Olen hoos

 Eelmise jutuga jõudsin Emadepäeva aega. Tapalt tulles tahtsin ennast harjutada veel ühe kontserdiga. Peaaegu, et päevase, aga kuna mul ühe teemaga hammas verel, siis lühidalt märgin ära. Nimelt otsustasid meie linna vägevad nimetada Alar Kotli ennesõjaaegse ja poolikuks jäänud Pauluse kiriku, millest pidi saama Pärdi Muusikamaja, nimetada Ukuaruks.  Nii, et edaspidi hakkavad meie esindusüritused toimuma Ukuaru "saunas"  Isegi Tõnu Kaljuste hüüatas selle peale: mis Ukuaru! Maestro olevat enda hekskiidu andnud. Jummel, oleks kiis vähemalt nimetanud Rakvere Muusikamajaks, kui Pärdi nimi neile keelatuks tehti. Linnapea viimane üllitis kõlas: Arvo Pärdile pühendatud Ukuaru Muusikamaja. ja mina totu mõtlesin, et hooneid, sambaid, kunsti jm. pühendatakse inimestele keda meie hulgas enam pole.

Kõigepealt nülisid nad ära Rakvere Gümnaasiumi tehes sellest Vabaduse kooli. Minu Tallinna tuttav küsis, et kas meile tehti ukrainlaste kool, et kannab Vabaduse nime. Kuidas saavad minu kaks poega pidada ennast kooli, mida pole, vilistlasteks? Gümnaasium oli samuti Alar Kotli projekteerinud. 

Nii laiutabki riigigümnaasiumi hoone keset endist haljasala. Elame-näeme, kas maa-alune parkla tuleb? Aga mina enda vanaduspõlve nii või teisiti Rakverega ei seo. 

Imeline Emadepäev. Tänu Poeg 2 ettevõtlikusele kaunistavad mu rõdu 30 kaunist aedkannikest ehk võõrasema. Päev oli pidulik Sain oma kodus võõrustada (küll nende leivakottidega) kahte poega ja nelja  nende last: 16, 16, 13, 11. 

Ma ei tea miks ma ei saa telefoni galeriist pilte siia üle kanda. Ah jaa, ühte kasti tassis Maabranne enda kasvuhoonest piparmünti, rukkolat, basiilikut. Olen täitsa vaimustatud sellest kastipõllumajandusest!

Proovin ikka veel pilte

oo, üks hüppas paika. Rohkem ei julge praegu katsetada.