POSTITUS EI OLE ISIKLIK
Eestlane ei ütle ega küsi harilikult: kuidas sul elu läheb ja loomulikult eht inglaslikult kuidas käsi käib.
Mõtisklesin täna nende sõnade üle. Telefonid on teinud meie elu nii lihtsaks Alustame vestlust teadmata, kas helistatav on vetsus, autos, tööülesannete täitmisel, poes jaaa nii edasi. Peaasi, et vastab, siis pole probleemi , kui ei, siis me helistame veel kuni vastamata olukord muudab meid ärevaks. Tavaliselt lõppeb kõik õnnelikult ning tavapäraselt.
Ikka jääb õhku see küsimus, ning kui keegi pole juba tükk aega küsinud ega huvitunud lähedaste olemasolust ( mitte hoolimatusest, vaid lihtsalt "täna pole see päev, homme on meil aega veel...,
Sageli tekkivad mõtted, et miks me peame võõraste naeratustest tröösti otsima, kui me võime telefonides tundide kaupa elu lahata/ lobiseda/ uudiseid jagada/ muret kurta jaaa ni edasi.
Kuidas siis elu läheb?
2 kommentaari:
Mina olen see, kes mõtleb, et homme helistan... ja siis jälle, et homme.
Aga lõpuks ma ikka helistan või kirjutan ka.
Postita kommentaar