Kroonika, kroonika...

 

Hakkabki minu Kasside Hotelli elu lõpupoole kiskuma. 

Igav ei olnud, pigem valitses mõnedel päevadel kummaline rahutus, mis nagu sundis midagi tegema ja mitte näiteks raamatut lugema, telekat vaatama või arvutit näppima.

Üldse on suvedega kummalised lood. Kui puudub kohustus töödtöödtööd teha, no kui pole aiamaad ja koristamine või remont tundub mõttetu siis võiks nagu niisama lihtsalt molutada, aga see oleks nagu aja raiskamine. Ei oska seda tunnet sõnadesse panna, aga ehk keegi saab aru.

Millised tegevused siis nende nelja nädala sisse mahtusid? Ausalt, ma ei kavatsenud ennast katki rähelda, vaid võimalikult palju magada, normaalselt kõndida ja sekka mõned ekklusiivsed üritused. Et ikka igale nädalale jätkuks:)

Esimese nädala märksõna oli mereäärne jaanituli, tutvumine Haabneeme rannaga, kleidi ja käekoti ostmine, Jaani kiriku kontsert, kammerorkestrite kontsert Tallinna Ülikooli saalis, rahvamuusika pidu Vabaduse väljakul ja muidugi Laulupidu. (nendest olen kirjutanud) 

Tundus, et võtsin esimesel nädalal nati palju ette ja otsustasin teisel nädalal tagasihoidlikum olla. Ilm oli ka mitte rannailm. Sõitsin kohalike bussidega, üksi ei viitsinud Vabaõhumuuseumisse minna. Ja hiljem polnud sõbrannal aega. Hea, et Artiumis käisime ja näitusel. Laupäeval külastasime Jäneda mõisa (ka sellest kirjutasin) ning pühapäeval Vääna mõisakooli. 

...

Küll seal Väänas oli sõbralik rahvas meile rääkimas. Kahju ainult , et kordus igakordne mudel: branne, kes pidi lõunaks tulema lükkas väljumisaja kella kolme peale.  Nii jäid ära pisisõidud piirkonda, kus ma kunagi käinud pole - Türisalu, Tabasalu, Keila-Joa. Kui lõpetasime einega Hüüru veskis, siis ta tõsiselt imestas, et kell juba nii palju :))))

Kolmas nädal tõotas kauneid rannailmasid.  Isegi vesi oli ühel päeval 20! Käisime brannega Pirital vees ja  minu lemmikkohas Patricus söömas (sest sealt paistab meri).

..

.

 Üksinda käisin mitmel päeval kohalikus rannas. Laupäeval sõitsime (mitu tundi varem) Virumaale (nali nali, sealt ma just tulin. Käisime Käsmus vees, sõime frititud räime, tutvustasin brannele Võsut, mis oli temale täiesti võõras maa. Meie sihtpunkt oli Karepa Sagritsa muuseum, kus kena kohtumine Üllar Saaremäega, kes tutvustamist ei vaja. Samuti soovisime vaadata Richard Sagritsa näitust "Õied aknal". Seda me kõik saime, aga kuna brannel järgmine tööpäev, siis randa ei jõudnud. Villa Dombrovka jääb ka paremaid aegu st. aega ootama.

Praegune nädal pole veel läbi. Pühapäeval käisin Pirita kloostri Püha missa kabelis. Vabatahtlikult, uudishimust, üksi. Ma ei olnud kunagi Rooma-Katoliku kirikus missal käinud seepärast olin veidi kartlik. Nähes heatahtlikke inimesi ja kuulates kaunist koori teenimas, hirm kadus. Hiljem jalutasin ümber kabeli ja imetlesin kaunist lavendlipeenart. Oli vaikne. 

...

Mul oli plaan minna kloostri varemeid vaatama, aga jätsin kodutöö tegemata. Värav oli lihtsalt lukus.Hiljem sain teada, et värav avatakse uudistajatele kell 12. Oleksin rahulikult võinud mere äärde ootama minna, aga mina kiirustasin "hotelli". 

Teisipäeval külastasin koos kodukogudusega nelja kirikut. Aktiivsed prouad, koos meie mentoriga Soomest tulid kes rongiga, kes enda transpordiga. Lootsin, et oskan Balti jaama bussipeatusest Toomkiriku juurde minna. Patkuli trepist. Veidi koperdasin ringiga, sest ei julgenud ajutist valgusfoori kasutada. 

Toomkirikus võttis meid vastu õpetaja Joel Siim. Kuigi organist harjutas kogu häälekuses möödus tund aega kiiresti. Kuna seltskonnas oli õpetajaid, siis esitasime küsimusi kiriku juures asuva Toomkooli kohta. Veel astusime sisse A. Nevski katedraali. Järgmisena oodati meid Rootsi Mihkli kirikus, kus saime ülevaate kuidas praktiliselt hävitatud ja nõukogude ajal võimlana kasutusel olnud kirikust ehitati üles kaunis, väga hea kõlaga ruum. Viimane oli Pühavaimu kirik. Päev möödus kiirelt, teised läksid rongile, mina bussiga "Hotelli". 

Sellised lood. Topin ikka mõned pildid ka. 

Mulle väga meeldib see sõnum Sagritsa aias

ja nagu näha ei mahu ma kõige parema tahtmise juures ennast vaatlema :D