Minu kuu

 Hingan novembrit,

mida paljud ei talu -

minu sünnikuu

TALLINNAS

On olnud imelisi hetki, mida hoian kasvõi padjakaisus. Pea kaks nädalat tagasi väisasin Tallinna. Kahe päeva sisse mahtusid üllatused. Esiteks, õppisin haikusid paberile panema. Gaia koolis toimus Jaapani kultuuri päev. Sulandusin pärast meeleolevat koorikontserti haikude meisterdamise töötuppa. Ega ma siis lihtsalt niisama, mu tegevsõbranna laulis kooris ja kutsus. Esimene jaapanikeelne laul kõlas nii: ammmmm, annnnnn, onnnn. Täiesti arusaadav, eks. Teised olid juba keerulisemad ja praeguseks meelest läinud. Lisaks viiuli ning koorijuhi klaverisoolod (mõlemad naised Jaapanist) 

Haikude võlumise tuba juhendas Maarja Yano.  Olime selles klassiruumis päris mitmekesi, täiskasvanud ja noored. Pean ütlema, et noored olid loovamad ja täiskasvanud tagasihoidlikumad.

Kuu akna taga

tungib mu elamisse

suur nagu taldrik

Aitäh, see oli hea. Tehtud see sai ja kõht oli tühi, nagu alati. Boheemis valitses esmakordselt 12 aasta jooksul kokkuhoiuküte. See vähendas toidu apetiitsust ja esimest korda ei jätnud ma jootraha. Laupäevane ilm oli nii vastik kui vastik üldse saab üks novembri-ilm olla. Olin juba valmis koju sõitma, et pühapäeva hommikul tagasi tulla, aga mõistus sai võitu. Kinos saab alati kino ja sooja, kino päästab! Kuna kodulinnas jäid sügisel "Kus laulavad langustid" nägemata, siis miks mitte. Oo, pealinna kino on hoopis midagi muud. Piletikassade asemel vilguvad ekraanid, nupud ja kiire arusaam - oehh ja veelkord oehh. Lõpuks leidsime ühe roboti inimsuuruses. Kui ta veidi rohkem suu lahti tegi, siis selgus, et on turvamees. Julgesin kahtluse alla panna hinnaklassi 19.90. Seepeale kähises inimrobot läbi järelejäänud hammaste: ega täna polegi pensionäride päev. Ja mina panin veel linnariided selga ning tegin näo pähe. Teine kino oli leebem, seal sai 9.90 eest kaks viimast piletit esimesse ritta. Elamine maal on ikka odav, meie korralik kino maksab 4 raha ja riided saab ka garderoobi riputada. Film oli just brannedele, hõrk, kaunis, lõpuga. Väljudes oli justkui soojem, kuigi ilm sama vastik.

Õhtul lugesin Kalamajas brannele kamina paistel veiniklaasi taga Andry Ervaldi (Maarja isa)kirju mulle, kui olin Pojaga haiglates. Tal oli palju öelda, aga vähe aega. Oleksin talle nüüd, kümme aastat hiljem, tahtnud rääkida enda tegemistest, enda lapsemeelsusest ja vahvatest tundidest veel paar aastat tagasi ning praegusest läbipaistvaks muutumisest ning tööl olevast segadusest. Oleksin nõu küsinud ja sõnapaari "Jää hääks" kaissu võtnud. 

Õunad lõhnavad

põrandal porikärbes

lähen magama

SUURSÜNDMUS pühapäeval järgneb...