Teisipäev, 3. august 2021

Porkuni

 

Kindlasti olen temast kirjutanud, aga otsi sa tunamullust lund nagu ütles vanaema. 


Mingil nädalapäeval juulis, kui meri vihastas ja külmaks läks, kulgesin Porkunisse. Sellele eelnes, nagu minul ikka, uuring bussijaamas. Kas 14.10 buss sõidab läbi Väike-Maarja Tamsalusse? Jaa, vastati kassas. Kas Porkunis peatus on? Kuhu te sõita tahate, läks piiga kurjaks. Porkunisse. Ei peatu Porkunis, peatus on Porkuni kool. Okeiokei. Järgmine raund. Kas õhtul tuleb Tamsalust Väike- Maarjasse buss? Ei näita, et tuleks. Aa, ooo, vähemalt viis aastat on käinud. Riskin ja bussis küsin tuttavalt juhilt: kas õhtune Tamsalu buss ikka sõidab? Muidugi. Kas Porkuni kooli juures (olen nüüd haritum) ka peatub? Muidugi peatub. Jummala hea turu-uuring ja pea neli mõnusat tundi tagatud. Egas sellega veel minu naljad lõppenud. Astun siis pärast pikka päevatööd Porkuni kooli peatuses bussi ja sõidan uhkes üksinduses Maarja poole. Mugavusest palun tuttavalt juhil ema maja ees peatust (nu et viskan koti nurka, siis poes kergem). Veidi aja pärast Maabranne helistab ja turtsub naerda: tema ootas Maarjas sama bussi, et Simunasse sõita. Ootas ja teadis, et ma bussis. Sõidab siis buss ette ja jummala tühi. Juht siis valgustas teda, et kaotas mu vahepeal ära. 

Porkunis on ajalugu kuhjaga ja vaadata küll. Loomulikult koos suplustega kulub mitu päevakest. Alustuseks Paemuuseum linnuse väravatornis, kust kõrgelt avaneb VAADE. Loomulikult peab sinna ronima. Käpuli nagu kännuämblik. Juba palju aastaid jätan vahele. Sellepärast on kartoteegis pilt 14 aasta tagune. 



Unustatud mõisate projekt võimaldas koos giidiga lossi saada. Olin seda oodanud. Meie grupile sattus väga hea giid. Aga enne seda teostasin välispidise uuringu, et millise akna taha oma unistuste kambrikese sisse sean. Et kui mõisahärral oleks näiteks bonnet vaja. See sobib küll. Mahutab parajasti mu magamistoa sisustuse ja jääb ümberkeeramise ruumi. Kahjuks ülemistele kõrgustele meid ei lubatud. Pealegi pidi seal kummitama. Alumistes tubades oli killukesi kooliloost. Ja mõisa ahjud. 


...

Ei hakka ajalugu ümber jutustama. Materjali on tänapäeval huvilistele ja vähem huvilistele väga palju. Kui loss Rennenkamfidelt võõrandati, siis toodi häärberisse Vändrast Kurtide Kool ning hiljem ehitati veel teinegi hoone. 2000-ndast aastast muudeti suunitlust ja õppima asusid erivajadustega lapsed. Kui sotsiaali õppisin, siis räägiti meile, et Porkunis on kolm kõige raskema puudega last - pimekurti. Nüüd, kui giid rääkis pimedate aiast, mis lossi kõrval, siis sain oma teadmisi jagada. Nii nagu ikka läks igasugune reformimine üle kivide kändude kahjudega. Juba varsti saadi aru, et mõisa pidamise aeg on möödas. Kui varem pidid õpilased toimetama viljapuude ja juurika-aias, pidama abimajandit jne. siis uus riigikord seda ette ei näinud. Otsustati ehitada täiesti uus, ökonoomne ja kohandatud hoone liitpuudega lastele. Õigesti tehti.

Vaene loss jäi tühjaks kuni 2016 lõpus saabus inglise päritolu ettevõtja, kes ostis mõisa peahoone, osa kõrvalhooneid ja 70 ha maad umbes poole miljoni euroga. Loota võib, ütleb skeptik minus.

Jätsin ütlemata, et loss asub saarel. Küngassaarel. Mõisal on ägedaid hooneid veel: viinavabrik, meierei, ait, valitsejamaja...

Järvest ka. Kui unustatud mõisasid avati, siis otsustasin ennast vette kasta lossi kõrval, et jõuaks õigeaegselt giidituurile. Võta näpust, tee mis teed, no lihtsalt ei mahu vette. Asja lahendas lõpmata tore, kolmeliikmeline pere. Nad lihtsalt andsid ujuvale saarele hoo sisse. Vaat selline järv. Nädala pärast, kui pealinnabrannega bluusiujumist teostasime polnud saarest kippu ega kõppu. Veenduge ise.

Pilt 1 17.07 


Pilt 2 23.07

(esimene pilt fotokaga, teine telefoniga)

Eriline nähtus ehk Porkuni Bluus. 

Avastasin selle möödunud suvel, kui teised olid nähtust juba viis aastat tarbinud. Me siis Päälinnabrannega ka. Teist suve. Übergut, ütlen ma. Isegi klassivennaga kohtusin. Miks eriline? Väike, mahe ja muhe. 


Lõpetuseks


Kommentaare ei ole: