laupäev, 31. mai 2025

Elu ei ole ainult leib, vaid lilleõis leival

  Ei tea, kust see pealkiri siia pudenes. Kui on pealkiri tuleb ka jutt kirjutada. 

Et mis on vahepeal juhtunud? Kui on? Kas on ? On on..

Imelik, sündmustele andis tõuke uus ID kaart. Sellega oleks nagu mingi värav avanenud. Ja tõehetk ka. Praktiliselt olin sügistalve emale pühendanud, aga võtsin parima. Kultuurilises mõttes. Koos Tenerife-reisiga. Siis käis plõks mis oli ettearvatav. Põgenesin kodukesse mõtlema. Oli vaja otsustada, kas edasi elada või kolida. Tatised ilmad, aga toas nii soe, nii soe. Jäämiseks tuli ebamugavusi likvideerida. 

Sellest olen kirjutanud 16.mai postituses. Nüüd susserdan mõned pildid ka.


üks lustakas pannkook


ei saa aru miks ma ei ole varem arvutitooli ostnud? Poeg 2, kes abiks, imestas ka. Tool sai kaks funktsiooni. Arvuti ja teleka vaatamine. 


Läikiv duššinurk spetsialisti puhatatud. Õppisin tööd vaadates ka. Järgmine kord oskan ise paremini :)


Saun on ootel ja väheste vahenditega hubasus

...

võõrasemad lähevad üha kenamaks!



ja vetsu pott püsib kindlalt ning Rotthiir ei saa enam tuppa.

Nu raha sai muidugi kõvasti tuulutatud, aga olemine on überhää. 

Eks siis tuleb suu sekki mööda settida, aga õlu on paganama kalliks läinud, eriti IPA ÕLLENAUT. 

Sellele vaatamata on äng selleks möödas .

Kuidas ennast premeerisin sellest järgmises loos.

reede, 23. mai 2025

Sellne laupäev, juba möödas


Natuke Kalamajast, üle mitme aasta. Olen Kalamaja päevadel käinud...no ikka olen. Tean, et esimene tutvumine oli 2014 aastal. Oi, kuidas mulle meeldis! Ja nii see jäi! Niikaua, kui KB (Kalamaja Branne sai lapse :) Loomulikult lapselapse. Siis oli raske skeemitada ja nüüdki tulin öise rongiga Rakveresse tagasi. Ilm läks ka kümne paiku külmaks ja oma kodu ikka oma!

Hommik algas kümne ajal Balti jaamas. Rong oli täis, tuli ikkagi Narvast, aga sain istuma. Pilet 5.90. Ainult kodust tuli minna jaama taksoga.  

Tegime plaane. Kalarannas otsisime tutvumiseks miljonit maksvat korterit (iial ei tea millal võib vaja minna.) Maakler oli tasemel, tüdrukud tabasid ära, et meist ikka ostjat saa. Nu neljandal korrusel paistis isegi lapike merd. Kõige õnnetumad olid need väiksemad, kus rõdud autotee kohal. Tuju läks kohe heaks. :P Minge aga vaadake, siis vahetame muljeid.

...


Noole tänava tordiralli oli kiire ja veerand tunniga "plats" puhas. Tüdrikud peavad ikka rohkem küpsetavat võrgustikku korjama. Aga võileivatort oli hea ja karpi proovisin võimalik palju kooke korjata. Ikka Branne sünnipäevale mõeldes. 

Erilisi külalisi kogusin kolm. Kõigepealt oli Branne poeg Jaapanist töö asjust käimas. Jälle aastake möödas. Tean seda poissi nädalaselt :D

Teiste juurde viis, õieti tõi minu juurde kodukandist enda vanemad torditüdruk. Proovisin siis ennast huvitavaks teha. Tundsin, et hakkan väsima. Juba. 

Meie marsruut kätkes hoopiski teistlaadi hooneid. Volta ja Krulli parki. Alati ei pea ju tagahoovides kolama, vaid ennast muul viisil arendama. Branne on tähtede kaotamise meister :) Ühes tööstushoones oli fotonäitus. koos nõuka aegsete Volta töötajate nimedega. Absoluutselt kõik kandsid suure kodumaa avarustest tulnute nimesid

...

Näed, mul kõik ilusasti pildil.

...


Parki uudistama tuleb tulla siis, kui ei laula (tasuta) Rita Ray ja Robert Linna. Siis mahub ära.

