Elu on teater ja kino

 Käisime Kalamaja Brannega Margus Mikomägi ja Päevalille soovitusel Tapa Raudteejaamas vaatamas Nuutriumi lavastust "Süütu".  Kuna näidend on välja müüdud, siis pole mõtet enam reklaami teha. Olen ütlemata tänulik, et just selle suve lavastuse valisime. Luule ja laulukeel on mulle mõistetavam ja jääb meelde.

Ööliblikas, su tung on imeline.

Sealt /siit/ pole tagasiteed.

ÖÖliblikas, su tund on imeline. 

Siit /sealt/ pole tagasiteed---

teispoolsused mõlemad need.

Juhan Viiding

 Ega pensionist rohkem jõuagi. Sooduspilet 45.- Pealegi on minu nõue, et katus peakohal, sest vihm ei pea mu vanu konte puupingil leotama. Ja teiseks, et oleks võimaldatud ühistransport. Sellega oli nii ja naa. Algas roosiliselt: minul Rakverest buss ja KB Tallinnast rong. Kokku saime kell kuus,  jäi veel kohviks aega. Õnneks olid toredad tuttavad kärmed meile kohti hankima. Inimesed on ilusad ja head. Vaheaeg oli minu jaoks liiga pikk, sest õues oli liiga külm. Kõik see meeli köitev ja kohati hirmutav pidi lõppema lootusega jõuda Rakvere bussile. Ei jõudnud. Ja öisele rongile Rakveresse üle kahe tunni. Õnneks on inimesed ilusad ja head. Saime  tuttavatega autoga Rakveresse ja sealt taksoga minu juurde muljeid vahetema. Poole ööni, sest olime vaksalis toimuva tugeva mõju all. Nii et ...

Et mitte jääda ühesse kinni läksime peale hommikusööki "kunstizaali", mis õnneks Rakveres olemas. 

Arvo Iho fotonäitus "Afrodite lummuses". Härra Iho on vapustava eluloo ja tegevuspagasiga. Võtsin kätte ja lugesin vihmase ilmaga kõike, mida ajakirjandus pajatas. Nüüd veel lisandus ports fotosid, mis võivad meeldida või mitte.

Ja kõik viis filmi võivad meeldida või mitte. Aga meelde jäävad kõik viis. Ja tema jutt on nii mahlakas, et seda võib kuulama jäädagi (käisin näituse avamisel)

Lõppu veel üks pildike näituselt

Uute elamusteni, kulla lugejad!

Inimene on karjaloom

 ...vähemalt mina.

Seltskond on mulle oluline. 

Imestan senimaani ühe üksiku naisterahva üle meie asulast kellel ei käi külas mitte ühtegi tuttavat ega sõbrannat, kes ei väisa ühtegi kultuuriüritust - ei sõnalist ega muusikalist. Minu elu oleks küll väga vaene kui istuksin  üksi  nagu hiir urus. Ah jaa ning reisidel ei käi ta ka, kuigi saab endise ametnikuna minust kaks korda suuremat pensionit. 

Aga mina...olen aktiivne. Kuigi aktiivsus ei tähenda minu jaoks seltsingutes (kuhu koguneb rohkem kui kümme penskarit) osalemist. 

Ühesõnaga, eile käisin Virumaa tantsupeol. Koos Päevalillega, kes sebis piletid, tellis takso ja leidis veel hiljem aega kohvikus muljetada. Sest mis pidu see on, kus muljeid pole! (vaatan, kas saan pildi kätte ja üles)

....

 Ka Poeg 2 vuras tõuksiga kohale ja Poeg 3 kaasaga. Tantsis ju üks pereliige! Seesama noormees, kes reedel lõpetas põhikooli heade ja väga heade hinnetega ning jätkab Väikese Maarja gümnaasiumis. Tuult talle tiibadesse!

Maakoolide aktused on hellad, sest nii algkooli klassijuhataja kui praegune peavad kõnesid, mis on nagu tõelised kõned. Noormehe klass suutis üllatada kuna mängisid plokkflöötidel pala "Igaühel oma pill!" 

