Mõis, mis pole unustatud ehk pool päeva Jänedal

 

Laupäeval ja pühapäeval rannailma ei ennustatud. Üldse oli see nädal kuidagi vesine. Sain branne pehmeks rääkida, et "Unustatud mõisad" raames ette võtta üks meeleolukas sõit Jänedale. Kuna branne polnud mõisamängust midagi kuulnud, siis seda enam.

Linnast välja Lasnamäe kaudu ja edasi Peterburi teed mööda. Ei olnud raske. No ja ega mina ei sõitnud. Sellele järgnes mu lemmiktee Aegviiduni. Seal pidime akusid laadima. Võta näpust. Vana Waksal oli  uksed sulgenud. Õnneks lehvitas meile Kuntstikuuri poolt üks ütlemata tragi proua. Temalt saime teada, et Waksali omanikud sõja hirmus läksid tagasi Iirimaale. Vot nii. neli aastat  Anija valla parimat ettevõtet. Õnneks jõudsime korra külastada ja mõned pildid klõpsata. Kunstikuuris kaunistasid seinu kohalike lillemaalid. 

Meil oli vaja edasi kiirustada, sest giidituurid igal täistunnil. Loomulikult jäime hiljaks, aga mõis pole jänes...Sellepärast nautisime verandal rahulikult kohvi ja kringlit. Veranda vajaks hädasti rahasüsti.

Juugendstiilis kamin.

Olen Jänedal käinud mitmeid kordi, aga kui nägin giidi, kelleks oli Georgi Särekanno tuntud headuses, siis tõusis meeleolu veelgi. Mõisaproua seiklustest olin vahepeal nii sisse võetud ja raamatuid lugenud ning isegi Kalijärve ääres käinud.  

.....

Läksin tegelikult Urmas Sisaski mälestuseks, sest  1994.a.  muusika-tähetornis avas helilooja kaks aastat hiljem planetaariumi, mis  renoveeriti 2018.a. Olen helilooja loomingu suur austaja, kahjuks jäi kuulamata-käimata 2020.a. novembris Estonias Urmas Sisaski 60. sünnipäeva kontserdil. Isiklikust seosest niipalju, et meie Poeg 3 lemmikteos oli Kassiopeia, mida ta 12 aastaselt klaveriõpilasena esitas. Tähetornis saime hetkeks aja maha võtta ning mõttes juurelda kaduviku ja igaviku üle. 

Siiri Sisaski fotonäitus oli niisamuti uudistamist väärt. Mulle meeldib, et tegemist pole nn. magava mõisaga (muuseumitoad,  raamatukogu eakate käsitöötuba)

Jälle hakkas juhtuma. Kõht nõudis oma ja mis veel ajakajalisem, kui einestada Musta Täku Tallis. Valearvestus. Kuigi vähemalt saja inimesega sünnipäevapeole jätkus ka  saalisvabu  kohti olid teenindajad hädas ja võimalusel paluti tulla hiljem. Mis seals ikka, pood ju olemas. Üllatus-üllatus - kell 16 juba uksed kinni. Väikse koha "rõõmud". Käsitöökuur hoiatas külma talve eest paksude kudumitega. Need hinnad, need hinnad...

Et küll küllale liiga ei tee sai barannest autojuht teate, et tema pesakond (tütar ja nelja aastane  lapselaps) otsustasid omaalgatuslikult Jänedale tulla. Rongiga, teadmata, et raudteejaam vähemalt paari kildi kaugusel. Misseals ikka- autole hääled sisse ja jaama poole.

Nii algas jälle kõik, sest nemad otsustasid minna giidituurile. Mina, poolnäljast oimetu lürpisin kohvi ja lugesin ajakirja Pööning taltsutades vahepeal vääramtut jõudu st, nelja aastast. 

Kell oli kõvasti seitse läbi ja võõrustajate kannatus proovile pandud, naisterahvas, aru saamata muudkui päris ja päris, laps muudkui jooksis ja rippus ukse vahel. Lõpuks lükkasime nad mõlemad vägivaldselt autosse. Minu tuju oli äärekese peal. Tegemata jäi pilt Sisaski pingi juures. Kuna sünnipäev kestis, siis keeldusin sööma minemast. Aegviidu kohvik oli ka muidugi kinni. Õnneks oli tagumine pood avatud. 

Autos selgus, et noor emme oli oma telefoni mõisa unustanud. See muutis õhu autos veel paksemaks. Kui üheteistkümne ajal külalis korteri uksest sisse veeresin olin elamustest nii paks, et ei mahtunud voodisse.

Kokkuvõttes oli väga tore päev. Õpetas teistega arvestamist ja emotsioonide taltsutamist. Otsustasime, et pühapäeval jätkame.