Kolmapäev, 9. veebruar 2011

Kuidas valmistuda vanaduseks ja surmaks?

Just sellise pealkirjaga Õhtulehe lugu jäi mind kummitama ja ajas ööune ära. Et kas ma olen valmis. Kahetsusega pean ütlema, et ei ole. Miks siis? Aga vaat sellepärast, et ei oska. Ei osanud enne loo läbi lugemist, ega oska ka pärast.

VANAEMA
Meie suguvõsa naiste pikaealisuse näitel olen eakatega oma elu jooksul kokku puutunud. Esimene oli meie kallis vanaema. 62 aastaselt jäi ta leseks oma majja. Koos poja perega. Kuuekümnendatel polnud majas veel elektrit. Lihtsalt koht jäi liinidest kõrvale. Lähim bussipeatus oli neli kilomeetrit, aga ega vanaemal bussi vaja polnud. Tal oli lehm. Ärge nüüd naerge, lihtsalt loomadega koos elamine tähendas seda, et olid kodu küljes kinni, mis kinni. Kõigepealt kadus külas kool, siis pood ja poja pere otsustas alevisse kolida, sest lapsed pidi ju koolitama. Vanaema toimetas veel mõned talved ja siis tegi raske otsuse ning tuli meie juurde alevisse. Esialgu ainult talveks, hiljem, kui mingid kalkarid maja rüüstamas käisid, siis juba päriseks. Mida vanemaks ma saan, seda rohkem mõtlen, et küll tal võis ikka kahju olla. Minul oli ka. Võite nüüd küsida, et miks selle majakesega nii läks? Aga vaat sellepärast, et mehed lihtsalt jõudsid enne ära surra. Vanaema väimees ja poeg. Ja naistest ei olnud ehitajaid. Hea, et enda lapsigi koolitada jaksasid. Kas vanaema seal meie juures valmistus surmaks? Ma ei tea, aga elas ta 99 aastani. Taevased väed andsid talle väga hea tervise ja pikalt ta voodisse ei jäänudki. Tema tütar, minu ema oli siis juba mitmeid aastaid ise pensionil. Ka meie vennaga ja peredega olime alati varuks.

EMA
Nii jäigi ema 67 aastaselt üksi. Ta oli väga arukas, vahetas suure elamise väiksema vastu, vend tegi kena remondi ja ema hakkas vanaduseks valmistuma. Millega? Eks ikka sellega, et otsis lisatööd. Tublile emale jatkus - küll lapsi hoida, küll naabertalus toimetada. Ta muutis oma elu võimalikult kvaliteetseks kokkuhoiu ja visadusega. Kuid elul oli talle üllatus varuks. Kaheksakümneselt vajas teda poja pere. Ja tema vajas neid. Nii vahetaski ema elukohta. Ta ütleb, et tal pole kahju. Ma pean teda uskuma, sest mitmekesi on ju parem vanaduseks valmistuda. Kuigi ema elas kergema elu peal, ei ole tema tervis minu meelest nii hea, kui tema emal selles vanuses. Miks? Sellepärast, et ta muretseb ja viriseb. Kas vanaema ei muretsenud? Kindlasti muretses, kuid ta tegi seda kuidagi märkamatult. Mis siis selle ajaga on muutunud? Vanaema ei teadnud paremat tahta, ta oli meie juures õnnelik, ta oskas väikestest asjadest, mis tegelikult nii väiksed polnud, rõõmu tunda. Soojast toast, vannist, televiisorist. Kuigi ta oli ilma jäänud oma talust, matnud mehe ja poja, oskas ta kuidagi väärikalt surmale vastu minna. Sõjad ja raskused olid tema põlvkonda karastanud.

Võib olla pole ma õiglane, kuid mulle tundub, et vahepealne st. nõuka aeg rikkus inimesed ära, tegi neist praeguse aja virisevad ja rahulolematud penskarid. Ja sellepärast noorel rahval ongi neid mõnikord nii raske taluda.
Veel olen ühe mõtte küüsis: miks kuuekümnendatel ja seitsmekümnendatel ei olnud nii palju vanadekodusid, kui praegu. Kus siis kõik need toimetulematud surmaks valmistusid?

Endast ma täna ei räägi. Kuigi tahaks...Õigeks ajaks valmis olla.

Selline heitlik öölugu tuli.

11 kommentaari:

neiud ärevil ütles ...