Algkooli õpetaja oli koostanud tagasivaatemapi igale lapsele, kus erinevate klassides tehtud joonistused koos soovidega: kelleks saada. Küll oli ta seal politseinik, küll sõjaväelane :D

Põhikooli õpetaja muljetamine trükiti isegi kohalikus kobrulehes. Pealkirjaks sobiks Seletuskiri.

JR: katsetasin, kas viie meetri kõrguselt puu otsast kukkudes on gravitatsioonijõud piisavalt suur, et ööseks haiglasse pääseda. Seda ei juhtunud, sain ainult EMO-s neli tundi järjekorras passida, kuna seal oli ka teisi  minusuguseid füüsikuid kes nii lihtsalt ei pääsenud nagu mina. Kõik oli õnneks korras, sest mul olid ustavad sõbrad -  üks kutsus kiirabi ja teisele kukkusin ma pähe. tegin seda esimesel septembril ja sain seetõttu ühe kuu koolist vabaks. 

Minu mäletamist mööda toimus see kuuenda klassi alguses ja kui mina kohale jõudsin  näidati mulle uhkusega seda nimelist kuuske :D

Muuseas, B klassis oli ainult kolm tüdrukut! Ei tea, kuidas noormehel õnnestus üks neist rahvatantsupartneriks sebida. Arvan, et valija ja tagant tõukaja oli piiga.  Muusikakooli tõrjus sujuvalt kõrvale maadlemine, aga 2017 aasta laulupeol sai ikka mudilaskooriga käidud. 

Õhtul järgnes tore pidu. Poeg 4 Abikaasaga tuli kohale ja vanim osaleja oli Puruvana, ehk minu ema kohekohe 98 aastane. Neid pilte mul pole.

Veel oli tantsupeol rõõmus kohtumine minu endise "hoolealusega" kellest on tore gümnasist saanud, ja kes aastaid tantsib Tarvanpääs. 

Aga veel veidi karjast. Täna tuleb linna Maabranne. Lhme kohvitama ja Aqvasse. Seltsis segasem. Homme võõrustan Kalamaja Brannet kellega läheme Tapa raudteejaama teatrit vaatama ja Rakvere Galeriisse Arvo Iho fotonäitust. Sellest aga juba järgmisel korral.

Kogu aeg juhtub midagi

EILE

Nüüd võiks jälle kirjutada, tundub, et mõningased lugejad ikka on :) Tegelikult kirjutan ikka iseenese huvides, möödunud aasta talvine ja kevadine aeg on nagu kosmosesse haihtunud. Õnneks suvel olin aktiivne FB-sse postitaja (muidugi, mis puutub Tallinnas viibimist)

Lõpust st. eilsest. Aasta sai mööda ja Mustpeade majas sai jälle kaunist koorilaulu nautida. Meeste ja poiste laulu. 

Sellele pildile püüdsin meeskoor Homme, kus laulavad P2 ja P4 

...

Õnneks tuli Kalamaja Branne ka, sest ootamise aeg venis hiliseks, sest poisid, vabandust mehed läksid sööma ja kuidagi ei tahtnud mugava autoga koju vuramisest loobuda. Sõime siis meiegi. Alguses Hellas Hundis. Kahjuks tabas meid linna sõites vapustus, sest lõuna ajal oli teel kolekole avarii. Hiljem Poeg2 luges, et teelt välja sõitis isa nelja alaealise lapsega. 

Mis toitude hindadesse puutub, siis Rakverega suurt vahet pole. Tomatisupp oli parem kui Boheemis ja KB praad üüratult suur. Õlut ei pidanud enne kontserti sobivaks, aga väike kange šnaps kulus küll ära. Suveteenindaja oli heal tasemel, mis harukordne.

Vastu hilist õhtut leidsime (tegelikult otsisime Rimi poodi) väega huvitava pisikese punkri, kus pakuti väga head 70-ndate muusikat. Noored piigad toimetasid. Panen nalja pärast pildi ka. Korralikele ja ontlikele ei soovita, aga minu  immitsiga läks kokku küll ehk tüdruk leidis järjekordsed täpid :)

...