Tee mis teed, aga vaatamata tordile läks kõht tühjaks. Mul olid küll teised plaanid, aga kuna olin külaline, siis lasin ennast juhtida. Söögile. Ei ütle, kuhu.



Laat jäi minust avastamata. Hakkasime suure koori esinemist ootama ja pika laua pidu. Kalamaja Segakoor sobib mulle. Koorijuht ka, sest esiteks on üle keskmise kena ja teiseks laulavad minu pojad tema juhatatud meeskooris.

Pikk laud ei olnud nii pikk. Või olen harjunud.
....



Parim oli see, et musitseeris Horre Zeigeri Bigbänd. 10 punkti!

Balti jaama minnes vajasin abivahendit, aga osutus liiga raskeks kaasa tassida. Nu eks ma ole pisemaks tinistatud.
...




esmaspäev, 19. mai 2025

Olen hoos




 Eelmise jutuga jõudsin Emadepäeva aega. Tapalt tulles tahtsin ennast harjutada veel ühe kontserdiga. Peaaegu, et päevase, aga kuna mul ühe teemaga hammas verel, siis lühidalt märgin ära. Nimelt otsustasid meie linna vägevad nimetada Alar Kotli ennesõjaaegse ja poolikuks jäänud Pauluse kiriku, millest pidi saama Pärdi Muusikamaja, nimetada Ukuaruks.  Nii, et edaspidi hakkavad meie esindusüritused toimuma Ukuaru "saunas"  Isegi Tõnu Kaljuste hüüatas selle peale: mis Ukuaru! Maestro olevat enda hekskiidu andnud. Jummel, oleks kiis vähemalt nimetanud Rakvere Muusikamajaks, kui Pärdi nimi neile keelatuks tehti. Linnapea viimane üllitis kõlas: Arvo Pärdile pühendatud Ukuaru Muusikamaja. ja mina totu mõtlesin, et hooneid, sambaid, kunsti jm. pühendatakse inimestele keda meie hulgas enam pole.

Kõigepealt nülisid nad ära Rakvere Gümnaasiumi tehes sellest Vabaduse kooli. Minu Tallinna tuttav küsis, et kas meile tehti ukrainlaste kool, et kannab Vabaduse nime. Kuidas saavad minu kaks poega pidada ennast kooli, mida pole, vilistlasteks? Gümnaasium oli samuti Alar Kotli projekteerinud. 

Nii laiutabki riigigümnaasiumi hoone keset endist haljasala. Elame-näeme, kas maa-alune parkla tuleb? Aga mina enda vanaduspõlve nii või teisiti Rakverega ei seo. 

Imeline Emadepäev. Tänu Poeg 2 ettevõtlikusele kaunistavad mu rõdu 30 kaunist aedkannikest ehk võõrasema. Päev oli pidulik Sain oma kodus võõrustada (küll nende leivakottidega) kahte poega ja nelja  nende last: 16, 16, 13, 11. 

Ma ei tea miks ma ei saa telefoni galeriist pilte siia üle kanda. Ah jaa, ühte kasti tassis Maabranne enda kasvuhoonest piparmünti, rukkolat, basiilikut. Olen täitsa vaimustatud sellest kastipõllumajandusest!

Proovin ikka veel pilte

oo, üks hüppas paika. Rohkem ei julge praegu katsetada. 


reede, 16. mai 2025

Ei mõelnud, et nii läheb

 

Olles kõrini Väikesest Maarjast (ei aidanud kohtumine Volkonskiga ega Indrek Kalda ega Argo Aadliga) sai märtsis kopp ette. Tahtsin ainult oma koju, tahtsin vaikusse...

Õnneks oli ID kaart lõppenud ja "dokumentideta võõras linnas" polnud meeldiv. uus kaart raputas mind kusagilt välja. ja siis hakkas juhtuma! Kõigepealt oli vanast ajast tuttav Mees nõustus, peaaegu pakkus ennast. Õnneks tunnen ta naist nii et probleemideta. 