Mina olen korra juba surmaks valmistunud. Sain vale diagnoosi ja mulle anti elada mõned kuud. Mu noorem laps oli siis 4 aastane. Muidugi kujutasin ette, et mu mees ei saa 4 lapsega hakkama. Leppisin isegi oma parima sõbrannaga kokku, mida ta peab siis tegema, kui mind enam ei ole.Sain temalt lubaduse, et ta käib vähemalt korra kuus ja vaatab mu laste asjad üle. Alguses oli mul tegelikult muidugi isegi hirm surma ees, aga kui iga päev sisendati, et teha pole enam midagi, siis tuli rahu südamesse ja ma leppisin sellega. Kui mõne aja pärast arsti vahetasin ja selgus, et ma veel ei suregi, oli alguses nii pettunud, sest ma olin ju oma epere elu kõik ära korraldanud.

joanamari ütles ...

ma valmistun surmaks juba detsembrist alates, kui lahkus mu kallis sõber
olen oma kõigile sõpradele öelnud kui tähtsad nad mulle on
ja teinud nimekirju, millised asjad kellele mälestuseks jäävad, kui ma peaks äkki lahkuma, et mu sõbrad ei peaks piinlikust tundma tahtes mu asjadest midagi mälestuseks ja siis ei peaks mu perelt neid nuruma vaid asi oleks korraldatud juba
koristan kappe ja loobin asju ära, et teistel poleks pärast jama neis sorida
kleebin asjadele peale silte jne


esimest korda valmistusin surmaks, kui kasvaja opile läksin,
aga iial ei tea, millal su aeg otsa saab
niiet püüan elada iga päeva nii nagu oleks see mu viimane
olla kõigi vastu viisakas, jätta oma asjad korda ...
aga nii palju on veel teha

Emmeliina ütles ...

vaat millised vastused, aitäh neiu ja joanamari.
Huvitav on see, et teie mõlema kommentaarist jääb kajama mure mahajääjate, mitte enda tundmatusse mineku pärast. Ja sellele mõeldes tegutsete lausa raamtupidajaliku täpsusega. See on vist suure pere emadele omane.
Olen ise haiglahirmu ees olnud. ma küll ei valmistunud siit ilmast lahkuma, vaid kartsin jääda jalutuks ja seega teistele jalgu. Sellele mõeldes võtsin ette põhjalikke koristusmaaniaid, mis vahetusid paanikahoogudega.

neiud ärevil ütles ...

Elu on vahel ettearvamatu. Nüüd 11 aastat hiljem töötame me koos ja just eile meenutasime seda aastate tagust kogemust.Küllap andis sellele ka tõuke, et mina olin esimene inimene,kellele ta rääkis, et ta ema on suremas.

UFO ütles ...

Valmistu või ära valmistu, aga üks on kindel, tulemata nad ei jää;)

Annaks taevas tarkust seni elust rõõmu tunda. Vetemaa Postimehes üritas vananemises positiivset leida. Mind ta ära ei veennud. Starost ne radost. Muidugi tuleb meil kõigil sellega leppida ja leida mingeid aseaineid käest libisevate elurõõmude asemele. Selles on küll tõetera sees, et mida nooruses külvad, seda vanaduses lõikad. Nii laste, sõprade kui üldse teistesse inimestesse suhtumisega.

Mulle meeldis mõte, et vanainimene võiks müüa maha kogu vara, mis tal on ja selle eest tasuda normaalse hooldekodu kohamaksu. Kui muidugi on, mida müüa. Paljudel aga ei tule see variant pähegi, sest neile tundub ainus võimalik lahendus kõik lastele pärandada ja siis nende armule loota.

Emmeliina ütles ...

Barbara, vaat selle vara müümisega ongi nii, et korteri müügist saadud raha eest saaks ema hooldekodus olla vähem kui kaks aastat. (pension kauba peale)

aga muu on muidugi õige tunnetemahutus: omad, eelkõige omad, olgu nad siis lapsed, sugulased või sõbrad!

UFO ütles ...

Praeguse aja hindadega on oma kodu müümine keeruline ja saadav raha ei taga enamasti pikemat aega hooldekodu eest tasumist. Samas polegi vaja seda teha enne, kui tervis täiesti käest läinud ja tõesti enam üksi elamisega hakkama ei saa. Tavaliselt siis väga palju aastaid enam pole jäänud. Mäletan, et omal ajal tegin kalkulatsiooni, et tolleaegsete hindadega ämma maja müümisega oleks saanud teda 10 aastat hooldekodus pidada. Aga seda teemat polnud võimalik temaga jutuks võtta...