Aga päev enne sain uhke olla. Ei oleks mina uskunud, et karud pannakse tantsima ja 16 aastane lapselaps JR rahvatantsu tegema. Seekordne sai Väikeses Maarjas Pandivere päeval pildile püütud, aga Suur Pidu on alles ees.

Ah et miks mul kiirus taga ajab? Lihtsalt Aqvas pakuti penskaritele sooduskaarti. Kuu aega, 2,5 tundi sauna ja vett 66 raha eest. Muidu on 1 kord 20.- Nii ma siis kasutan iga võimalust, sest sellist kehva ilma ei saa raisku lasta.

NARVA JÕESUU SANATOORIUM

Leppisime Maabrannega kokku, et kui tema kliimapagulusest tagasi, siis kordame mullust käiku. Medical Spa sobib meile. On rahulik ja vaikne, On norm. söök ja parajad saunad, kus auru pole ainult moe pärast. Ja mis kõige tähtsam: on välibassein, kus arteesia vesi (kes viitsib, see uurigu välja mis imeloom see on) Kui ilmaga veab, siis võib rannas pikki tiire teha, kasvõi seitse kilomeetrit, mida Maabranne peaaegu et üritas. 

...

Mina muidugi mitte enda viletsa füüsise ja kepi toel. Aga midagi ikka.....

Mulle meeldivad rohkem sellised vaimsed protseduurid

Ja nüüd veelkord silt, reklaamiks, edeva minuga

Tundub, et sügisel teeme seda jälle!

Ega ma Brannelt küsinud, aga ta lihtsalt näb nii hea välja. Eks kui virisema hakkab, siis võtan maha. noh ta minust ikka hulga noorem ka!

Elu ei ole ainult leib, vaid lilleõis leival

  Ei tea, kust see pealkiri siia pudenes. Kui on pealkiri tuleb ka jutt kirjutada. 

Et mis on vahepeal juhtunud? Kui on? Kas on ? On on..

Imelik, sündmustele andis tõuke uus ID kaart. Sellega oleks nagu mingi värav avanenud. Ja tõehetk ka. Praktiliselt olin sügistalve emale pühendanud, aga võtsin parima. Kultuurilises mõttes. Koos Tenerife-reisiga. Siis käis plõks mis oli ettearvatav. Põgenesin kodukesse mõtlema. Oli vaja otsustada, kas edasi elada või kolida. Tatised ilmad, aga toas nii soe, nii soe. Jäämiseks tuli ebamugavusi likvideerida. 

Sellest olen kirjutanud 16.mai postituses. Nüüd susserdan mõned pildid ka.

üks lustakas pannkook

ei saa aru miks ma ei ole varem arvutitooli ostnud? Poeg 2, kes abiks, imestas ka. Tool sai kaks funktsiooni. Arvuti ja teleka vaatamine. 

Läikiv duššinurk spetsialisti puhatatud. Õppisin tööd vaadates ka. Järgmine kord oskan ise paremini :)

Saun on ootel ja väheste vahenditega hubasus

...

võõrasemad lähevad üha kenamaks!

ja vetsu pott püsib kindlalt ning Rotthiir ei saa enam tuppa.

Nu raha sai muidugi kõvasti tuulutatud, aga olemine on überhää. 

Eks siis tuleb suu sekki mööda settida, aga õlu on paganama kalliks läinud, eriti IPA ÕLLENAUT. 

Sellele vaatamata on äng selleks möödas .

Kuidas ennast premeerisin sellest järgmises loos.

Sellne laupäev, juba möödas

Natuke Kalamajast, üle mitme aasta. Olen Kalamaja päevadel käinud...no ikka olen. Tean, et esimene tutvumine oli 2014 aastal. Oi, kuidas mulle meeldis! Ja nii see jäi! Niikaua, kui KB (Kalamaja Branne sai lapse :) Loomulikult lapselapse. Siis oli raske skeemitada ja nüüdki tulin öise rongiga Rakveresse tagasi. Ilm läks ka kümne paiku külmaks ja oma kodu ikka oma!

