pühapäev, 1. august 2021

Mina, kirjanik

 

Muidugi paneksin sõna "kirjanik" märkidesse.

Hilisteismelisena kribasin luuletusi ja laulusõnu. Tundus võimetekohasem kui jutukesed. Siis tuli pikk paus enne kui sain mõne sahtlisse lühijutuga hakkama. See oli ikka arvutiajal juba. Johanna lugusid pakkusin isegi avaldamiseks, aga korraga hakkas turg paisuma ja minu jutukesed olid lihtsalt igavad. Võõrastele. See ka juba 15 aastat tagasi. Siis jäin koduseks ja kukkusin kommenteerima. Seda pani maakonnaleht tähele ja tellis arvamusloo. Omavalitsuslehte olin varemgi "risustanud" reisikirjeldustega. Muidugi polnud need sellised "ripa rapa kirjavigadega" nagu nüüd torust tuleb. Aga ikka väikese kiiksuga nii et kohalikud võtsid nööbist, kui kirjeldatava ära tundsid. 

See ilmselt esimene Virumaa Teataja lugu, arvan. Selline naiivse sotsiaalse närviga.

Emps, köhi pappi!

Avaldatud maakonnalehes 10.dets 2004

Unisevõitu hommikuga võidelnu ei saa äkitselt aru. „Palun 50 krontsi, noh.“

Aa, kohale jõudis. „Ja mille jaoks, kui tohib küsida?“ Viieteistkümnene vaatab kavalalt ja jätkab šokiteraapiat: “Lähme sõpradega viina jooma.“ Sellega enam ei püüa. Eile oli „Ahaa“ näitusest juttu.

See igahommikune rituaal paneb pereema põdema, sest aknaaluse dollaripuu otsa pole ka selle ööga ühtegi dollarit kasvanud. Muusikalid, teatrid, kontserdid, reisid, matkad, arvutijublakad.... „Seda plaati tahaksin niiii väga, võtsid ikka kontserdile rohkem raha kaasa?“ Ja ema tõmbab pärast mõttelise juti pere eelarves artiklile „ema talvesaapad“.

Õhtu on õhinat täis. Õpetaja ütles, et me lähme Viljandi Etnopäevadele ja pärimusmuusika festivalile ja ...“ja kooriga Inglismaale või Kreekasse,“ lisab teine. „Ja ansambliga vist Norrasse,“ ütleb kolmas, see suur, mõne aasta juba oma rahakotiga mees, kes magab lohkus diivanil, aga on läbi reisinud pea kõik Euroopa maad. „Prioriteetide küsimus, empsu, “ diskussiooni alla ei kuulu ja nii minnakse „kaltsukast“ esinemise jaoks viigipükse otsima.

Veel teatab viimane väljalase, et kutsesobivustesti järgi saab temast tuumafüüsik. „No sealt peaks ikka seda raha tulema hakkama,“ nendib vanaema.

„Kas me tõesti oleme vaesed?“ sirutab pesamuna õhtul oma 1m. 84 cm. pika vibaliku poisikeha diivanile ja topib külmad varbad ema teki alla. „Hea küsimus, palun järgmine,“ mõtlen.

Meid, pea viiekümneseid, koolis kapitalistideks ei koolitatud. Meie ees olid lahti kõik teed ja kõik koolide uksed, nagu ütles komsomolilaul. Ometi ei piisa sellest kapitalismi tingimustes läbilöömiseks. Vahest taban ennast ketserlikult mõttelt: tegus laps on pere rahakoti nuhtlus.

Ei saa kõikidest huvipillimängijatest professionaalseid muusikuid, huvipallimängijatest tippsportlasi, huvilauljatest „Estonia“ koori täiendust, kunstikoolnikest tipptegijaid.

Aga veel kurvem on, kui kümne aasta pärast „sarvikufilosoof“ poe taga taarakastil istudes ohkab: „Aga mulle ei antud võimalustki proovida...“

Mind on alati hämmastama pannud juhid-poliitikud lubadusega: kui me selle või teise jaoks raha leiame... Olen leidnud oma elu jooksul ainult maast sente ja tean, et millegi saamiseks tuleb millestki loobuda. Õpetage mind, kulla valitsejad, kuidas see raha leidmine käib.

Kui pereisa kell kümme väsind kere töölt koju hiivab heidab ta naisukese heietuse peale mehelikult morni pilgu ja sõnab: „Sa mõtle, kui kallis on riigile narkomaani ravi, meie ennetustöö on selle kõrval kröömike.“



4 kommentaari:

Emmeliina ütles ...

sain sellest meemist veidi valesti aru, aga ei viitsi nüüd enam postitust maha võtma hakata. Las jääda nii kuis oli...

tegelinski ütles ...

Nii see eluke oligi. Valikute tegemine :) Ma pole kindel, kas praegugi paljudes peredes oluliselt lihtsam on. Ainult natuke teistmoodi valikud ehk.
Aga meem on ilma reegliteta, nii et kõik on õige!

Mummo ütles ...

jah, ka praegu on peresid, kus lastega keeruline finatsiliselt välja tulla.

kas roos närtsib.
vabandan, mu arvutiklaviatuur nöögib ja seetõttu ei saa alati korrektseid küsi- ja hüüdlauseid moodustada.

Emmeliina ütles ...

Jah, Tegelinski ja Mummo, mõned probleemid ei kao, pigem toodab valikute paljusus neid juurde.

Hommikul unise peaga ei saanud küsimusest aru. Naeran praegugi. Nii hea lähenemine. Närtsib, aga aeglaselt. Antibioootikumid on sisse krõbistatud. Nüüd saab ainult paremaks minna. Olge terved!