On küllalt palju neid üksikuid vanainimesi, kellel maja või korter suuremates linnades ja selle eest saadava rahaga oleks tema tulevik kindlustatud. Müümisest hoidutakse emotsionaalsetel kaalutlustel. Et see on alati mu perekonna kodu olnud ja peab jääma mu lastele. Tihti tuleb aga sellest kõigest hoopis palju tüli pärijate vahel ja tegelikult oleks just müümine ja hooldekodu olnud ratsionaalne lahendus.Aga seda mõtteviisi pole meil harjutud sobivaks pidama.

Sinu ema lahendus on ideaalne. Ta sai endale korteri eest nö. osta vanaduspäevade veetmisks toa, aga enne seda veel ka noortele kasulik olla. Selline on üks arukas vanaduseks valmistumise viis.

Hundi ulg ütles ...

Ei valmistugi! Lihtsalt päev korraga. Mingil hetkel valmistusin ja hirmus hale hakkas endast. Enam seda viga ei tee. Kui käsi lusikat enam tõsta ei jõua, siis on muidugi jama lahti. Aga eks siis näeb, mis edasi. Kuhugi ikka topitakse. Ja puhast pesu kannan alati - surmajärgse piinlikuse vältimiseks.

Aga lastele koormaks ei jää. Seda olen endale lubanud.

Emmeliina ütles ...

Aastatega on mingil moel kodu mõiste muutunud. Kui varem elas rohkem inimesi maal, pidas põlistalu, siis tahtsid järglased sama mudeliga edasi minna ja nii jäidki vanad surmani laste hooldada.
Kuid kõikidel ju talusid polnud. Olen enda suguvõsa uurides teada saanud, et minu vanaema vanaema suri pimedana 1934 aastal vaestemajas kuigi tal oli 13 last.

Bianka, lugesin samuti seda Vetemaa lugu. Järeldused samad kui sul. Ju on aeg seal maal, et pilk peatubki tihedamini sellistel lugudel.

Ilmselt olen oma mõtetega jõudnud ka sinna haletsuse faasi kui hr. Hunti uskuda. Nüüd tuleb lihtsalt sellest läbi närida. Eks sellepärast siin arutlengi ja tore, et kaasa lööte.

Eve Piibeleht ütles ...

Ajad ongi muutunud ja inimesed koos sellega. Mina olen ka teatavasti surmaga silmistsi seisnud ja kõige rohkem kartsin hoopis seda, et rikun abituks jäädes teiste elu ära. Nii et edasi püüan elada nii, et kui peaks nii viletsaks jääma, et omal jõul enam toime ei tule, peab mul olema piisav materiaalne baas oma viimaste aastate veetmiseks seal, kus abiks on profid. Mitte leidma, et mu pereliikmed peavad oma elu ohverdama selleks, et mul mähkmeid vahetada. Vanadekodu on tsiviliseeritud ühiskonnas ainuke mõeldav lahendus. kahjuks ka näiteks oma emale pole mul mõtet seda rääkida.

Emmeliina ütles ...

Thela - kiidan su läbimõelduse heaks. Enda kogemustest tean, et meie noores riigis(ikka veel) on sotsiaalvaldkond õnnetult kanajalgadel. Kuna tegin 2002 aastal põhjaliku uurimustöö Lääne Virumaa hooldekodude kohta loodaks, et pea kümne aastaga on olukord paranenud.
Meie kaks erahooldekodu ei suuda (taha) maksta korralikku töötasu kvalifitseeritud tööjõule ja nii jääb just meditsiiniline pool tahaplaanile. Tegijad on lootnud, et vanainimesed tulevad niisama oma kodudest eluõhtut veetma, käivad pargis parte söötmas ja teatris, tikivad ja koovad. Tegelikult nad tuuakse sinna ja neile pole tähtis, kas lühter on kristallist, vaid et neile tagataks ööpäevaringne prof.hoolitsus. Et kohti täita on ühe katuse all psüühikahäiretega nooremaid inimesi, kui ka jalutuid ja pimedaid. Niisamuti on omavalitsuste hooldekodudes.
Puudus on just hooldushaiglatest (nagu Tallinna Diakoonia)
Sellepärast paneksin oma ema hooldekodusse ainult juhul kui ta üldse ei saa ilma kõrvalabita ja on endale ohtlik.