Hommik algas kümne ajal Balti jaamas. Rong oli täis, tuli ikkagi Narvast, aga sain istuma. Pilet 5.90. Ainult kodust tuli minna jaama taksoga.  

Tegime plaane. Kalarannas otsisime tutvumiseks miljonit maksvat korterit (iial ei tea millal võib vaja minna.) Maakler oli tasemel, tüdrukud tabasid ära, et meist ikka ostjat saa. Nu neljandal korrusel paistis isegi lapike merd. Kõige õnnetumad olid need väiksemad, kus rõdud autotee kohal. Tuju läks kohe heaks. :P Minge aga vaadake, siis vahetame muljeid.

...

Noole tänava tordiralli oli kiire ja veerand tunniga "plats" puhas. Tüdrikud peavad ikka rohkem küpsetavat võrgustikku korjama. Aga võileivatort oli hea ja karpi proovisin võimalik palju kooke korjata. Ikka Branne sünnipäevale mõeldes. 

Erilisi külalisi kogusin kolm. Kõigepealt oli Branne poeg Jaapanist töö asjust käimas. Jälle aastake möödas. Tean seda poissi nädalaselt :D

Teiste juurde viis, õieti tõi minu juurde kodukandist enda vanemad torditüdruk. Proovisin siis ennast huvitavaks teha. Tundsin, et hakkan väsima. Juba. 

Meie marsruut kätkes hoopiski teistlaadi hooneid. Volta ja Krulli parki. Alati ei pea ju tagahoovides kolama, vaid ennast muul viisil arendama. Branne on tähtede kaotamise meister :) Ühes tööstushoones oli fotonäitus. koos nõuka aegsete Volta töötajate nimedega. Absoluutselt kõik kandsid suure kodumaa avarustest tulnute nimesid

...

Näed, mul kõik ilusasti pildil.

...

Parki uudistama tuleb tulla siis, kui ei laula (tasuta) Rita Ray ja Robert Linna. Siis mahub ära.

Tee mis teed, aga vaatamata tordile läks kõht tühjaks. Mul olid küll teised plaanid, aga kuna olin külaline, siis lasin ennast juhtida. Söögile. Ei ütle, kuhu.

Laat jäi minust avastamata. Hakkasime suure koori esinemist ootama ja pika laua pidu. Kalamaja Segakoor sobib mulle. Koorijuht ka, sest esiteks on üle keskmise kena ja teiseks laulavad minu pojad tema juhatatud meeskooris.

Pikk laud ei olnud nii pikk. Või olen harjunud.

....

Parim oli see, et musitseeris Horre Zeigeri Bigbänd. 10 punkti!

Balti jaama minnes vajasin abivahendit, aga osutus liiga raskeks kaasa tassida. Nu eks ma ole pisemaks tinistatud.

...

Olen hoos

 Eelmise jutuga jõudsin Emadepäeva aega. Tapalt tulles tahtsin ennast harjutada veel ühe kontserdiga. Peaaegu, et päevase, aga kuna mul ühe teemaga hammas verel, siis lühidalt märgin ära. Nimelt otsustasid meie linna vägevad nimetada Alar Kotli ennesõjaaegse ja poolikuks jäänud Pauluse kiriku, millest pidi saama Pärdi Muusikamaja, nimetada Ukuaruks.  Nii, et edaspidi hakkavad meie esindusüritused toimuma Ukuaru "saunas"  Isegi Tõnu Kaljuste hüüatas selle peale: mis Ukuaru! Maestro olevat enda hekskiidu andnud. Jummel, oleks kiis vähemalt nimetanud Rakvere Muusikamajaks, kui Pärdi nimi neile keelatuks tehti. Linnapea viimane üllitis kõlas: Arvo Pärdile pühendatud Ukuaru Muusikamaja. ja mina totu mõtlesin, et hooneid, sambaid, kunsti jm. pühendatakse inimestele keda meie hulgas enam pole.

Kõigepealt nülisid nad ära Rakvere Gümnaasiumi tehes sellest Vabaduse kooli. Minu Tallinna tuttav küsis, et kas meile tehti ukrainlaste kool, et kannab Vabaduse nime. Kuidas saavad minu kaks poega pidada ennast kooli, mida pole, vilistlasteks? Gümnaasium oli samuti Alar Kotli projekteerinud. 