Kõigepealt tuli korralikult paika panna duššikabiin, mille see tropp ehitaja 125 raha eest poolripakile jättis. Nii käisingi pesus kõikuvas olekus. Lisaks kabiinile kõikus vetsupott, mis ka korralikult kinnitamata. Ja duššinurgas ei läinud vesi ära, sest voolik seal all oli lahti. Küsisin heas usus, et kas R oleks nõus vetsus remonti tegema. Ei midagi uhket, aga kaua ma selles "nõuka aegses bussijaama peldikus" istun. Tuld ka ei tahtnud põlema panna. Noh ja siis see algas! Ja sai kenaks ning korda ka! Ning veel töid - mädanenud kraanikausialuse  kapiukse vahetus ja rõdul õhksoojuspumba juhtmete likvideerimine. Iga asi võttis aega ja R ei saanud ka kõikidel päevadel.... Kuid ega ma kurtnud. 

Peaasi oli see, et võisin nüüd jälle pessu minna. Tahtsin ennast premeerida saunatamisega, aga...saun ei läinud tööle. Jälle R kohale. Õnneks elab siit kilomeetri kaugusel. Lihtsalt kaitse oli väljas. 

Nii, kõik mida saab raha eest ja mis rõõmu teeb kaunistab elu! Eks natuke säästusid vähendas, sest enam juurde ei tule. Peale igakuise pensioni, mis kaob igal kuul mutimullaauku.

Miks ma korterit müüma ei hakanud? Ei tahtnud, sest pärast renoveerimist on kütte ja vee hinnad väga normaalsed. Kõrge on ainult renoveerimislaen intressiga. Aga see on kõikidel äsja renoveeritud majadel. Ei kujutaks ennast maakonnalinna kividel. Kuhu jätan kõik need sada laululindu, sinililled, ülased, toomingad. Ja kase akna all, mis pisikesest rivast on35 aastat kolmanda korruse aknani sirgunud. Minul ju maakodu pole.

See aga pole veel kõik. Kuna märtsi alguspoole terviserike räsis mind veelgi ja ilmselt miniinsult võttis jalad alt, siis tahtsin ainult rahu. Muidugi sundisin ennast keppide najal kõndima ja nii edasi.Kellelegi ei kurtnud. 

Minu kehva olemist märkas bussikaaslane, kes jäi tööta. Kurtsin, et tahaksin vallast mingit koristusteenust, sest mis sellest, et kapitaalremonti ei teosta, mis oleks suur lollus, sest minema pean ükskord niikuinii, sooviksin ikka veidike puhtust ja ilu enda ümber. Aknad lasksin küll hilissügisel profil ära pesta, aga kinniseks ehitatud rõdu aknad jäid, sest rõdul rippusid juhtmed.

Ja siis see Hea Koduhaldjas ütles: mis vald, võta mind! Ei lasknud mitu korda öelda. Tegime kaupa. Põhiline olid kaltsuvaibad õue ja tuppa loomulikult ka. Põrandad ja tolmud võimalikult kõrgelt. See võttis aega, sest R ehitas samal ajal kemmergust tualetti ja kõik pidi järjekorras toimuma.

Vahepeal oli isegi mõni soe ilm ja ennast kokku võttes suutsin koorikontsertile minna. Pojad ju laulsid! Kohtasin enda vana ülemust olles teme sekretär 1982 aastal. Tema, kui endine Meestelaulu Seltsi looja tundis mu ära ja loomulikult küsis kohe Rasmuse järele.

Oi kui väsinud ma õhtul kodus olin. Aga õnnelik! 

Külmad ilmad ei anna mulle tuge. Võtavad sellegi ära. Vähemalt sain kahe kõnnikepi asemel hakata kasutama üht toetavat ja mind teades, edevat ja lillelist. Nii on enesekaitsevahend kogu aeg ühes.

Enne emadepäeva tegin veel kaks katset. Nimelt otsustasid pikaaegsed tegijad Genealoogia Seltsist, et tuleks Lääne Virumaa varjusurmas ühing uuesti elule aidata. Seekordne algatus toimus Tapa Raamatukogus. Uskumatu, Tapal ei antagi süüa enne lõunat! Ei bussijaama kohves ega mujal ka. Kui olen kodust ilma söömata välja tulnud, siis näljasena muutusin üha tigedamaks. Lisaks sellele ei leidnud raamatkogu kohe üles. Ei aidanud "biblioteka" ega "seljonõi sad" (mis osutus palvemaja aiaks. Õnneks läks kõik hästi. Sain isegi ühe sümpaatse meesinimese telefoni.

NÜÜD JÄRGNEB PIKK PUHKEPAUS EHK PÄEVAUNI

Võtsin liiga palju ette.