Olles kõrini Väikesest Maarjast (ei aidanud kohtumine Volkonskiga ega Indrek Kalda ega Argo Aadliga) sai märtsis kopp ette. Tahtsin ainult oma koju, tahtsin vaikusse...
Õnneks oli ID kaart lõppenud ja "dokumentideta võõras linnas" polnud meeldiv. uus kaart raputas mind kusagilt välja. ja siis hakkas juhtuma! Kõigepealt oli vanast ajast tuttav Mees nõustus, peaaegu pakkus ennast. Õnneks tunnen ta naist nii et probleemideta.
Kõigepealt tuli korralikult paika panna duššikabiin, mille see tropp ehitaja 125 raha eest poolripakile jättis. Nii käisingi pesus kõikuvas olekus. Lisaks kabiinile kõikus vetsupott, mis ka korralikult kinnitamata. Ja duššinurgas ei läinud vesi ära, sest voolik seal all oli lahti. Küsisin heas usus, et kas R oleks nõus vetsus remonti tegema. Ei midagi uhket, aga kaua ma selles "nõuka aegses bussijaama peldikus" istun. Tuld ka ei tahtnud põlema panna. Noh ja siis see algas! Ja sai kenaks ning korda ka! Ning veel töid - mädanenud kraanikausialuse kapiukse vahetus ja rõdul õhksoojuspumba juhtmete likvideerimine. Iga asi võttis aega ja R ei saanud ka kõikidel päevadel.... Kuid ega ma kurtnud.
Peaasi oli see, et võisin nüüd jälle pessu minna. Tahtsin ennast premeerida saunatamisega, aga...saun ei läinud tööle. Jälle R kohale. Õnneks elab siit kilomeetri kaugusel. Lihtsalt kaitse oli väljas.
Nii, kõik mida saab raha eest ja mis rõõmu teeb kaunistab elu! Eks natuke säästusid vähendas, sest enam juurde ei tule. Peale igakuise pensioni, mis kaob igal kuul mutimullaauku.
Miks ma korterit müüma ei hakanud? Ei tahtnud, sest pärast renoveerimist on kütte ja vee hinnad väga normaalsed. Kõrge on ainult renoveerimislaen intressiga. Aga see on kõikidel äsja renoveeritud majadel. Ei kujutaks ennast maakonnalinna kividel. Kuhu jätan kõik need sada laululindu, sinililled, ülased, toomingad. Ja kase akna all, mis pisikesest rivast on35 aastat kolmanda korruse aknani sirgunud. Minul ju maakodu pole.
See aga pole veel kõik. Kuna märtsi alguspoole terviserike räsis mind veelgi ja ilmselt miniinsult võttis jalad alt, siis tahtsin ainult rahu. Muidugi sundisin ennast keppide najal kõndima ja nii edasi.Kellelegi ei kurtnud.
Minu kehva olemist märkas bussikaaslane, kes jäi tööta. Kurtsin, et tahaksin vallast mingit koristusteenust, sest mis sellest, et kapitaalremonti ei teosta, mis oleks suur lollus, sest minema pean ükskord niikuinii, sooviksin ikka veidike puhtust ja ilu enda ümber. Aknad lasksin küll hilissügisel profil ära pesta, aga kinniseks ehitatud rõdu aknad jäid, sest rõdul rippusid juhtmed.
Ja siis see Hea Koduhaldjas ütles: mis vald, võta mind! Ei lasknud mitu korda öelda. Tegime kaupa. Põhiline olid kaltsuvaibad õue ja tuppa loomulikult ka. Põrandad ja tolmud võimalikult kõrgelt. See võttis aega, sest R ehitas samal ajal kemmergust tualetti ja kõik pidi järjekorras toimuma.
Vahepeal oli isegi mõni soe ilm ja ennast kokku võttes suutsin koorikontsertile minna. Pojad ju laulsid! Kohtasin enda vana ülemust olles teme sekretär 1982 aastal. Tema, kui endine Meestelaulu Seltsi looja tundis mu ära ja loomulikult küsis kohe Rasmuse järele.
Oi kui väsinud ma õhtul kodus olin. Aga õnnelik!
Külmad ilmad ei anna mulle tuge. Võtavad sellegi ära. Vähemalt sain kahe kõnnikepi asemel hakata kasutama üht toetavat ja mind teades, edevat ja lillelist. Nii on enesekaitsevahend kogu aeg ühes.