Nii laiutabki riigigümnaasiumi hoone keset endist haljasala. Elame-näeme, kas maa-alune parkla tuleb? Aga mina enda vanaduspõlve nii või teisiti Rakverega ei seo. 

Imeline Emadepäev. Tänu Poeg 2 ettevõtlikusele kaunistavad mu rõdu 30 kaunist aedkannikest ehk võõrasema. Päev oli pidulik Sain oma kodus võõrustada (küll nende leivakottidega) kahte poega ja nelja  nende last: 16, 16, 13, 11. 

Ma ei tea miks ma ei saa telefoni galeriist pilte siia üle kanda. Ah jaa, ühte kasti tassis Maabranne enda kasvuhoonest piparmünti, rukkolat, basiilikut. Olen täitsa vaimustatud sellest kastipõllumajandusest!

Proovin ikka veel pilte

oo, üks hüppas paika. Rohkem ei julge praegu katsetada. 

Ei mõelnud, et nii läheb

 

Olles kõrini Väikesest Maarjast (ei aidanud kohtumine Volkonskiga ega Indrek Kalda ega Argo Aadliga) sai märtsis kopp ette. Tahtsin ainult oma koju, tahtsin vaikusse...

Õnneks oli ID kaart lõppenud ja "dokumentideta võõras linnas" polnud meeldiv. uus kaart raputas mind kusagilt välja. ja siis hakkas juhtuma! Kõigepealt oli vanast ajast tuttav Mees nõustus, peaaegu pakkus ennast. Õnneks tunnen ta naist nii et probleemideta. 

Kõigepealt tuli korralikult paika panna duššikabiin, mille see tropp ehitaja 125 raha eest poolripakile jättis. Nii käisingi pesus kõikuvas olekus. Lisaks kabiinile kõikus vetsupott, mis ka korralikult kinnitamata. Ja duššinurgas ei läinud vesi ära, sest voolik seal all oli lahti. Küsisin heas usus, et kas R oleks nõus vetsus remonti tegema. Ei midagi uhket, aga kaua ma selles "nõuka aegses bussijaama peldikus" istun. Tuld ka ei tahtnud põlema panna. Noh ja siis see algas! Ja sai kenaks ning korda ka! Ning veel töid - mädanenud kraanikausialuse  kapiukse vahetus ja rõdul õhksoojuspumba juhtmete likvideerimine. Iga asi võttis aega ja R ei saanud ka kõikidel päevadel.... Kuid ega ma kurtnud. 

Peaasi oli see, et võisin nüüd jälle pessu minna. Tahtsin ennast premeerida saunatamisega, aga...saun ei läinud tööle. Jälle R kohale. Õnneks elab siit kilomeetri kaugusel. Lihtsalt kaitse oli väljas. 

Nii, kõik mida saab raha eest ja mis rõõmu teeb kaunistab elu! Eks natuke säästusid vähendas, sest enam juurde ei tule. Peale igakuise pensioni, mis kaob igal kuul mutimullaauku.

Miks ma korterit müüma ei hakanud? Ei tahtnud, sest pärast renoveerimist on kütte ja vee hinnad väga normaalsed. Kõrge on ainult renoveerimislaen intressiga. Aga see on kõikidel äsja renoveeritud majadel. Ei kujutaks ennast maakonnalinna kividel. Kuhu jätan kõik need sada laululindu, sinililled, ülased, toomingad. Ja kase akna all, mis pisikesest rivast on35 aastat kolmanda korruse aknani sirgunud. Minul ju maakodu pole.

See aga pole veel kõik. Kuna märtsi alguspoole terviserike räsis mind veelgi ja ilmselt miniinsult võttis jalad alt, siis tahtsin ainult rahu. Muidugi sundisin ennast keppide najal kõndima ja nii edasi.Kellelegi ei kurtnud. 

