rõõmu tunda. Soojast toast, vannist, televiisorist. Kuigi ta oli ilma jäänud oma talust, matnud mehe ja poja, oskas ta kuidagi väärikalt surmale vastu minna. Sõjad ja raskused olid tema põlvkonda karastanud.
Võib olla pole ma õiglane, kuid mulle tundub, et vahepealne st. nõuka aeg rikkus inimesed ära, tegi neist praeguse aja virisevad ja rahulolematud penskarid. Ja sellepärast noorel rahval ongi neid mõnikord nii raske taluda.
Veel olen ühe mõtte küüsis: miks kuuekümnendatel ja seitsmekümnendatel ei olnud nii palju vanadekodusid, kui praegu. Kus siis kõik need toimetulematud surmaks valmistusid?
Endast ma täna ei räägi. Kuigi tahaks...Õigeks ajaks valmis olla.
Selline heitlik öölugu tuli.
kolmapäev, 9. veebruar 2011
laupäev, 5. veebruar 2011
neljapäev, 3. veebruar 2011
Tellimine:
Postitused (Atom)