Enne emadepäeva tegin veel kaks katset. Nimelt otsustasid pikaaegsed tegijad Genealoogia Seltsist, et tuleks Lääne Virumaa varjusurmas ühing uuesti elule aidata. Seekordne algatus toimus Tapa Raamatukogus. Uskumatu, Tapal ei antagi süüa enne lõunat! Ei bussijaama kohves ega mujal ka. Kui olen kodust ilma söömata välja tulnud, siis näljasena muutusin üha tigedamaks. Lisaks sellele ei leidnud raamatkogu kohe üles. Ei aidanud "biblioteka" ega "seljonõi sad" (mis osutus palvemaja aiaks. Õnneks läks kõik hästi. Sain isegi ühe sümpaatse meesinimese telefoni.
NÜÜD JÄRGNEB PIKK PUHKEPAUS EHK PÄEVAUNI
Võtsin liiga palju ette.
8 kommentaari:
Head paranemist ja jaksu olmemuredega toime tulekuks. Mul endal umbes sama seis, tervis logiseb mitmest kandist, jõudu ega energiat pole. Kaalusin samuti muruniitja ja koristaja palkamist, aga sel nädalal sain ise hakkama. Tegelikult ikkagi peab ennast liigutama. Kaalun ka aianduse koomaletõmbamist, aga ei raatsi veel. Olen esimese ringi umbrohtudele ja varte lõikumisele tehtud saanud, kuigi tohutu eneseületamise hinnaga. Aga ega siis umbrohi ei maga.
Väärt abimees remonditöödel on kulda väärt. Mul on ka mõni selline varuks, aga ikkagi tekib üksiku naise elamises parandamist vajavaid asju kogu aeg juurde. Vanasti tegi Toomas need tööd ära, nüüd tuleb teistelt abi paluda.
Aitäh märkamast ja muidugi tänu heade soovide eest. Minu suurim tagasiminek ongi see. et ma väsin väga ruttu. Söökidega olen ka valiv, õlut IPA armastan endiselt. Mingid rõõmud peavad jääma :P Sellepärast tahangi palju kodus olla, aga siiski peab ka inimeste sekka minema. . Täna katsetan pealinna päeva. Kalamajas on mitu toredat sündmust. Ja alati saab koju tagasi sõita kuigi busse on vähemaks jäänud.
Arvan, et Sinu aiake annab Sulle energiat ja rõõmu!
Ma väsisin ka väga ruttu. Kui olin päeva kodust väljas veetnud, magasin sellele järgnevalt vähemalt 2 päeva maha. Paar päeva kodust väljas eeldas juba peaaegu nädalat voodis. See oli nii veel paar aastat tagasi. Praeguseks olen taastunud. Päev kodust väljas saadab õhtul varem magama ja on pikk ööuni. Järgmisel päeval olemine ok. Mis aitas taastuda, ei teagi. Võib-olla tõesti omakasvatatud toit.
Ole vapper!
Tore, et tagasi olete. Mul süda juba väga valutas ja oleksin peaaegu Sagadi M-lt hakanud järele pärima. Mul temaga ühine sõber (sõbranna) K.
Jõudu ja kosumist!
Tere, tüdrukud! Läksin veid käima ja käisin Tallinnas Kalamaja päeval. Ühe päeva, see oli isegi suur ületamine. Helve, kas kasvatab pea kõik toidu ise? Kas oled taimetoitlane? Mina vahepeal proovisin, aga raua näitaja ei olnud see, mis peab. Nüüd usun kreeka maasikatesse ja veidi liha ikka ka.
Kassnugis - võiksin Sind teada, aga ...Maiet pole enam näinud, ükskord juhuslikulRakvere kinos.
Juurikad kasvatan jah ise. Marjad ka. Kartulit natuke. Talvise toidukartuli ostame kohalikult kartulikasvatajalt. Õunad-pirnid ka omal. Kevadel kui õunad hakkavad keldris saepuru maitset andma, ostan ikka poest puuvilja. Moosid-ketšupid-hapukurgid jne teen ise omakasvatatud toorainest. Lihakaup tuleb Vajangu perefarmist, vorstid ühelt väikeettevõtjalt. Minu "surm" on suurtootmises kasutatavad kemikaalid ja säilitusained. Liha pugin usinasti, ei mingit taimetoitlust.
Helve, oled enda jaoks asja väga hästi läbi mõelnud. Ja ma usun sellesse. Peaks ka sügisesse plaani võtma. Mitte kasvatamise, vaid talunikelt ostmise.
Mulle tuhniku hing sünniga kaasa antud, sestap kasvatan ise. Ja raha hoiab ka kokku, sest maatuhnimisest üle jäänud aeg kulub seiklustele nii kodu- kui väljamaal. St, hoian tasakaalu kodu ja reisimiste vahel. Niivõrd-kuivõrd.
Postita kommentaar