Minu kehva olemist märkas bussikaaslane, kes jäi tööta. Kurtsin, et tahaksin vallast mingit koristusteenust, sest mis sellest, et kapitaalremonti ei teosta, mis oleks suur lollus, sest minema pean ükskord niikuinii, sooviksin ikka veidike puhtust ja ilu enda ümber. Aknad lasksin küll hilissügisel profil ära pesta, aga kinniseks ehitatud rõdu aknad jäid, sest rõdul rippusid juhtmed.

Ja siis see Hea Koduhaldjas ütles: mis vald, võta mind! Ei lasknud mitu korda öelda. Tegime kaupa. Põhiline olid kaltsuvaibad õue ja tuppa loomulikult ka. Põrandad ja tolmud võimalikult kõrgelt. See võttis aega, sest R ehitas samal ajal kemmergust tualetti ja kõik pidi järjekorras toimuma.

Vahepeal oli isegi mõni soe ilm ja ennast kokku võttes suutsin koorikontsertile minna. Pojad ju laulsid! Kohtasin enda vana ülemust olles teme sekretär 1982 aastal. Tema, kui endine Meestelaulu Seltsi looja tundis mu ära ja loomulikult küsis kohe Rasmuse järele.

Oi kui väsinud ma õhtul kodus olin. Aga õnnelik! 

Külmad ilmad ei anna mulle tuge. Võtavad sellegi ära. Vähemalt sain kahe kõnnikepi asemel hakata kasutama üht toetavat ja mind teades, edevat ja lillelist. Nii on enesekaitsevahend kogu aeg ühes.

Enne emadepäeva tegin veel kaks katset. Nimelt otsustasid pikaaegsed tegijad Genealoogia Seltsist, et tuleks Lääne Virumaa varjusurmas ühing uuesti elule aidata. Seekordne algatus toimus Tapa Raamatukogus. Uskumatu, Tapal ei antagi süüa enne lõunat! Ei bussijaama kohves ega mujal ka. Kui olen kodust ilma söömata välja tulnud, siis näljasena muutusin üha tigedamaks. Lisaks sellele ei leidnud raamatkogu kohe üles. Ei aidanud "biblioteka" ega "seljonõi sad" (mis osutus palvemaja aiaks. Õnneks läks kõik hästi. Sain isegi ühe sümpaatse meesinimese telefoni.

NÜÜD JÄRGNEB PIKK PUHKEPAUS EHK PÄEVAUNI

Võtsin liiga palju ette.

Nokin terakesi

 

Mitte ei viitsi läpakat ema juurde tassida, seal internet aeglane. Sellepärast oli jaanuaris endale lubatu asemel ainult1 postitus. 

Ühesõnaga olin möödunud kuul kodus ainult kaheksa päeva ja osa sellest kulus välispidisele kultuurile ja osa filmide järelvaatamisele. Ah, üks vanade sõprade istung oli ka.

Kõikse huvitavam ja uus koosolemine mis võttis ühest VM (väikese maarja) laupäevast pea 10 tundi andis nime "Luhvtikustide kokkusaamine". Idee super, osalised vanad ja uued kohaliku kunstiringi liikmed, kübake Rakverest ka. kahjuks reetis Muuga nn. kunstimõisa omanik ja ei ilmunud esitlusega kohale. Tuli siis uusi jutusõpru leida selleks ajaks ja muidugi pilte vaadata. Huvitavaks läks, kui jgrupp harrastajaid (u.20 hakkas juhendamisel söejoonistusi proovima. Mina muidugi mitte. Vaatlejaid peab ka olema. Mõte oli selles, et pisipudin (kasvõi kohviuba) valiti välja ja suurendati u.20 korda paberile. Luubiga. tuli uurida. Jummala lahe. teise töötoana sündis bikiinides akt. Modell oli...aga nagu ütles perenaine siis ega soovijaid eriti polnud. See ei olnud enam nii huvitav. Sain hoopis sõbraks Naisega kelle nimi Väike-Maarja kultuur.See oli hariv, mänguline ja märgiline. Olen lausa õnnelik! Hiljem sunniti mind laua taha ja algas teraapiline isetegemine. Sõdisin, mis ma sõdisin, aga enda isikliku motivatsiooniraamatu pusisin valmis. Mõned leheküljed:

Selline tore mänguasi ainult terviseajakirja kasutades :) Vaba ruumi on veel.

Seda tegevust nimetati kunstiteraapia. Läbi viis diplomeeritud terapeut. kaunis, noor inimene.

Õhtul näidati kino ka. Kunstiringi juhendajal kunstnikunimeka Suakass oli enda kogust musta huumori film Pablo Picassost. Rootslaste tehtud. Sobitus tusameelsesse talve.

Väikeses maarjakeses tehakse nüüd (näidatakse) kinu ka. Uus projektor, seltsimaja mõnusad toolid ja ühe raha eest saab lisaks teed ja küpsist. nagu kodune filmiõhtu. Film ise oli "Aurora". kel vähegi vaba aega kulutage see kaks tundi. Ainuke viga, et pärast seda tahtsin kedagi kallistada. seda kedagit ei olnud.

Raamatupäevaks oli VM kogu vanadesse uutesse ruumidess kolinud. Õnnitleti ja õnnitleti, uus Kultuur laulis regivärsi, mis oli uus tuul kohalikku kultuuri. Kohale oli meelitatud Birk Rohelend. Olin tema peaaegu unustanud ja nüüd tuletasin jälle meelde. Vahvalt räägib see noor inimene. Hiljem toimus veel üks etteaste, kus räägiti väga vandest kooliraamatutest. Ei jooksnud mööda külge maha kuigi järele jäi meid käputäis. juba sellepärast läksin grupikollaaži teostama. kas lõikamine ja ja kleepimine saab selle aasta märksõnaks.

Siin olen kunsti ees. Äge eks! Kohaliku helimehe looming

Kreisilinna raamatukogu lähenes raamatuaastale õrnalt, luule ja muusikaõhtuga "Kirjad ja unenäod". Tõnu Õnnepalu luulepäevikut "Kevad, suvi ja..." sirvis Tiina Mälberg. Minu vaieldamatu lemmik Rakvere Teatris. Just Õnnepalu blogi "Esna aeg" andis aluse minu blogistamisele. Esna kabelis olen majabrannega käinud lausa kaks korda. Oh, see oli hea. Klaveripalad aitasid mõttepause kanda. Hiljem tegime Päevalillega kiirkohvid. Mulle meeldib ilusas kohas kohvi juua. Pildid kõik seintel ja õue näeb aknast ka. Nagu linnas kohe!

ah, et miks ma niipalju rabelen??? Katsuge ise olla ööpäevaringselt võimuka Lõviemaga. Mina katsun, seega edukalt, aga iial ei või teada millal kuskilt kärisema hakkab. Küll ma ei kannata kui mind käsutatakse. 

Sellepärast põgenesin eile (mis küll juba veebruar) järjekordselt kreisilinna raamatukokku kaunist muusikat nautima. Kohaliku muusikakooli kolmest naisest koosnev kooslus (klaver, viiul, tšello)  seekord jäi kohvik ära. Päevalill sirutab juba lennukis jalgu ja unistab Tenerife le jõudmisest.  Tšello mängis AK ärasaatmisel 10 aastat tagasi.Täna oleks AK saanud 68.Vot sedamoodi.

Vabandan vigade pärast, varsti viskan vajalikud asjad kotti ja jälle V-Mi. Hirm on, nädala lõpp tulemas ja oleme ju kõik ära hirmutatud. Mida teha emaga kui tõesti elektriküte kaob pikaks ajaks?

Püüan võtta parima

 

Keegi ei suuda väita, et vanus on ainult number. Ei, vanus on ikka vanus ja vanadus on ikka vanadus.

Püüan võimalikult palju aega Väikeses Maarjas veeta. Lihtsalt  97 ja poolene ema vajab poputamist. Vahepeal oli juba teine teki alla pugenud millega ma leppida ei suutnud. 

Hakkasin siis söögimajandusega tegelema. Eks see ole omaette täpisteadus, sest tooraine tuleb libeduse kiuste koju tarida. Õnneks on alevis kolm korralikku pood: Konsum, Meie ja Gross. Enam vähem kilomeetri raadiuses ema majast. Libedus oli muidugi suur takistus, aga kõnnikepid abiks ja seljakott seljas. Vahest käisin jalutamise eesmärgil kaks korda. 

Hommikuti magab ema kaua. Minul läheb uni ära, aga kuna oleme eraldi tubades, siis saan paberlehti lugeda või telefonis kolada. Umbes kümne paiku on mul laud kaetud. Menüüs kas omlett singiga (sibul, tomat , juust); kodujuustu salat (muna õun, kana), täistera kaerahelbepuder, jääsalat (tomat, fetajuust), vahest lihtsalt võileivad pasteedi või heeringaga. Söömine kestab meil tunni vähemalt ja kõrvale vaatame Terevisiooni. 

Hiljem helistan Naabrinnale (75), kes üle ukse tuleb. Meenutame vanu lugusid ja klatšime vanu tuttavaid. Ema eriti hästi ei kuule, aga üldiselt ütleb sõna sekka. Kui Naabrinnal jalad väga ei valuta või on soomekelgu ilm, siis läheme temaga alevisse poodidesse. 

Lõunat teen vähemalt paariks päevaks. Aasta alguses tõi teine naaber pool kõrvitsat. Kõrvitsa-püreesupp on mu lemmik. Peekoni ja seemnetega. Teine lemmik on kanasupp. Mulle meeldib kui ei ole sees mingit makaroniollust. Alati võib keeta kartuleid ja süüa näiteks heeringaga. Naabrinna vüllab suvel maal igasugu mökse, mida saab kõrvale võtta.Kuna hommik on hiline jääb lõuna nelja-viie vahele.

Magusaks maitsestamata kohupiimapasta ja sügavkülma marjad või õhtul lihtsalt tee ja küpsised.

Kui emal hakkavad Vaprad ja ilusad lähen enamasti veel korraks välja. Siis saab allahinnatud toidule pihta. Näiteks kartulipuder, vinegrett vm.mida ise ei viitsi teha. Ja muidugi õlu (minule) vahest 0, vahest mitte. Vahest vein ka. Ega ma mõni karsklane pole. 

Kui ema pärast AK-d oma tuppa magama või lehte lugema, siis helistan Tenerife brannele või Kalamaja brannele. 

Selline rutiinne talv.

Kultuuri ka.

5 jaanuaril toimus Rakveres Virumaa kammerorkestri kontsert. Õnneks jõudsin bussi peale ja taksoraha jäi kulutamata.

11.jaanuaril oli Väikeses Maarjas Pasunakoori kontsert. Ilm oli jube näss, sadas mingit lume moodi ollust. Tavalise 20 minuti asemel läksin Seltsimajja 40 minutit. Aga see oli seda väärt. Kirjeldamatult vahva ja saal pilgeni täis. Ega mul enam peaaegu vanu tuttavaid pole. Mõned tered saan ikka öelda vanadele õpetajatele.

Eile olin jälle Rakveres. Riigigümnaasiumi noored ja õpetajad olid kokku pannud Mamma Mia lavastuse. Jälle oli ilm kohutav, aga ikka võtsin ennast kokku. Kuigi kõnnitee oli täiesti hooldamata -  jää peal värske lumi, olin endaga rahul, et ei maksnud lõivu edevusele vaid kasutasin ikka keppide abi. Muuseas, need Aaltoneni saabaste plastmassist jäänaelad (need mis välja käivad) ei kõlba kuhugi. Ainult korjavad lume taldade alla.

Nüüd naudin kodus filmide järelvaatamist (emal on Elisa ja see pult on mulle raketiteadus.) Ah jaa Maarja saunas käisin ka. Pilet maksab sellest aastast viis raha. Ikka päris puudega keris ja vihtlemine ka. Uue, õigemini vana juuksuri juurde panin ka aja kinni. 

ja ikka mina ka. Miks mitte puhkpill!

oi seda tuli kogemata kaks, aga noh

Nüüd sai vähemalt blogitud. Eks mõnikord jälle.